Tagasi Kaukaasiast - väike reisikiri

Nonii, olen tegelikult juba paar päeva Moskvas tagasi, pole lihtsalt jõundnud siiani viimasest reisist kirjutada. Ma pikalt ei tee.

Neljapäev, 30. august

Õhtul lendasin Vnukovost Stavropoli. Kavminvodõaviaga. Tu-154B. Esimest korda lendasin sellisega. Lennuki eripära on võrreldes tavapärase Tu-154M selles, et pagasiriiulid on avatud nagu rongis või bussi. Need ei käinud klõpsti kinni. Esimest korda nägin selliste riiulitega lennukit. Üldse tundus olevat igavesti vana lennuk. Sigakitsas istmete vahel. Nagu viimasel ajal tavaks, siis ei mingit ohutusreeglite tutvustamist.
Jõudsime ilusti Stavropoli. Mulle tuli kohalik eestlane Rudolf vastu. Suur eestluse ja oma suguvõsa uurimise fänn. Kuna ta töötab IT-mehena (muide, kohalikus miilitsas, juhib seal IT-osakonda), siis ta on teinud päris korraliku, ja mis põhiline, inforikka koduka Allmäe ehk siis Podgornoje küla kohta. Rudolf on seal sündinud. See Allmäe on üldse kõige vanem eestlaste asula Venemaal, asutatud 1860-ndatel.
Ööseks jäin Rudolfi juurde. Tore hubane kodu, kus ta oma vahva 8-aastase tütrega elab. Abikaasa suri tal mõned aastad tagasi ära,nüüd kasvatabki tütart üksi. Ise on Rudolf 38-aastane. Fotol on ta Allmäel eestlaste vana kiriku varemete taustal.

Reede, 31. august

Hommikul viis Rudolf mind kohe Allmäele. Sinna oli kaks tundi sõita Stavropolist. Külast mitte kaugel on Nevinnomõski linn, kes kaardilt tahab otsida. Nevinnomõskist veidi allpool asub. Aga otsida tuleb siis Podgornõid.
Ma sellest külast kirjutan peagi Päewalehes pikemalt. Aga mõni sõna siiski. Eestlasi veel elab ikka seal. Vanemad inimesed rääkisid enamuses ikka kõik eesti keelt. Noorematest pidi ainult üks tubli 20-aastane kutt nimega Maksim eesti keelt oskama. Ta käis ka viimase üldlaulupeo ajal Eestis. Üldiselt pole enamus külaelanikest iidamast-aadmast eestis käinud.
Siin fotol olen ma rühma eestlastega. Kui ma nüüd nimed õigesti kirja panin, siis paremalt alates seisava Eduard Taidla, tema ema Vaike, siis tuleb Rudolfi õde, siis härra ise, edasi Nelli Maier ja Milaine Alaküla. Kõik väga kenad ja sõbralikud inimesed.
Külas pole vett ega kanalisatsiooni. Kaevust võetakse või siis korjatakse vihmavett. Külas on ülekaalus kaukaaslased, kes teadagi on külas kehtestanud juba omad kombed. Keerutama öeldes on elu seal päris sitt, üsna äraunustatud kant.
Surnuaed oli väga huvitav, täis eestlaste haudu. Huvitavad ristid.
Sain uue maitseelamuse – pirnisamakas. Õnneks polnud nii kange, kui Abhaasia-eestlaste tšatša.
Allmäelt sõitsin bussiga edasi Naltšikisse. Täitsa juhuslikult sattusin sellise otsebussi peale. Tore oli muidugi see, et buss sõitis tuimalt minema 15 minutit enne sõiduplaanijärgset aega. Õnneks olin platsis. Neli tundi sõitsime umbes 200 kilomeetrit vana Ikaruse loguga.
Õhtuks olin Naltšikis. Seal elab selline väga aktiivne eestlanna nagu Mare Romani,kes mõned aastad tagasi kääris käised üles ning lõi ametlikult Kabardiino-Balkaarias Eesti Seltsi. Kohtumisele nendega ma ka esimese asjana läksin, sest Mare oli lubanud selle korraldada.
Kokku oli tulnud umbes 7-8 inimest. Peale Mare rääkisid veel mõned eesti keelt. Lobisesime. Osad eestlastest olid siberieestlaste järeltulijad. Enamasti Naltšikisse satuti abiellumisega või siis tuldi siia elama Nõuka-ajal tervise pärast.Kokku pidi seltsi kuuluma 30 eestlase kandis. Osadel on isegi Eesti passid.
Õhtu lõpetasime oma Punase Risti ja kohalike tuttavatega restoranis. Toostide ütlemise ja kõige muuga sinna juurde. Nagu peab.

Laupäev ja pühapäeva, 1.-2. august

Käisime mägedes. Elbrusele päris ronima ei hakanud kohe, aga Tšegeti kõrvalkünkal käisime. Nii umbes 3 kilomeetri kõrgusel. Päris mõnus äraolemine oli.
Mul muidugi midagi sooja kaasas polnud. Aga nagu köisraudteega üles jõudisme, hakkas kohe külm. Loomulikult müüsid tädid seal üleval sooje kampsuneid kohalikust kitsevillast. 400 rubla maksid vaid ehk siis alla 200 krooni. Väga soojad. Palav hakkas hoopis.
Väga kaugele mööda mäge minna ei saanud, sest Vene piirivalvurid olid vastas ning ilma loata edasi ei lasknud. Nojah, seal hakkas piiritsoon. Teiselpool mäge hakkas juba Gruusia.
Siin me puhkame jalga abitöötajatest tuttavatega, meie selja taga paistab lumine Tšeget.
Pärast logelesime niisama mäe all, vitsutasime šašlõkki ja veini jne.
Pühapäev läks samamoodi, hulkusime linna peal ja nädalavahetuse lõpetasime suure söömie ja veinijoomisega Punase Risti tuttavate juures. Väga head inimesed, suur aitäh neile kõige eest!

Esmaspäev, 3. august

Käisin Beslanis. Päris karm oli see, emotsionaalselt võttis üsna läbi. Sestap ma ei hakka sellest kurvast poolest blogis kirjutama. Kes tahab lugegu homsest Päewalehest, mul seal pikem reportaaž. Raske oli seda kirjutada. Ega öösel pärast seda eriti und ei tulnud.
Küll aga oli üsna värvikas kogu see mu sõit ja mis mu ümber toimus.
Eelnevalt olin ennast Põhja-Osseetia adminni pressiteenistuses ilusti akrediteerinud, saatnud faksi kõigi nõutud andmetega ja puha. Helistasin veel üle neile, küsisin, kas kõik ilusti kohal. Jah, on küll vastati. Kohe räägin, miks ma sellest kirjutan.
Aga kõigepealt algusest. Beslani sõitsin Naltšikist Vladikavkazi sõitnud marsakaga. Teel ületasime Põhja-Osseetia piiri, kus oli dokumendikontroll. Ainsana ei küsitud millegipärast minu passi. Seal teataski juht mulle, et ta ei saa läbi Beslani sõita, sest tragöödia aastapäeva tõttu on tee läbi linna suletud. Et ta paneb mu ühel teeristil maha, siis vaadaku ma ise, kuidas edasi.
Panigi. Peagi tuli üks noor kutt Lada Samaraga. Võttis peale. Edasi sõitsime 190 kilti tunnis. Ma poleks uskunud, et Samara nii palju välja võtab! Spidokas näitas vähemalt nii palju. A sealkandis ju keegi turvarihma ei kanna. Selge, miks neil maanteeääredon täis hauamonumente meestele. Naltšik-Vladikavkazi trass on üks suur surnuaed.
Jõudsin koolimaja juurde. Ümber miilitsaid nagu murdu, lisaks erariides FSBlasi. Ütlevad, et mind spiskas pole ja sisse ei lase. Fakk! Lõpuks nurusin ennast siiski sisse, aga fotoaparaat võeti hoiule. Mine vaata, aga pilte me sul teha ei luba. Ja ainult pooleks tunniks! Koti võtsid ka veel panti. Dokumente uurisid sellest hoolimata veel pool tundi.
Edasi läksin surnuaiale. Sissepääsuteed olid valmis blokeerima kaks rekkat, millel oli peal killustikukoorem. Seal mul sama jama, spiskas pole, sisse ei saa. Seal nad olid palju resoluutsemad. Aga lõpuks nurusin ennast siiski sisse. Südames on nad lahked inimesed. Aga fotoka pidin jälle ära andma. Sellest kahju ei olnudki, ega ma poleks suutnud seal pilte teha. Nii masendav oli see vaatepilt.
A siis tulid jälle FSBsnikud mulle ligi ja hakkasid uuesti dokumente kontrollima. Lõpuks jõudsid selleni,mida ma kartsin. Miks sul registratsiooni pole võetud Naltšikis? Seletan neile, et MIDist on meile öeldud, et Moskva propiska olemasolul võime me kuni 10 päeva laial Venemaal ilma eraldi registratsioonita kohapeal tööd teha. Aga nagu alati – sellest ei tea ükski miilits laial Venemaal. Nemad ajavad alati oma joru. Tavaliselt lasevad ikka minema lõpuks.
Nood FSBšnikud olid kangekaelsemad. Lõpuks otsustasid mind ikka kuhugi jaoskonda viia, et vaja ikka trahvi teha jne. Õnneks tekkis samal ajal surnuaia sissepääasul miski segadus ja nad läksid sellega tegelema. Aga kuna nad ei öelnud mulle, et oota siin või et ära mine ning passi oli imekombel minu kätte jäänud, siis ma pidasin õigemaks kiiresti jalga lasta.
Ja mitte ainult surnuaialt, vaid ka kogu Beslanist. Nagunii olin kõik olulised kohad ära vaadanud. Trass Naltšikisse jooksis sealt lähedal. Peatasin esimese autojuhi kinni, see küsis 2000 rutsi otsa eest. Veidi aega kauplemist, sain hinna 1000 rutsi peale. Ja diiliga, et tema viib mind Osseetia-Kabardiinia piirile, seal otsib ise auto, mis mind edasi viib ning maksab ise selle juhile.
Muide, see tüüp,osseet Umar rääkis, et kuskil 1997-1998 ehitasid Beslanid viinatehast ka üks brigaad eestlasi. Et nende brigadir ta tundis, Jaanus, suur turske mees. Pärast olid nad ehitanud veel Nazranis mingit tehast.
Nii läkski õnneks. Piiril sokutas ta mind autosse, kus olid tšetšeen ja ingušš. Mõlemad suured ja tursked mehed, kes mind altkulmu põrnitsesid. Nendega sai veel nalja. Aga kõikse pealt tuli piiril dokumendi kontroll. Aga võmmid imestasid, kui leidsid tšetšeeniga ühest autost eesti ajakirjaniku. Mu dokumente kontrolliti umbes 15 mintsa, aga õnneks probleeme ei tulnud.
Sõit nendega oli väga lõbus. Tšetšeen Aslan, kes ajab Moskvas miskit bisnest, tegi kogu aeg nalju stiilis, et „meil tšetšeenidel tuleb pidevalt pähe lolle mõtteid, see on meie omapära. Vot vaatan sind siin ja mõtlen, et kui palju sinu eest raha saaks? Peidan su kuhugi keldrisse ja ükski rott ka ei saa sellest teada!” Ise naerab täie suuga. Tema sõber ingušš Elbrus samuti. Nojah, ekstaole, naeran kaasa.
Ühel hetkel ütles Aslanile, et keera siit teeotsast sisse. Õnneks tuleb välja, et seal peab mingi nende tuttav sellist poolametlikku söögimaja. Sööme, mille jooksul õpetab mind Aslan, et ära kunagi sõbrusta tšetšeeniga. Võtame kolme peale kolm suurt portsu liha, lisaks veel miski puljong lamba sisikonnaga, salati ja vett ja selle kõige eest küsitakse 1700 rutsi!!! Sellised peldikus! Hind nagu Moskvas! Uskumatu. Aga Aslan maksab laia joonega. Ütleb, et see pole miski raha.
Lõpuks oleme ikkagi Naltšikis. Võtan toa Rossija hotellis, mis on justkui linna esindushotell. Ühene tuba maksab 1200 rutsi. Selline punane nagu fotol. Muidu tüüpilise väljanägemisega tuba vene provintsihotellis, selline kallimat sorti. Aga lutikatega. Pagan, kas leiab ükskord Vene provintsis mõne hotelli ka ilma lutikateta.
Üks kummaline asi – Beslanis olles oli mul võimatu välja helistada ja mulle polnud võimalik sisse helistada. Ka SMSe ei saanud saata. Telefon teatas pidevalt, et võrku pole, kuigi pulgad olid kõik püsti. Isegi Naltšikis jätkus sama jama, alles üsna õhtul tuli võrk äkitselt tagasi. Sellist asja pole varem olnud.

Teisipäev, 4. august

Hommikul sõidan kohe lennujaama, et Moskvasse. Tean juba ette, et registratsiooniga tuleb jama. Õigemini, et nad tekitavad mulle selle jama. Nii ongi. Lähen esimesena turvakontrollist läbi. „Miks teil registratsiooni pole?” Seletan talle jälle oma vana juttu ja nagu alati ei saa miilits sellest aru, sest tal on hoopis teised instruktsioonid. Palutakse mind kõrvale, et teiega tullakse tegelema. Tuleb mingi vana, võtab passi ja siis hakkab ootamine. Kokku ootan ligi tunni, 10 mintsa enne check-in-i lõppemist antakse pass siiski tagasi – võite lennata!
Lendasime Elbrus Airiga. Jälle lennuk, millega pole varem lennanud – Jak-42. Palju mugavam kui suured Tu-d, vähemalt istmevahed on suuremad, jalad mahuvad paremini ära.