Nagu naksti sain poole aastaga õige viisa kätte!

YES!!! Kõigest kuus ja pool kuud võttis, et seljatada siin Moskvas kõik bürokraatlikud jamad passi, viisa ja sissekirjutusega. Eile kell 12.30 oli see pidulik hetk, kui Pokrovka 42 siseasjade valitsusest ulatati mulle mu pass ning selle vahel mitmekordne sissesõiduviisa. Õige viisa, sest jama sai alguse sellest, et algul andis Vene MID mulle vale viisa. Varem ma ei tahtnud sellest kirjutada.
Taotluse tööloa ja viisa saamiseks Moskvas andsin sisse eelmise aasta septembri algul. Kolm kuud Vene MID nuputas ja nuputas ning lõpuks detsembri algul teatasid, et ma saan viisa. Tore, jaanuaril algul olin juba Moskvas. Ja siis teatas Sergei Vladimirovitš, minu nö kuraator MIDis, et nad panid mulle passi kogemata vale viisa ning tegid vale akrediteeringu, nagu ma töötaks põhikohaga Tallinnas ja käiksin siin vaid aeg-ajalt lugusid tegemas. Sergei Vladimirovitš vabandas, et neil töötas üks praktikant ja too ajas asjad sassi. Tuhka!
Ühesõnaga, pidin tegema uuesti taotluse enda akrediteerimiseks Moskvasse, niikaua võisin MIDi loal töötada selle vale-akrediteeringuga Moskvas. Kuskil veebruaris sain sissekirjutuse, sellega läks üsna lihtsalt õnneks. See oli ka peaaegu ainus asi, millega probleemideta läks.
Veebruari lõpus teatas Sergei Vladimirovitš, et mu uus viisa on valmis ja sõitku ma sellele Tallinnasse Vene saatkonda järele. Väga siva tegid seekord. Sõitsin siis Tallinna, helistasin sealsele viisaosakonna juhatajale, kes on hääle järgi väga meeldiv daam, ette ja palusin, et kas oleks võimalik mulle võimalikult ruttu viisa passi kleepida. Oli küll, sain viisa kätte kahetööpäevaga tavapärase kümne päeva asemel.
Sain ühekordse sissesõiduviisa, mille pidin Moskvas vahetama mitmekordse vastu. Oeh, küll on ikka keeruline! Tagasi Moskvas juhtus nii, et ma ei saanud kuidagi Sergei Vladimirovitši kätte, siis sõitisn ise Krasnojarskisse ja vahepeal olin ka haige, ning ikka ei saanud teda kätte. Vaatasin, et kurat küll, see ühekordne viisa hakkab juba lõppema – kehtis 22. märtsini. See teisipäeval sain lõpuks oma „kuraatori” kätte – tõi mulle uue akrediteeringu, seekord asukohaga Moskvas, ning andis järjekordse paberi, millega pidingi siis minema sinna Pokrovka 42, et sealt siis saada see faking mitmekordne viisa.
Egas midagi, kõmpisin Pokrovkale kohe samal teisipäeval. Seal oli juba päris tsirkus. Nagu ikka sellistes kohtades, oli seal lugematu arv luuke. Otsisin tükk aega, milline võiks õige olla. Leidsin. Seisin järjekorra ära, annan oma paberid luugist sisse ja sealt küsitakse – aga teil on ju ankeet täitmata ja fotosid ka pole! Sain ankeedi, täitsin selle ruttu ära, leidsin ka fotod, seisin uuesti järjekorra ära, jõuan luugini – „meil hakkas juba lõuna!” „Aga kell on ju 12.30, lõuna hakkab kell 12.45,” üritan protestida. „Ei tea midagi, meie enam dokumente vastu ei võta” ja klõpsti tõmmati luuk kinni.
Egas midagi, tulin pooleteise tunni pärast uuesti, seisin järjekorras ära, jõuan luugini, ulatan dokumendid, ankeedi, fotod ja passid. „Aga kas teil lõiv 400 rubla on ära makstud?” „Aga te ei öelnud ju enne selle kohta midagi,” ahastan. „Ei tea midagi, siin on teile kviitung, minge makske selle alusel Hoiupanka ära.”
Venemaal on nii, et ei tohi lasta sellistel asjadel masendada, muidu siin kaua vastu ei pea. Selliseid asju tuleb võtta paratamatusena. Seega – naerul näoga kõmpisin panka, seisin sealgi järjekorra ära ja maksin ära. Tulin tagasi, seisin järjekorda, jõudsin luugini, annan kõik oma asjad tädile ja..... seekord oli kõik. „Tulge reedel järele!”
Läksingi siis eile ja – kujutage ette! – ei mingeid probleeme. Sain passi ja sain viisa nii mis kolises! Aamen!
Nüüd on neli kuud hooleta. Siis peab hakkama uuendama sissekirjutust. Ning siis uuesti järgmiseks aastaks viisat taotlema jne....
Loomulikult oli eile siis vaja tähistada viisamurede lahendamist. Tegime seda Antoni ja Franekiga. Anton on lahe Eesti passiga kutt, kes töötab Moskvas teatris Okolo näitlejana. Ja tunneb väga suurt huvi poliitika vastu, temaga on väga huvitav sellest rääkida. Mina ju eriti kodus veel Vene poliitikas pole, aga tema tundub olevat ja vägagi.
Anton rääkis, kuidas ta üritas jaanuaris minna Našide miitingule Punasel väljakul Pronkssõduri teemal (mäletate küll, isegi telekas näidati, kus nad seal oma vanades Punaarmee vormides seisid), aga teda ei tahetud lasta. Tuli välja, et miiting oli sellise kinnise iseloomuga  et „kuradi Eesti fašismi peale” solvunud lihtsaid moskvalasi ei lastudki ligi sinna. Väga omapärane arusaam on našidel vabadest miitingutest või kartsid nad et siis tulevad „mitteõigete ideoloogiliste arusaamadega inimesed” kohale. Ah ükskõik, kartku misiganes.
Ühesõnaga algul istusime Bolšaja Nikitskajal Kvartira 44-s. Tore koht, umbes selline see välja näebki nagu seal joonistusel! Kuulub samadele omanikele, kellele ka kohvik Jean-Jaques, millest ma olen varem kirjutanud. Mõlemad on sellised hubased prantsaslikud kohad. Ma arvan küll, et teile, mu head sõbrad, need mõlemad kohad meeldiksid. Seal on isegi suitsuvaba saal.
Edasi kolistasime samas lähedal asuvasse kohvikusse Majak. Seal oli keskööpaiku tunda umbes sellist hõngu nagu filmide järgi võis olla kuskil Varssavi peenetes lokaalides suure sõja eelõhtul. Mängis tütarlaste orkester – klaver, viiulid. Tüdrukud ise olid ka selliselt 30-ndate stiilis riides, väiksed koketsed mütsikesed peas. Ja rahvas sumises ja pidutses suures saalis, enamuses jõid veini. Keegi üritas tantsida, kellelgi kukkus tool ümber. Väga armas fiiling oli seal. Kurjust ei paistnud kelleltki mitte kuskilt.
Kõõlusime seal ja ajasime plikadega törts juttu peaaegu kuni kinnipanekuni, rahvast oli igal juhul väga vähe alles jäänud. Enamus lasid kella 2 ajal jalga. Kui meie lahkusime, siis võis miskit kella 4 paiku olla. Jalutasin läbi kerge vihmasaju koju.
Ahjaa, mis on fotol? Foto tõestab kevade saabumist Moskvasse. Bomžid ehk siis kodutud askeldavad juba aktiivselt tänavanurkadel ning ajavad oma suuri asju. Ehk siis jagelevad omavahel.