Naistepäeva tähistamine käiski Moskvas suure mürtsuga, nagu ma kartsin. Päev oli Moskva tänavatel küll suht rahulik. Kuna koos naistepäevaga saabus ka esimene tõeline kevadilm, sooja oli viis kraadi, siis rahvas lihtsalt jalutas mööda linna ja istus kohvikutest-restoranides. Kirjutasin sellest ka väikse reportaaži Päewalehte.
Möll läks lahti õhtul. Kuskil alates kella seitsmest-kaheksast oli kõrtsides raske vaba kohta leida, aga kõrtsu on siin maa ja ilm. Paremates restodes olid kohad muidugi juba varakult reserveeritud.
Eks pandi lihtsalt tina, tavapärasest enam joodi ehk šampust vana hea halja asemel, mis seda ikka kirjeldada. Pull oli ehk see, et miski aeg keskköö paiku oli märgata, et naisi oli vähemaks jäänud, enamus oli vist koju saadetud või läinud, ning mehed jäid kõrtsudesse „asju omavahel arutama”. Miski hetk ka vahetus täiesti seltskond kõrtsudes, ilmselt inimesed lihtsalt liikusid mujale.
Meiegi vist käisime läbi kolm-neli kõrtsu, sattusime isegi kuhugi poolpõrandaalusse mingi teatri baari. Kus uksehoidja küll arvas algul, et „ega me joonud pole?”, aga kui me hakkasime häälekalt protestima, et mis jutt see on, siis lasi sisse. Kust ta küll nii rumala küsimuse peale tuli?
Igatahes oli minu saldo see, et koju jõudisn kuskil peale nelja öösel, ära oli joodud viis šampust ning raha oli läinud kuskil 4000 rutsi. Oli tore istumine.
Ei tea, kas põhjus oli kevades või näiteks pidevast tuuletõmbuses metroos, aga mul õnnestus jälle haigeks jääda. Palavik ja kurk krõbiseb päris hullult. Muidu mulle metroo väga meeldib Moskvas, aga ma ei suuda kuidagi kannatada seda tuuletõmbust seal. Õues külm, lähed alla, seal hakkab palav, võtad riideid vähemaks, kuigi ei tohiks, sest mõnes peatuses tõmbab tuul nii et pead viltu käima. Kuidagi ei harju sellega ära, millega moskvalased lapsepõlvest harjunud on. Üks eestlasest tuttav rääkis ka, et tema oli Moskvasse elama tulles esimesed paar kuud pidevalt tõbine kui veel metrooga sõitis. Ma ise üritan nüüd ka rohkem jala käia, kui näiteks on näha, et jõuan nii ka poole tunniga kohale.
Reedel pidin tõbisena veel paarile kohtumisele minema, mis olid varakult kohtu lepitud.
Kõige huvitavam oli käik „Memoriaali”, mis tegeleb Vene ajaloo uurimisega ja tegeleb ka poliitiliste asjadega, praegune Putrini võim üritab neid viimasel ajal järjest rohkem kiusata. Sain seal ühe väga põneva materjali Eesti ajaloo kohta. Pean seda veel veidi edasi tutkima, sestab ei hakka veel kirema. Veel sain seal tuttavaks Memoriaali juhi Arseni Roginskiga, kellega jäi kokkulepe et viin talle venekeelsest materjali Eesti lähiajaloo kohta. Ta oli väga huvitet. Väga südamlikud inimesed olid seal Memoriaalis.
Päeval käisin söömas Moscow Times´is töötava kultuuriajakirjaniku Saša Ossipovitšiga. Ta on huvitav kuju. Sündinud Arhangelskis, aga kui ta oli 1-aastane, siis sõitsid vanemad elama Kaliforniasse. 27-aastane Saša ongi kogu elu elanud seal, alles paar aastat tagasi otsustas tagasi Venemaale tulla, et elule veidi värvi lisada. Praegu töötabki siis ajakirjanikuna. Räägib et saab suurusjärgus 2000 dollarit palka ning enam kaua Moskvas ei tööta, sest ilmselt läheb tagasi USAsse, et veidi ka edaspidiseks eluks raha teenida. Muide, tema vene keel oli muidugi parem kui mul, aga siiski veidi puine, oli aru saada, et inglise keelt räägib Saša palju paremini.
Kokku saime Sašaga sellises kohvikus nagu Jean-Jaques Nikitski bulvaril. Kohvik kuulub ühele ketile, kes on teinud terve rea tõeliselt armsaid kohti Moskvas. Moskvas on väga vähe selliseid kohvikud nagu Jean-Jaques. Ma mõtlen selle poolest, et hubane ja et hinnad pole tapvad. Samale ketile kuuluvatest kohtadest olen veel käinud Korter 44-s, mis asub Bolšaja Nikitskajal. Ka koht, mida julgen soovitada. Seal saab väga hästi süüa.
Lõpetuseks väike katke elust päris Venemaal. See on võetud sellest samast Moscow Times´ist ning räägib kuidas veel hiljaaegu juhiti Vladivostoki linna....
„Hüüdnimega Winnie Puhh, oli Nikolajev (hiljuti vahistatud Vladivostiki linnapea-J.P.) üks tähtsamaid persoone Kaug-Idas Primorje regioonis. Puhh ja üks teine persoon hüüdnimega „Karpkala” jagasid väidetavalt tulusid, mis tulid räketist Vladivostoki sadamas. Nad olid selle „äri” pärinud regiooni peabandiidilt, keda tunti hüüdnimega „Kohver”. „Kohver” oli veel hiljaaegu kogu Primorski pättide pealik, kui läks tülli oblasti kuberneri Jevgeni Nazdratenkoga. Olles väga hea sukelduja, suri „Kohver” peagi pärast tüli õnnetusel merel, kui ta oli sukeldumas.
Vladivostoki dokkide musta ärisse oli segatud veel mees hüüdnimega „Pudikeel”, kelle tegelik nimi on Sergei Darkin. Algul see Darkin oli „Karpkala” sõber, aga siis nad sattusid tülli ning Darkin tulistas tal automaadist jala läbi. Hiljem „Karpkala” mõrvati ning Darkin abiellus tema lesega ning läks üle Winnie Puhhi poolele. Sellele järgnevalt valiti Darkin Primorje kuberneriks.”
Selline lühike kirjeldus siis, kuidas asjad seniajani veel käivad.
Ahjaa – fotost ka. Moskvalased pargivad oma autosid kuidas juhtub. Parkimine on siin tõeliselt anarhiline tegevus. Fotol on näha üks näide, kuidas pargitakse. Tänavanurgast asub masin ikka vähemalt meetri kaugusel. Pole paha, ütleks Alaver.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar