Putini avameelsus Andrei Kolesnikovi uues raamatus

Lugesin hiljuti läbi ajalehe Kommersant ajakirjaniku Andrei Kolesnikovi raamatu „Kuidas Putin Medvedevit valis”. Kolesnikov töötas alates Putini võimuletulekust Kremli pool´is kaheksa aastat, nüüd kolis koos temaga ümber Valge Maja pool´i. Tunneb VVP väga hästi. Kirjutas temast esimese raamatu juba 2000. aastal. Ot pervogo litsa – põhines intervjuudel VVPga, keda tollal tundsid vähesed.
Kolesnikov on üks väga omapärase stiiliga ajakirjanikega. Eestist võib temaga võrrelda mu head õpetajat Enno Tammerit. Mõlemad on väga isikupärased ajakirjanikud. Rohkem sellised kirjaniku moodi ajakirjanikud. Kolesnikov ei oska või ei taha uudiseid kirjutada, tema kirjutab alati pikalt ja reportaažlikult.

Kolesnikovi (fotol) stiil on kirjutada irooniliselt, aga selliselt heatahtlikult irooniliselt. Ta ei pane kunagi kellelegi ära. Väga hea detailinägemisega, väga hea informeeritusega (tema vend oli kunagi Kremlis kõnedekirjutaja). Kusjuures, ta ei joo tilkagi alkoholi, mis suht haruludane Vene ajakirjanike seas. Aga lugege parem tema lugusid Kommersandist!
See raamat põhinebki viimase nelja aasta jooksul kirjutatud reportaažidest Kremlist ning Putini visiitidest. Ehk vanadel materjalidel.
Kuid raamatu alguses on üks väga põnev materjal, mida ta pole varem avaldanud. Nimelt oli ta koos VVPga 2005 suvel Barnaulis. Juhtus nii, et ta ei mahtunud teiste ajakirjanike lennukile ning Kremli-inimesed võtsid ta VVP isikliku lennuki peale. Lennukis õnnestus tal VVPga rääkida off the record. Tookord ta seda ei avaldanudki, aga nüüd avaldas. Ja minu arust väga huvitav vestlus, kuna näitab VVP-d veidi teistsugusena, kui ta pressikatel esines.
Ma tõlkisin selle dialoogi ära, vabas vormis.

VVP – Mis nimelt teid ei rahulda (Venemaal)?
Kolesnikov (K) – Mind ei rahulda see, et mingi aeg pärast Hodorkovski vahistamist, kadus mul tunne, et ma elan vabal maal. Mul pole küll seni veel tulnud hirmu tunnet...
VVP – See tähendab, et absoluutse vabaduse tunne on kadunud, aga hirmutunne pole veel tulnud?
K – Jaa, on kadunud see tunne vabadusest, mis oli teie eelkäija ajal.
VVP – No aga hirmu tunnet pole veel tulnud?
K – Veel mitte.
VVP – Aga kas te pole mõelnud sellele, et ma võib olla tajtsingi sellist efekti saavutada: et üks seisund kaoks, aga teist seisundt ka ei tekiks?
K – Ei mõelnud. Ei osanud oodata.
/----/
K – No aga mis, te siis vabastate telekanalid?
VVP – Aga keegi polegi neid hõivanud. Televisioon on praegu lihtsalt samasugune nagu ühiskondki
K – Aga kas see meeldib teile?
VVP – Mulle? Ei!
K – No aga siis tuleb ju muuta!
VVP – Koos hakkamegi muutma. Te arvate, et seda on lihtne teha – muuta? Muudame. Aga ei juhtu tagasipöördumist sellise televisiooni juurde, mis oli sel ajal, millest teie räägite. See aeg on möödas. Seda pole enam. Unustage see aeg ära.