Ajakirjandusvabadusest ja kadunud sõduritest Tšetšeenias

Tervis on jumala abiga ilusti tagasi ning täna tegin juba hoolega tiire Moskva peal. Muuhulgas kohtasin neid toredaid unelevaid koeri otse Moskva kesklinnas Park Kulturõ metroopeatuse juures. Metroojaamade uste juures on soe ning peale kodutute inimeste kogunevad sinna ka kodutud koerad.
Sain täna kokku Maksiga, keda polnud kümme aastat näinud. Maks on mu kunagine kolleeg BNSi-päevilt, ta oli siis meie korrespondent Moskvas. Hiljuti juhtis ta Moskvas Reutersi majandusuudiste bürood. Aga veebruari lõpust on ta päris uhke ameti peale – uudisteagentuuri RIA Novosti informatssiooni peatoimetuse direktor ja ühtlasi agentuuri peatoimetaja asetäitja. Sisuliselt nr 2 või nr 3 mees Ria-Novostis, mis on ülikõva sõna Lasnamäelt pärit kuti kohta!
Maksi alluvad teevad iga päeva umbes 1000 uudist, Moskvas töötab neilt uudiste peal igapäevaselt 50-60 reporterit ja toimetajat. Agentuur kuulub Vene valitsusele.
Ofkoors läks jutt ka sellepeale, et mis tema kogenud uudistehaina arvab ajakirjandusvabadusest Venemaal. Ta mõtles tükk aega ja ütles, et Kremli huvitab tegelikult ainult tele ja sealgi vaid kolm kanalit: Rossija, Pervõi ja NTV. Teised telekanalid võivad ka põhimõtteliselt teha mida tahavad. Ajelehed ei kottivat Kremli eriti üldse. Kirjutage mida tahavad, kui astuvad kellelegi kanna peale, siis ise teavad, aga Kreml neid ilmselt karistama ei hakkaks.
Ma olen Maksiga nõus, et Moskvas on küllalt mõjukaid lehti, kes kirjutavad mida tahavad ja ei pea üldse Kremliga arvestama, et kas nad kuidagi pahandavad või mitte. Nt Vedomosti, Novaja Gazeta. Aga häda selles, et paljude neist tiraaž on väike (kuigi NGazeta tiraaž peaks olema isegi 300 000 kanti) ja kui ongi suurem, siis nö lihtrrahava masse need kõiksugu poliitilise korruptsiooni paljastamised eriti ei huvita.
Oma lühikeses karjääris valitsuse RIAs, ei olevat Maks veel mingit survet tundnud. Aga küll saab veel tundma, kindel see. Ega Maks ise ka mingi sinisilmne kutt ole.
Siis käisin täna veel sõduriemade komiteel külas. Viisin neile mälestuseks Päewalehe numbri, kus ma nendest loo kirjutasin. Rääkisin nendega pikalt jälle, väga vaprad prouad on. Nt rääkisid nad, et Vene riik ei taha üldse enam tegelda Tšetšeenias kaduma jäänud sõdurite otsimisega ega ka seal hukkunud ja maetud sõdurite haudade otsimisega. Riik ütleb, et pole meie mure!
Emad läksid ikka väga emotsionaalseks sel teemal Vene riiki sõimates. Hüüdsid, et see on neile täiesti arusaamatu, et väikese Eestiga leiab riik aega jagelda 60 aastat vana ausamba pärast, aga ise keeldub otsimast oma hiljuti hukkunud poiste haudu ning neid üldse tunnustamast. Kremlil pole mingit moraalset õigust Eestit milleski süüdistada, kinnitasid nad.
Minu parim sõbranna seal Maria, kes kuulus Putini juures tegutsevasse komisjoni, mis tegeles teadmata kadunud sõdurite otsimisega ja mille töö 2004. aastal päevapealt ära lõpetati, rääkis et nende andmetel on senini vähemalt 500 vene sõduripoissi, kelle saatuse kohta Tšetšeenia sõdades pole midagi teada – kadusid nagu tina tuhka. Veel Afganistani sõjast on teadmata kadunud sõduripoisse 274. Riik on igasuguse huvi nende vastu kaotanud.
Õhtul läksin mööda Puškini muuseumist. Vaatasin, et põnev võstavka on – duellide ajalugu Venemaal. Astusin sisse. Oligi põnev.
Sai näha püstolit, millest lasti maha Lermontov, sai lugeda Puškini viimast kirja. Duellindus ongi siin aktuaalne teema sel talvel olnud just Puškini tõttu, möödus ju tema surmast duellil Dantesiga tänavu jaanuaris 170 aastat.
Ma ei teadnudki, et Venemaalt minema aetud Dantes ise elas Prantsuamaal õnnelikult vanaks-vanaks, ta suri alles 1895. aastal 83-aastasena. Ja et 18. ja 19. sajandil pidasid duelle ka naised!
Kõige verisemaid duelle peetigi Venemaal. Läänes – Prantsusmaal, Itaalias, Saksamaal – kasutati duellides põhiliselt mõõku ja neid täristati kuni esimese vereni. Venemaal, aga armastati duelle pidada püstolitega.Aga vanasti oli püstolite kaliiber tohutu (sellelt teiselt fotolt on näha, milliseid auke need püstolid järgi jätsid, salaja muuseumis pildistasin) ja kui pihta said, siis oli kohutav vigastus kindel ja tihti ei mallanud surm siis enam kaua oodata. Lasti ju ka ainult 10 sammu pealt, no pole eriline kunst pihta saada. Ja kui duelleeritigi mõõkadega, siis mitte esimese vereni, vaid kuni üks vastastest enam ei tõusnud – kas surnud või raskelt vigastet.
Karm ja kirglik maa ikka! Aga väga huvitav maa.
Moskva tänavatel jalutamine muutub iga päevaga järjest ilusamaks. Kevad tungib peale täiega – algab kõige ilusam aeg Moskvas. Nii et tulge-tulge, sõbrad! Armastan teid!