reede, märts 23, 2007

Relvaga ei tohi Dagestanis eliitrestorani minna


Tervisi kõigile! Olen Dagestanist ilusti tagasi. Ilus ja külalislahke maa, kus tundub elu rahulikumaks minevat. Kuigi väikese märgi tulisest verest ja bojevikkude kohalolekust annab ka see foto, kus Dagestani pealinna Mahhatškala restorani „Zolotoi Orjol” šveitser poseerib mulle sildi taustal, mis ütleb, et dressides ja relvaga sisenemine on keelatud. Aga see oli ka linna üks parimaid restorane, mujal ma sellist silti ei näinud. Kes suudab välja lugeda väikest kirja selle teate all, siis see saab teada, et resto on avatud sellise huvitava kellaajani nagu 24.30...
Ma täna na väsinud pikema sissekande jaoks, jõudsin just lennukiga tagasi Moskvasse. Ja ega seal ka just pikalt magada ei saanud. Aga paar tähelepanekut siiski.
Käisime Helsingin Sanomate kolleegiga Tšetšeenia piiri ääres Hasavjurtis vaatamas tšetšeeni põgenikke. Nende tingimused on ikka päris masendavad. Aga veelgi masendavad on nende stoorid, kuidas nende külasid hävitati. Ikka mitmel korral lõppes naiste jutt nutma puhkemisega.... Ei olnud hea olla sel hetkel.
Kimasime ringi taksojuht Zagiriga, kes 1990.aastal teenis Viljandi dessandpolgus. Ta ikka kiitis Eestit. Eestit ikka teati, vähemalt paar korda küsiti mult, et mis te sellest Pronkssõdurist puutute. Sellised uudised jõuavad ka sinna. Üks vanamees Derbenti linna mošees ütles vihaselt, kui kuulis, et ma Eestist: „Estontsõ, eto isportšennõie ljuudi!” (Eestlased on rikutud inimesed!) ja läks vihaselt minema. Pärast üks teine vanamees kommenteeris, et ära pane tähele, ta on vana kommunist.
Nende külalislahkus oli tuntud tasemel. Ikka kohe konjak välja ja kõik kõige parem, mis kodus on, kohe lauale. Leidsin endale sealt ka paar päris head tuttavat, nii et loodan kunagi tagasi minna ja pikemalt mõnes mägikülas seal elada.
Nelja päeva jooksul seal ühtestki vahejuhtumist ei kuulnud, kuigi Mahhatškala oli küll puupüsti automaatidega relvastatud miilitsaid ja igatsorti erivägesid täis. Samas näiteks Hasavjurtis ei näinud me peaaegu üldse miilitsaid. Kolmest ööst, mis seal viibisime, kostis kahel ööl hotellituba automaadivalangut öises Mahhatškalas. Kui hommikul küsisime, et mis see oli, siis kohalikud irvitasid, et niisama feierverk. Et võib olla pidas keegi pulmi.
Mõni teine päev siis pikemalt. Pagan, just avastasin, et unustasin oma hambaharja ja hambapasta Mahhatškalasse hotelli. Millega ma hommikul hambaid pesen küll??

1 kommentaar:

Mari ütles ...

Muide, ka Voronezhi kinoteater Spartaki soliidse kohviku seinal ilutses samasisuline " EI dressidele-relvadele" teadaanne.

Kas see ka kuldkettidega mehi turvavate eraturvameeste kohta käis, seda ei tea. Võib-olla sai garderoobi hoiule jätta?