Miljoni dollari küsimuse film, Chaneli näitus ja Karl Vaino lapselaps

Sain eile päris hea elamuse Andrei Zvjagintsevi filmist Pagendus (Izgnanie). Tänavusel Cannes´i festivalil võitis see film parima meespeaosa preemia, Konstantin Lavronenko oli see mees.
Selline väga bergmannilik film. Vanast ja huvitavast teemast, et mis teha, kui mees ja naine muutuvad abielus üksikuteks. Filmis lõppeb see väga traagiliselt. Traagilisusele vaatamata oli mul filmi vaadata kole lõbus, sest kuni filmi lõpukolmandikuni, oli kõik nii absurdselt jabur, et seda ei saanud tõsiselt võtta. Film perekonnatragöödiast oli tehtud nagu miski film ebaõnnestunud pangaröövist.
Filmi vaadates, ei saanudki aru, et kumb rohkem süüdi oli selles, et läks nii traagiliselt. Aga see polnudki oluline. Zvjagintsev on kogu selle inimest tragöödia väga võimsalt välja mänginud ja peab tunnistama, et lahendab selle üsnagi ootamatult. Mulle jäi isegi mulje, et mees leidis pärast kõike juhtunut isegi miski sisemise rahu, sest ta sai aru lõpuks, mis oli juhtunud. Aga juhtuvad päris karmid asjad.
Ma ei saa ju ära rääkida, mis seal filmis juhtub! Sest loodetavasti on teil võimalus seda ise näha. Väga loodan, et see film Eestisse jõuab, kasvõi videolevisse, sest minu sõpradele film kindlasti meeldiks.
Minu arust oli filmi naispeaosa, keda mängis norralanna Maria Bonnevie, palju tugevam kui preemia saanud meesroll.
Ma nuputan siiamaani, kas on võimalik, et mees ja naine armastavad teineteist 40 aastat järjest või on see võimalik maksimum 10 aastat ja ülejäänuga on juba nii nagu parasjagu läheb ja kuidas kellelgi närv vastu peab. Miljoni dollari küsimus. Üldse on mul tekkinud palju miljonidollariküsimusi viimasel ajal :)
Ja veel üks huvitav asi filmist. Zvjaginstev on filmi nii teinud, et absoluutselt ei saa aru, millal filmi tegevus toimus (kas 60-ndatel, 80-ndatel või 90-ndatel) ning ei saa ka aru, kus filmi tegevus toimub (kas Venes, Lääne-Euroopas, Lõuna-Euroopas). Sellega ta ilmselt tahtis veelgi rõhutada teema universaalsust, et nii on juhtunud aastasadu ja igal pool.
Täna käisin Chaneli moe näitusel Puškini-nimelises muuseumis. Ka päris tore. Eriti näha Gabrielle Chaneli kuulsat „lühikest musta kleiti”. Ma arvan, et kui see oleks ükskõik kelle minu heade sõbrannade seljas, siis ma esimesed viis minutit oleks lihtsat tumm, et kui hästi see neile sobib. Aga kleit on ju tehtud 1927. aastal!
Chanel oli üldse huvitav naine. Fotode põhjal jäi mulle mulje, et mida vanemaks ta sai, seda ilusamaks ta muutus. Alla 30-aastasena oli ta isegi selline täidlasevõitu ja mehelik, aga üle 40-aastasena iluduskuninganna. Isegi 60-aastasena võttis ta meestel suu lahti ilmselt. Ta suri muide 87-aastaselt.
Näitusel olid lõhnavad seinad. Erinevate Chaneli lõhnaõlide lõhnadega. Eestlastel on Moskvas jälle lööki. Täna tuli uudis, et Karl Vaino lapselaps Anton Vaino määrati Venemaa uue peaministri Viktor Zubkovi kantselei juhi asetäitjaks. Varem töötas Anton Vaino Venemaa presidendi Vladimir Putini protokolliülema asetäitjana, kelleks ta sai tänavu kevadel. Iseasi muidugi, kas ta peab ennast üldse eestlaseks. Meeldetuletuseks, et Karl Vaino oli 1980-ndatel Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee I sekretär.
Anton on teinud päris kiire karjääri, sest ta on alles 35-aastane, mis Venemaa võimuladvikus pole miski vanus. Ta on lõpetanud MGIMO, mis vähegi teadjatele ütleb paljugi. Tema eriala on Jaapan, oskab jaapani keelt, 1996-2001 ta töötas Vene saatkonnas Tokios. Pärast MIDis ja 2003. aastast Kremlis.

Lõpetuseks veidi poliitnalja.Vaadake, mis tehti Pihkvas Jedinaja Rossija kuulsa plakatiga „Putini plaan, Venemaa võit”, mida on kõik Venemaa provintsid täis riputatud (Moskvas pole siiani neid plakateid näinud).