Nüüd võetakse Moskvas naiste auks kaks päeva kärakat

Moskva elab juba paar päeva naistepäeva tähe all. Tänavad on täis lillekimpude, tortide ja kinkidega mehi, kes läbi pori oma naisi õnnitlema tõttavad. Fotoreporterid said igatahes kuhjaga positiivseid pilte.
Juba täna polnud lõunast saadik mõtet kuhugi helistada, enamus asutusi tähistas juba rõõmsalt homset pidupäeva ning avati pudeleid „meie kõige kaunimate terviseks”. Homme juuakse terve päev ning reedel pole jällegi mõtet eriti ametnikke taga ajada. Kui on riigipühaga nädal, siis pool sellest on täiesti kasutu. Kummaline riik, kuidas tööpäevi raisatakse. Jaanuari algul on nagunii neil 9 ametlikku vaba päeva. Veebruaris oli riiklik püha 23. veebruar – isamaakaitsjate päev, nüüd naistepäev, aprillis tulevad paasapühade ajal vabad päevad. Mais on 1. ja 9. riiklikud pühad ning ega järgnevad päevad erilised tööpäevad nüüd küll ei ole.
Iseenesest on see täiesti naeruväärne, millise ülipüüdlikkusega ja ülepakkumisega naistepäeva Venemaal tähistatakse. Muidu on riik nii macho mis macho, meestekeskne ja naiste peale mõeldakse viimases järjekorras ning siis korraga tulevad naised meelde.
Lillekauplejatele on naistepäeva eelne muidugi Moskvas tõeline orgia. Lilled on kallinenud kaks korda, käivet tehakse meeletult. Raudteejaamade ümber sebivad mustad, kes tavaliselt pakuvad midagi poolillegaalset, on ka selleks nädalaks oma sortimenti muutnud – „hei, mužõk, tsetov ne naado? Roozõ, tjulpanõ. Otšen krasivõje!” Sellest hullust lilleärist, mis siin see nädal toimub, ning miks naitsepäev on Venes nii popp, kirjutan loodetavasti reedeses Päewalehes.
Käisin täna Tretjakovi moodsa kunsti galeriis Moskva jõe kaldad vaatamas Hiina sotsrealismi näitust, mis siin kunstibienaali raames avasti. Päris pull värk, vanad pole saanud ju seda oma kunsti kuskil isegi Hiinas eriti avaldada. Niisama põranda all nokitsevad, aga päris teravmeelseid asju oli.
Kuna samal ajal seal üleval ka Vene sotskunsti paremad meistrid, siis soovitan soojalt näitust külastada, kes Moskvasse satub. Pilet maksab 250 rutsi ehk umbes 110 krooni.
Muuseumi ees passisid dressides ärikad ja mida nad nüüsid? Kunstiraamatuid. Tont teab, kust nad selle peale tulid, sest vaevalt, et nad ise neisse raamatutesse sisse on kiiganud, aga küllap on tulus, sest muidu nad seal ju talvel ei kõõluks.
Täna vihastasin jälle Moskva autojuhtide peale. Seisad foori taga ja ootad rohelist tuld, see süttibki, aga üle sebra minna ei saa! Sest kuradi juhid peatavad oma autod otse ristmikul sisuliselt, sõidavad tuimalt sebrade peale ja jalakäia vaadaku ise, kust läbi saab ennast suruda. Faking jalakäijavaenulik linn.
Jalakäimine on praegu üldse ilge vaev, kuna välja ilmunud kevad on kaasa toonud pori. Pori on kõik tänavad täis. Praktikas tähendab see seda, et kui sa isegi kuhugi 10 minutit jala lähed, siis on su püksisääred tagant nagu porikäkid. Vaheta või püksid ära, kui kuhugi viisakamasse kohta tahad minna.
Eile öösel juhtus kah huvitav lugu. Seni on kõrvalkorter olnud jummala vaike nagu ei elakski seal kedagi. Seinad on siin ka üsna korraliku paksusega. Aga kus eile läks keset ööd siuke oigamine ja kiljumine kõrvalkorteris lahti, otse teisel pool minu magamistuba. Teadagi mida nad tegid, aga see muudkui kestis ja kestis. Ma olin lõpuks täiesti ärkvel ja endal ka isu taevani...Hommikul magasin muidugi sisse. Täna öösel oli jälle õnnesk vaikne. Kuna täna on raudselt pidu, siis kes teab jälle.