Kolm näidet suhtumisest ajakirjandusse Venemaal ja Našidest

See nädal kogesin ise ja lugesin kolmest minu arust üsna ilmekast näitest, kuidas Venemaal suhtutakse ajakirjanikesse. Iseenesest pole nendes näidetes võib olla midagi erilist, sest tõepoolest, pagan teab mida see kuradi tint võib kirjutada – parem karta kui kahetseda. Aga mingit suhtumist see näitab, arvestades, et kõik need näited on ühest nädalast.
Alustame kõige värskemast. Minu lemmikud, Kremlimeelne noorteliikumine Naši korraldas täna Moskva kesklinnas oma järjekordse suurürituse (kirjutan sellest allpool veidi pikemalt) Putini toetuseks. Need vennad ei tee midagi niisama, muuhulgas võeti täna oma aktiivse kontrolli alla ka sündmust kajastama tulnud ajakirjanikud.
Nagu rääkis raadiojaam Ehho Moskvõ, siis nagu Našid märkasid mõnda ajakirjanikku tööd tegemas, tuli tema juurde keegi Našide nö vanematest liikmetest, kes asus järelvaataja rolli. Ta ütles, et aitab ajakirjanikul informatsiooni koguda, aga tegelikkuses oli tema ülesanne jälgida, et ajakirjanik ei küsiks „liigseid ja ebamugavaid küsimusi”.
Siinkohal tuleb mulle meelde, kuidas hea tuttav Anton rääkis, kuidas ta tahtis jaanuaris minna Našide miitingule, mis oli pühendet Pronkssõduri toetuseks, ning teda ei tahetud lasta sinna. Päriti, et miks ta tahab tulla, kes ta on, mis tal kavas on jne, ühesõnaga Naši turvamehed olid väga umbusklikud. Kuigi Anton tegi siira näo (ta on näitleja ametilt!) Lõpuks öeldi, et see on miiting ainult Naši liikmetele ning ühesõnaga – kõnni minema.
Teine näide on eilsest opositsiooni miitingust Nižni Novgorodis, kus Kasparovi juhitud liikumine „Teine Venemaa” tahtis protestimarssi teha. Seda neil ei lubatud, aga inimesed tulid ikka välja. OMON ajas nad loomulikult kiirelt laiali. Peeti hunnik inimesi kinni, teiste seas ka ajakirjanikke.
Järgneva jutu rääkis üks Hollandi ajakirjanik BBC Vene toimetusele.
„Mind võtsid kinni kaks OMONi kutti ja lükkasid autobussi. Mulle tundus, et nad käskisid mul jalad laiali ajada ning midagi teha peaga. Kuid paistis, et nende arvates ei teinud ma seda küllalt kiiresti, sest üks neist OMONlastest lõi mind käega tagant vastu pead, pärast veel üks kord. Ütlesin, et olen ajakirjanik, aga neid ei kottinud see üldse.
Meil kästi panna käed kukla taha ning mitte kasutada mobiiltelefone. Need, kes ignoreerisid seda käsklust, said löögi näkku. Kokku oli meid bussis kuskil 40 inimest, neist kolm ajakirjanikku – kaks hollandlast ning fotograaf New York Times´ist.”
Vana hea OMON. Moskvas vedeleb vahest ka neid oma bussidega tänavanurkadel. Olen neid jälginud. Peab tunnistama, et ega nad sõnadest ei pruugi aru saada küll, nendega pole mõtet vaielda. Käsu täidavad nad efektiivselt, ole sa või Rooma paavst. Kui neile on ikka öeldud, et jõudu võib kasutada, siis nad murravad kavõi lastel luud.
Kahju, et Nižni Novgorodi ei jõudnud, pole Moskvast üldse kaugel. Dagestan segas vahele, aga 14. aprill tuleb samasugune protestimiiting Moskvas ja next päev Piiteris, neid tahaks ikka kajastada.
Kolmas näide on isiklikust varasalvest ja pärit Dagestanist. Käisin seal välismaa ajakirjanike assotsiatsiooni grupiga. Loomulikult oli koostatud meie saabumise puhuks ametlik programm, mis oli täis kohtumisi tšinovnikutega. Rohelise kurgina tegin selle programmi esimesel päeval kaasa, siis saime Helsingin Sanomate ajakirjanikuga aru kui mõttetu see on ning järgmistel päevadel üürisime takso ja sõitsime omapäi ringi.
Meiega oli kaasas ka üks järelvaataja Vene MIDist, kodanik Gretško. Ta kogu aeg propageeris meid, et keegi ei irduks grupist, et ei käiks omapäi, sest siis „te võite kuulda tšort žnajet što jne”, et just need kohtumised on kõige paremad infoallikad. Samuti manitses ta meid mitte esitama rumalaid küsimusi, et need panevad vastajad omakorda rumalasse olukorda ning nii näitame ka ennast lollidena jne. Et mõlge ise, milleks küsida vahhaabiitide kohta, kui kõik teavad, et neid polegi enam praktiliselt järgi jäänud?
Ühes lõunalauas seletas kodanik Gretško meile laia suuga, et tema ei saa üldse aru mida tähendab mõiste „vaba ajakirjandus” ja et sellist asja ei saa põhimõtteliselt olla, sest alati sõltub keegi ju kellestki. Seletusest et vaba ajakirjndus mõistena tähendab midagi muud, ta aru ei saanud. Aga jumal temaga, ega keegi temaga eriti vaielda ei viitsinud. Eriti pärast seda, kui ta samas lõunalauas hakkas taga nutma Nõukogude Liitu. Aga noh seda tegid ka paljud dagestanlased.

Aga veel tänasest Naši üritusest. Selle nimi oli „Presidendi sidemees”. Täna oli juhuslikult see päev, mil möödus seitse aastat Putini valimisest presidendiks.
Algul kogunes umbes 15 000 našilast Sahharovi prospektile miitingule (kusjuures nädala sees lubati kuni 100 000 noort) ning seejärel läksid osa neist mööda linna laiali lendlehti jagama. Osa lendlehti olid pigem ankeedid, kus sai Venemaa kuulsaimate valitsejate (nagu Aleksandr Nevski, Stalin, Peeter Suur jne + loomulikult Putin) seas valida parima. Teised lendlehed kutsusid üles saatma SMS-tervitust Putinile.
Väga palju Našisid tiirles Triumfalnaja väljaku ümber. Ma sattusin sinna suht hilja, kui nad hakkasid juba lõpetama. Aga veidi sain ikka jälgida, kuidas neil läks. Reeglina püüdsid nad noori, kellest osa jäi neid kuulama, osa kõndis pikemalt kuulamata minema. Ei midagi erilist. Minu arust olid palju värvikamad vanamuttide suhtumised. Üks teatas sirgelt, et teda siuke värk ei huvita ja Putin võib temapärast ennast kasvõi oksa tõmmata, tema sülitab sellele. Teine vanamutt läks vapšee emotsionaalseks, hakkas kõva häälega seletama, et toogu parem Stalin tagasi, vot kus siis hakkaks leib taas maksma kaks kopikat jne.
Kõik need 15 000 Naši aktivisti olid ühesugustes puna-valgetes vormides (kena kopik jälle huugama pandud). SMSi saatmine presidendile käis nii, et seda sai saata spetsiaalsele numbrile. Ja nagu ma paar korda nägin paari noore peal, kelle Našid oma võrku püüdsid, siis erilist privaatsust selle SMSi saatmisel nüüd küllele nendele noortele ei antud. Sisuliselt Našid kiikasid seal samas kõrval kael õieli, et mis ta kirjutab. Vaevalt, et noor midagi „valesti” julges kirjutada.
See oli tegelt kaval kampaania Našide poolt. Sest tänaval välja valitud noor, kes nõustus Putinile SMSi saatma, sai ka spetsiaalse kirjakese, et ta on nüüd „Presidendi sidemees” ning pidi vastutasuks jätma Našidele ka oma moblanumbri. Našid omakorda andsid talle sim-kaardi, millele ta hakkab saama Našide-liikumiselt informatsiooni. Kõige aktiivsemad „presidendi sidemehed” haaratakse aga globaalsesse projekti „Suveräänne demokraatia”.
„Faktiliselt see sim-kraat saab klubikaardiks Našide globaalsesse haridusprojekti,” rääkis Našide kummaline juht Jakimenko. „Selle sim-kaardi kaudu hakkavad noored inimesed saama kõige värskemat infot, neid hakatakse kutsuma üritustele ning treeningutele, ning kui on vaja siis ka kaitsma kodumaad.”
Našid on jälle midagi kavalat välja mõelnud. Midagi pole öelda, osavad on nad. On-on.