Kuus päeva hantide maal Lääne-Siberis

Siin siis mu väike päevik reisist Lääne-Siberisse meie sugulasrahvaste hantide ja manside maale. Eesmärgiks oli vaadata, kas Eesti ehitajad veel tegutsevad Kagolõmis ning kuidas elab handi rahvas ja nende keel enne juuni lõpus Hantõ-Mansiiskis toimuvat soome-ugri kongressi. Põhjalikumalt saab nendest teemadest lugeda lähinädalate Eesti Päevalehest.

Panen juurde ka väikse kaardi, seal on näha nii Kogalõm, Surgut ja Hantõ-Manssiisk. Näha ei ole Kõšiki küla, kus ka käisin. see jääb Hantõ-Mansiiskist mööda Irtõši jõge allapoole üks 80 kilomeetrit. Suurelt kaardilt leiab Hantõ-Mansiiski ringkonna Jamali poolsaarest allpool.




27. mai, teisipäev
Lendan Moskvast Kogalõmi. See on linn Lääne-Siberis Handi-mansimaal, mida ehitasid Eesti ehitajad alates 1980. aastast. Lendame Tu-134ga kolm ja pool tundi. Ilm on pilvitu ning seetõttu paistab maandudes loodus ilusti kätte. Jään lennukiaknast üksisilmi jõllitama – jumal küll, milline mädasoo!
Maapind on nagu mesilasekärg, mis koosneb peamiselt laugastest, järvedest ja jõgedest ning kitsastest maaribadest nende vahel. Kui inimene oleks konn, siis kõige pikem hüpe, mida oleks vaja, et ühest laukast teise hüpata, oleks 200 meetrit. Laukad ja järved ulatuvad nii kaugele, kui silm seletab.
Isegi napakas ei rajaks sellisesse kohta linna. Miks ja kuidas on siia ometi linna rajatud? Ja mitte väike, Kogalõmis elab ligi 60 000 inimest. Miks on selge – nafta. Aga kuidas – sellele peab veel vastust otsima.
Sõidan Kogalõmi koos kahe kaaslasega – ühe Eesti ärimehega, kelle firma seal alltöövõttu teeb ning ühe ehitajaga, kes püstitas siia esimesi maju 1981. aastal. Ta on nö oma lapsepõlveradu üle vaatamas.
Saame Andreiga tuttavakas, kes on Kogalõmis ainus Eestist pärit ehiataja, kes on siin ehitanud alates 1980. aastast. 28 aastat jutti. Tunneb juba isegi kohalikke hante hästi. Kõva vana. Kujutage ette, tal on seal Eesti numbrimärkidega auto! Ainuke linnas. Ütleb, et kolm-neli korda aastas käib oma Audiga Eestisse ja tagasi. Üks ots on 4500 kilomeetrit ja võtab aega kolm päeva.

Kogalõmis on hantide nö külalismaja, kus nad linna sattudes ööbida saavad, aga sealt pole neid mõtet otsida. Ütleme nii, et nad pole seal eriti jutuvõimelised. Andrei viib meid autoga umbes sada kilti eemal asulasse nimega Ruskinskii, seal saan kokku ühe handi naise ja tema nelja lapsega. Rimma jutt pole eriti lohutav. Kokkuvõte on selline, et kui naftapuurijad ükskord lahkuvad, siis on pole enam raha ega ka puhast loodust. Fotol see vanem poiss on Rimma üks poegadest, mutike on Rimma 80-aastane vanaema.
Kaukaaslasi elab seal külas üllatavalt palju. Rohkem kui hante. Tagasiteel näeme kaukaasia naisi, kes müüvad tee ääres hantidelt ostetud topiseid. Kulli topis maksab Eesti rahas vähem kui 2000 krooni.
Esimest korda elus kuulen lühendit BITŠ ehk siis vene keeles БИЧ – бывший интелигентьный человек. Ehk siis – endine intelligentne inimene. Ehk siis põhjakäinud joodik.

28. mai, kolmapäev
Päeva veedame peamiselt kopterit oodates. Kogalõmi lennujaama ülem, suur ja sõbralik Vene karu Rõbakov eraldab meile tunniks ajaks väikse kopteri Mi-2 et vaadata Kogalõmi loodust ja hantide laagripaika otsida. Tund maksab ligi 25 000 rutsi. Jälle kordub eilne emotsioon. Vaadake ise!



Niivõrd pealtnäha, õigemini kõrgemalt nähes, elamiskõlbmatut paika olen ma näinud ainult üle Afganistani lennates. Seal olid kõrged mäed ja sügavad orud need, mis tekitasid hämmeldust, et kuidas seal küll on võimalik elada.
Arvestatakse, et naftat jätkub sealkandis veel umbkaudu 50 aastaks. Siis tuleb ilmselt ka linna elule lõpp, sest absoluutselt kõik keerleb seal nafta ja selle tootmise ümber. Kummaline, kas see linn jäetakse tõesti lihtsalt siia mädasoosse uppuma...
Pull on see, et selles naftapealinnas on õigeusu nunnaklooster. Loogiline oleks, et kui juba klooster, siis vähemalt munga oma. Kusjuures uhkest õigeusukirikust vaevalt pool kilomeetrit eemal seisab mošee. Kas Venemaa üks kõige põhjapoolsemaid mošeesid? Mošee olemasolu on lihtsalt seletatav – linna elab palju kaukaaslasi, kes on siia hea teenistuse jahil juba Nõuka ajal sõitnud.
Muide, õigeusu kiriku ehitamisega oli selline tore lugu, et selle ehitasid Kogalõmmi Lukoili tellimusel türklased ehk siis muhameedlased ning õigeusu kirik ei tahtnud algul sellisest kirikust midagi kuulda. Lõpuks muidugi kuuletusid.

Ööbime Eesti ehitajate majas Leoga kahekesi ühes korteris. Tallinskaja ulitsal nagu fotolt näha! Pole vigagi, voodi on, soe vesi on, rohkemat polegi vaja. Eesti ehitajad elavad-elasid tavaliselt sellistes korterites 4-6 kaupa.
Ühe kohaliku käest uurin, et kahetoaline korter maksab umbes 1,5 miljonit rutsi ehk 700 000 Eesti krooni. Palju sellise pärapõrgu kohta? Tegemist on ikkagi Lukoili pealinnaga, kus on väga korralikud palgad. Naftapuurijad võivad teenida kuus 150 000 rutsi ringis, sama palju ka keskastme juhid. See teeb üle 60 000 Eesti krooni.
Muide, nimi Lukoil on ka siit kandist pärit. Nime kolm esimest tähte tähistavad siitkandi naftaleiukohti, mis olid sellel firmal esimesed. L tähendab Langepasi, U tähendab Uraid ja K Kogalõmi.

29. mai, neljapäev
Kujunes selliseks väikselt peopäevaks. Kõigepealt hommikul andsid Eesti ehitajad üle järjekordse 9-korruselise maja koos 72 korteriga. Ehitasid selle valmis 9 kuuga. Kiirelt ja palju ehitavad, kuigi see on ilmne liialdus, et Eesti ehitajad on alates 80. aastast ehitanud üles poole Kogalõmi linnast, nagu mõned aastad tagasi kirjutas armas Eesti Ekspress.
Ilusad korterid olid selles majas. Avarad. Köök, vannituba ja vets on sisustatud. Võta madrats kaasa ja koli kohe elama. Näiteks Piiteris ja Moskvas on tavaliselt hoopis teisiti. Siin ehitatakse uusi kortereid nii, et sa ostad tühja karbi ning pead ise sisuliselt korterisse seinad ehitama ning kogu viimistluse tegema. Nii saad küll teha korteri täpselt oma soovide järgi, aga ei saa kohe sisse kolida.

(Fotodel on algul näha see üle antud maja, ja siis on fotol tüüpkorteri köök.)







Kogalõmi majad näevad üldse suht viisakad välja, ikkagi väga noor linn. Veidi üle 20 aasta. Jah, päris hästi hoolitsetud linn, nagu ka kopteri pealt näha on.



Üleandmisele järgneb korralik laud sealsamas majas ühes korteris. Kell 11 hommikul on laual konjakid, viinad, šampad ning võileivad nagu kord ette näeb. Lõbus. Sealt edasi sõidame lennujaama direktori 50. juubelit tähistama. Juubeliõnnitluste vastuvõtt algas lennujaamas juba kell seitse hommikul...
Kogalõm on hea näide sellest, kui halvasti on Venemaal arenenud ajakirjanduse levi ning seletab, miks on on Venes televisioon võimas ning selle abil saab manipuleerida. Kogalõmis avastasin vaid üksikuid kohti, kus ajakirjandus müüdi. Ning müüdi ainult naistekaid ning mingeid ametlikke kohalikke seinalehti. Pluss paar Moskva kollast lehte, aga neist oli ka kõige värskem nädalavanune. Veel oli müügil Sport-Ekspress, aga see oli 8. maist... Sellisesse kohta, ja „sellised kohad” on Venemaal enamuses, lihtsalt ei jõua Moskvast normaalsed lehed, ei toodagi üldse.
Täna oli ligi 25 kraadi sooja. Esimene soe nädal. Muidu oli kopteriga lennates näha veel soos laugastel ja järvedel jääd minemas. Siin kestabki suvi ainult kaks kuud – juuni ja juuli. Septembris võib juba lumi maha tulla.
Andrei jutu järgi on selle-eest siinsed sood kalameeste paradiis. 10-kilone haug polevat mingi ime. 5-kilosed aga jummala tavaline asi igal kalaretkel.

30. mai, reede
Hommikul kell 3.30 hakkan Kogalõmist Surguti sõitma, et sealt Hantõ-Mansiiskisse lennata. Õues üsna valge juba. Maastik kogu aeg üsna sarnane – ikka see igavene mädasoo ümberringi, vahel harva on mõne metsasem kohta. Naftatõrvikuid on ainult rohkem. Bensiinijaamades on A95 ikka sama kallis kui Moskvas, ligi 25 rutsi ehki siinsamas seda toodetakse.
Surgutis on väga moodne lennujaam. Lend ise kestab 50 mintsa. Esimest korda elus lendan An-24-ga. On selline kahe propelleriga elukas. Maandumisel korraks põrkas tagasi õhku, aga muidu OK.
Keskpäeval saan Hantõ-Mansiiskis kokku handi- (Hantõ Jasang – Handi sõna) ja mansikeelset (Luima Seripos - hommikutäht) lehte tegeva toimetusega. Nad on üsna rõõmsad tegelased.Tahavad, et kõigepealt mina neile oopiski endast räägiks ning mida ma Venemaast arvan. Tühja kah, las kirjutavad must. Neil tiraaž nagunii ainult 1000 eksi, las handid loevad, et Eesti ajakirjanik nende vastu huvi tunneb.
Pärast räägin peatoimetaja Raissa Rešetnikovaga pikemalt. Nagu karta, olukord kurvavõitu, et mitte öelda trööstitu. Handi ja mansi keeled surevad välja, noored ei räägi enam. Aga rohkemgi veel kui keele pärast muretses Raissa selle pärast, et põlisrahvastest noored leiavad üha vähem tööd, eriti need, kes on saanud näiteks kõrghariduse just handi keele alal.
Jutu sees tuleb välja, et Hantõ-Mansiiskist mitte kaugel on üks küla, kus võib hante leida ning killukesi nende kultuurist. Kõšik on küla nimi, aga sinna saab ainult jõge mööda õhkpadjal kaatriga ning just tunnikese pärast läheb see välja. Tahad minna, küsib Raissa? Mõistus ütleb, et ära mine, vähem probleeme, aga avantürism võidutseb nagu alati. Lähen vahetan siiski siva igaks juhuks lennukipiletid ümber päev hilisemaks. Sest jõgi on jõgi, kurat teab, kuidas seal pärast tagasi saab. Ja õieti teen, selgub pärast...

Jõesadamasse jõuan viimasel hetkel. Istume paati (sellisesse nagu fotol näha, mahutab 20 reisijat). Jõuan kohale. Improviseeritud sadama lähedal satun kohe kenaseke jõmina peale. No ei lasta kuiva kõriga mööda. Lõpuks saan meestest lahti. Ööseks leian toa...kohalikus vanadekodus. Burjaatias ööbisin aasta tagasi haiglas, ausõna ei uskunud, et kunagi tuleb veel vanadekodus ööbida. Hiljem selgub, et pole see midagi vanadekodu, pigem kodutute varjupaik. See seletab ka kummalise magusa haisu, mis pidevalt kõikjal majas levis. Minu tuba on õnneks korralik. Einoh maja on ise ka väljast ja seest suht euroremont, ainult et kontingent pole väga kasitud. Nimeks Ogonjok ehk Tuluke.

31. mai, laupäev
Veedan päeva koos Antonina Nikolajevnaga, kes Kõšiki kooli handi keele õpetaja. Varem õpetas koolis hantide kultuurilugu, aga see kaotati tunniplaanist ära. Nüüd on jäänud ainult handi keel. Kaks korda nädalas. Tunnistab, et sellega ei õpeta kedagi rääkima ning keegi ei õpi ka. Külas elavad noored handid enam eriti ei räägi oma keelt. Keel säilib ainult metsades elavata hantide juures. Igasugu folklooriüritusi ja muud taolist teeb ta vaid südametunnistuse rahustamiseks, nagu ta ise ütleb. Saab aru, et väga enam mõtet pole...
Handi keele olukorrast pikemalt kirjutan ma lähiajal Päewalehes. Ilmselt millalgi enne soome-ugri kongressi algust Hantõ-Mansiiskis juuni lõpus.
Vahepeal longin küla peal. Elanikke on 700 inimest, aga ega kedagi seal eriti ei huvita, et võõras külas. Üldse on külaelanikud haruldaselt vähejutukad ja –seltsivad. Tavaliselt nii Siberis ei ole.
Siin on väike ülevaade külast. Tavaline Venemaa küla, ei midagi paremat ega halvemat. Vaat, et veel suhteliselt viisaka heakorraga.



Ongi nii, et ainuke ühendus suvel Hantõ-Mansiiski ehk suure maaga on mööd jõge. Talvel on ka veel zimnik ehk talvetrass üle soode.
Neli poodi on külas. Kõige minevam kaup on konkurentsitult õlu. Ja kõige rohkem ostetakse omakord 3- ja 5-liitriseid plastpurke kange õllega – 9 kraadi. 5-liitrine maksab 180 rutsi ehk sama palju kui viin, aga niidab ilmselt hulleminigi. Ja jätkub kauemaks.
Satun ka kohta, mida Antonina nimetab nende vabaõhumuuseumiks. Kahju hakkab kohe, sest see on umbes 20 korda 20 meetrit plats, kus on üks hantide traditsiooniline elumaja metsas, ait, põtrade aedik ning savist tehtud leivaküpsetamisahi. Palju just ei ole. Aga parem kui mitte midagi.

Fotol üks handi tädi ehitabki parasjagu savist ahju. Teine, umbes 60-aastane kõõlutab niisama pingil ja räägib, et nende põlvkond hante olid esimesed, kes õppisid ära vene keele, aga nende lapsed omakorda räägivad juba kõik vene keeles ning ei oska enam handi keelt. Väga kiirelt on kõik käinud...
Õhtul saan Antonina juurde sauna. Kõik asjad on erinevad võrreldes Eestis saunaskäimisega. No see on sarnane, et riidest pead lahti võtma. Põhilised erinevused: a) vihaks on seedripuu oks ehk siis okaspuuviht b) lava asub kapi sees, sõna otseses mõttes – on väga väike ning uksed käivad lahti nagu kapil c) pesemisruumis on palavam kui laval. Pesen ennast nagu välk, samuti ka riietun, et saaks värske ja jaheda õhu kätte.
Vanurid-kodutud teevad vastu ööd veel veidi vigurit, on ilmselt kuskilt õlut saanud. Valvur ei viitsi nendega tegelda. Saadan nad julmalt pikalt jutuga, et andku ma neile raha. Viimane asi, mida praegu tahaks, oleks hakata kuskil jumal teab kus päraperses kodutute vanuritega jooma. Lärmavad natuke, aga loodus teeb oma ning jäävad magama nagu lapsed.

1. juuni, pühapäev
Hommikul helistan kohe Hantõsse jõesadama infosse, et teada saada, kas see va ujuvpõis läks teele. Öeldakse, et on katki, ei tea millal tuleb. Shit...Kõige halvem variant. Antonina just eile rääkis põhjalikult, justkui minu piinamiseks, kuidas alles neil läks see õhkpadjaga laevuke katki ning siis parandati seda nädal aega.

Otsustan, et ei muretse asja üle, mida mul pole võimalik muuta ning magan edasi. Vihma nagunii sajab, küla peale ei saa kolama minna, sest võib liiva sisse kinni jääda. Selline savimoodi liiv on siin. Kell 12 helistan uuesti jõesadamasse – ei midagi.
Lõpuks lähen kohalikku kultuurimajja lastekaitsepäeva kontserdile. Seal saab kultuurimaja juhataja Lidia Aleksandrovna juures vähemalt võileiba süüa. Lapsed teevad samal ajal vapralt kultuuri – laulavad ja tantsivad nagu on telekast näinud suuri onusid-tädisid tegemas (fotol). Lidia Aleksndrovna muudkui pärib mult, et on ju vahva. On-on, noogutan. Peaasi, et lastele endile meeldib, lisan.

Aeg venib nagu tatt seal Siberi külas (väike pildike=. Ootamatult teatab tädi Lidia, et kaater on korda saadud ning see sõidab välja. Huhh! Vähemalt jõuan õhtuks Hantõ-Mansiisksise ning hommikul Moskva-lennukile.
Vara hingan kergendatult. Kui paari tunni pärast külakese improviseeritud sadamasse lähen, siis on ilmselt pool küla tulnud sinna sooviga linna sõita. Ahastus tuleb peale, sest selge, et niisama ma sellest rahvasummast läbi ei murra.
Näen, et kohalik miilitsavolinik on igaks juhuks ka randa tulnud, et mingit jama ei juhtuks. Otsustan, et palun teda mind aidata. Kui saadab pikalt, siis mu olukorras ju nagunii midagi ei muutu, arvestan. Kui veab, siis veab. Ment osutub üllatavalt normaalseks, aga võib olla lihtsalt avaldab talle maagilist mõju välismaa pass. Eesti ei tekita temas mingit emotsiooni, küll aga Euroopa Liit. Edasi läheb juba nagu filmis. Ta kohendab oma furaškat ning hüüab tähtsalt: „Laske välismaa kodanik läbi!”
Osa jäävadki lolli näoga vahtima, miilits kasutab sedaära ja tirib mind läbi rahva. Kui lõpuks kaater tuleb, siis ma olen juba esireas. Saan kaatrile, aga üks pime vanatädi oleks laevalepääsemise madinas peaaegu jõkke lükatud.
Hantõ-Mansiiskis märkan linna sõites bussi umbes 20-aastast kutti, kellele on mobla ekraanil Putini portree.

Jalutan veidi linna peal. Linn vanem kui Peterburi, asutatud 425 aastat vana. Ajaloolist siiski silma ei hakka. Vähemalt kesklinnast on näha, et hooned on suht uued. Jätab viisaka ja puhta mulje. Fotol on väike arhitektuurinäide kesklinnast, seal on palju sellist stiili – kurat teab kust pärit... Hoone ise on linna suurim kaubanduskeskus.
Ööbin kesklinnas Jugra-nimelises hotellis. Kolm tärni, öö maksab 2666 rubla ehk 1120 krooni.
Hommikul lendan Moskvasse.