Mis okupatsioon? Mis küüditamine??

Viitsivad ikka meisterdada nad siin Venemaal „dokfilme” Baltimaade ajaloo teemal. Täna õhtul tuli jälle üks, seekord ühelt suuremalt telekanalilt Rossija. Õnneks mitte kõige vaadatavamal ajal, kell 23.15 õhtul ja kestis tund aega.
Filmi nimi oli „Selgeks õppimata ajalugu” (Невыученные уроки). Midagi üllatavat ei olnud. Lühidalt oli kaks paatost – a) Baltimaade hõivamine oli 1940. aastal Venemaa strateegiline huvi ning iga suurriik tema asemel oleks sama teinud ning pealegi Eesti, Läti ja Leedu juhid ning rahvas ei olnud sellele ka väga vastu b) Eesti ja Läti SS-leegionid koosnesid mõrtsukatest, kes piinasid surmalaagrites surnuks tuhandeid inimesi.
Huvitav oli see, et peaasjalikult oli filmi keskmes Läti. Filmi jutustati läbi läti tüdruku, kes justkui õpib Läti kooli ajalooõpikust oma riigi ajalugu. Kõik küsitletud filmis olid eranditult Lätist ning ka kõige rohkem räägiti Lätist.
On see juhus, et Lätit näidati kõige halvemas valguses Balti riikidest? 27. märtsil peaksid Läti ja Venemaa Moskvas alla kirjutama piirilepingu....
Kui veidigi positiivset sellest filmist otsida, siis seal öeldi, et 1939. aastal, kui loodi Vene baasid Balti riikides, siis Eesti oli algul ainus, kes tundus vastu olevat ja hakkas valmistuma sõjaks Venemaaga. Aga ainult algul.
Edasi tuli juba jutustaja tekst stiilis: „Päts andis käsu abistada igati sissemarssivad vene vägesid, nüüd nimetatakse seda millegipärast okupatsiooniks. Vaat kuidas see tegelikult välja nägi!” ja näidati pikalt kaadreid Punaarmee tervitamisest Tallinnas. „Ühegi Balti riigi armee ei avaldanud mingit vastupanu, järelikult nad ei arvanud et keegi neid okupeeris,” rääkis jutustaja edasi.
Kusjuures seda on ka mujalt tunda, et jõuliselt tahetakse praegu taas Vene lihtsale inimesele selgeks teha, et mingit okupeerimist 1940. aastal ei olnud, kõik oli vabatahtlik, „nad ise tahtsid seda”.
Film õigustas ka küüditamist 1940. aastal. „Kas see oli siis midagi erilist sõja künnisel? Ka Prantsusmaal olid massilised arestid enne sõja algust. Enne võimalikku sõda on loogiline vabaneda võimalikust viiendast kolonnist.” Ning käidi välja selline fakt oma sõnade kinnituseks, et sakslased olla väidetavalt tunnistanud hiljem, et küüditamisel vahistati Lätis 5000 saksa luurega koostööd teinud isikut.
Ja veel seletati juurde, et küüditamislaines vahistati ju peamiselt Balti riikide natsionaliste. Et ära viidi palju ka tavalisi inimesi, kes polnud ei kõrged politseinikud ega kõrged sõjaväelased ega riigiametnikud, selles polnud süüdi Nõukogude Liit, vaid kohalikud partorgid, kes klaarisid isiklikke arveid ja koostasid nimekirju.
Eestlaste, lätlaste teenimisest SS-vägedes räägiti, nagu ma juba mainisin, ainult selles mõttes, et need olid samad mehed, kes tapsid süütuid inimesi Klooga ja Salaspilsi surmalaagrites. Mõned kindlasti olidki, selle vastu ei saa vaielda, aga filmist jääb mulje, et rahvuslikes leegionites teenisid tuhanded ning kõik olid nad surmalaagrite mõrtsukad.
Kusjuures kogu jutu taustaks näidati võikaid fotosid tapetud inimeste kuhjadest ja poolpõlenud laipadest. Olid need fotod kõik üldse Klooga ja Salaspilsi laagritest?
Jäägu see ja ka kõik muu filmi autori ja stsenaristi Vadim Gasanovi südametunnistusele. Muide, film oli tehtud Rossija tellimusel. Mõnes mõttes oli selle filmi taga seega riiklik tellimus.
Ja ikkagi jääb mind painama see, et Venemaa, kes nii varmalt ja süüdistavalt räägib ja näitab seda, et Eestis ja Lätis olid omad rahvuslikud SS-väeosad, ei taha tunnistada seda, et kõige rohkem rahvuslikke SS-väosasid loodi II maailmasõja ajal peale Saksamaa okupeeritud Nõukogude Liidu aladel.... See on Venemaal praegu täielik tabuteema. Nagu ka kindral Vlassovi teema – miks siis ikkagi läks Moskva kaitsmise kangelane sakslaste poole üle? Aga pole vist viisakas oma sõpru moskvalasi nende valusate küsimustega kiusata...