Väga huvitav raamatupood Moskva kesklinnas + Venemaa 7 maailmaimet

Pildike täna Uuelt Arbatilt, Dom Knigi kõrval, õigeusukiriku ees.
Tänu tuttava soovitusele avastasin täna Moskva kesklinnas väga huvitava raamatupoe – Falanster. Asub Puškini väljaku lähedal, seal lingil on aadress olemas. Suhteliselt väike, aga raamatuid täis. Ja selliseid raamatuid, mida suurtest poodidest nagu Dom Knigi või BiblioGlobus või Moskva ei leia. Näiteks Limonovit, ilma et ta mingi mu lemmik oleks. Lihtsalt näide. Muide Limonka pärast külastasid hiljuti raamatupoodi prokuratuuri uurijad.
Peamiselt on seal väikeste kirjastuste raamatud. Ja need väikesed kirjastused annavad uskumatult huvitavaid asju välja. Nt Kambodža kunstist, Põhja-Kaukaasa rahvakunst mitmes köites jne + haruldast ilukirjandust (väga huvitav tundus Tarkovski päevaraamat) jne. Ma ostsin nt raamatu vene-tšetšeenia sõjast kronoloogia ja kohalike mälestustega, Gruusia-L-Osseetia konfliktist ja Vene noorteorganisastioonidest koos nende juhtide lühiiseloomustustega.
Ühesõnaga sügav soovitus seda külastada.
Eile õhtul lõppes konkurss, kus valiti Venemaa „7 imet“. „Vene imede“ seas on peale oma arvukate värviliste sibulakuplitega kuulsaks saanud Vassili Blažennõi peakiriku (ehitati 16. sajandil tsaar Ivan Julma käsul) veel kohti, mis on eestlastele väga tuttavad – nagu Euroopa kõrgeim tipp Elbruse mägi (5642 meetrit) Kabardiino-Balkaarias, Vene tsaaride park Peterhof Peterburi lähedal, mida peetakse „Põhjamaade Versailles´iks“ või maailma sügavaim järv, Baikali järv Ida-Siberis.
Veel valiti imede hulka Volgogradis asuv Mamai kurgaan ja selle kohal seisev, 102 meetri kõrgune Kodumaa Ema kuju Suure Isamaasõja ühe võtmelahingu Stalingradi lahingu auks (kogu kompleksi ehitati kaheksa aastat) ja Geisrite org Kamtšatkal, kus ligi 70-kraadist vett pritsib maapinnale ligi sajast geisrist korraga.
Kõige vähemtuntum seitsmest imest asub aga meie sugulasrahva juures Komimaal – tohutud, 30-42 meetrit kõrged murenenud kaljud Man-Pupu-Njeri kõrgendikul. Meenutavad veidi Lihavõttesaare kivikolosse, kuid Komi omad on looduslikud.
Siin on selle ürituse kodukas, sealt leiab minu arust huvitavaid reisiideid, kuhu Venemaal minna. Kokku on seal ligi 50 erinevat paika. Vaadake huviga.
Eile sain kokku tuttavate tšetšeenidega. Pikalt ei kirjuta, aga sain taas kinnitust, et Kadõrov teeb Groznõis parajat Potjomkinit. Muidugi, kahtlemata on Tšetšeenias ja Groznõis elu paremaks läinud. Aga need uhked renoveeritud elumajad Groznõi kesklinnas, mida alati välisajakirjanikele näidatakse kui uue elu parimat näidet, on bluff. Ma kirjutasin juba veebruaris, kui ise seal käisin, et ma ei usu, et seal kedagi elab, sest akendel polnud kuskil kaardinaid näha. Nüüd mu tuttavad kinnitasid ka, et majad on tühjad. Nende väitel on seal ainult fassaad korda tehtud, aga sees polevat kanalisatsioonigi.
Veel rääkisid nad, et Ramzantšik on föderaalide elu Tšetšeenias põrguks teinud nii, et need ei julge üldse enam oma baasidest väljas käia. Ramzani kontroll pidi üsna täielik olema. Ja veel kinnitasid nad, seda küll mitte nii kõva häälega, et selleks korraks on küll sõda venelastega läbi, aga ainult selleks korraks... Vaikne igal juhul Tšetšeenias pole. Just täna öösel tungis 60-liikmeline (!! Selle taustal, et Ramzan räägib bojevikkide peaaegu täielikust hävitamisest !!) grupp ühte väga eraldatud mägikülla Nožai-Jurti rajoonis, põletas seal viis maja maha ning tappis kolm külaelanikku. (kas juhus, aga samal päeval plahvatasid lõhkekehad Tšetšeenia mõlema naaberregiooni pealinnas – Mahhatškalas Dagestanis ja Nazranis Ingušeetias, oli ka ohvreid.)
Panen lõppu paar linki, mille ma sain vastukajaks Kolesnikovi raamatule. Kõigepealt Kolesnikovi enda intervjuu 2005 detsembris. Pluss tuntud teleajakirjaniku Puškovi intervjuu pealkirjaga „Rahvas eksisteerib praegu läbi televisiooni“. Nõnda see Venes tõesti on.