Väike reis Stavropol-Naltšik-Beslan

Ma lähen teen jälle väikse reisi. Seekord ühendan pika nädalalõpu tööga. Marsruut tuleb selline Stavropol-Naltšik-Beslan-Moskva. Lendan ära täna õhtul ja tagasi olen teisipäeva lõunaks.
Eesmärgid on sellised, et Stavropoli krais otsida üles küla nimega Podgornaja. See on tegelikult vana eestlaste küla nimega Allmäe. See on üldse kõige vanem eestlaste küla Venemaal. Sinna saabusid ümberasujad Eestist juba 1860-ndatel aastatel. 20 aastat varem, kui eestlased jõudsid Musta mere äärde.
Allmäel pidi veel eestlasi elama küll, aga mitte enam palju. Osad on kolinud elama Stavropoli, kus ma saangi kokku Rudolfiga, kes viib mind homme Allmäele.
Vot sellest külast ma siis kirjutada tahangi järgmise loo oma sarja, mis räägib eesti ja setu küladest venemaal.
Allmäelt sõidan siis bussiga kuidagi edasi Naltšikusse (Kabardiino-Balkaaria pealinn), see pole kaugel. Sinna kutsus mind külla üks mu tuttav, kes töötab sealkandis Punases Ristis. Puhkan seal tema juures mägedes veidi. Ja saan ühtlasi kokku ka sealse Eesti Seltsi inimestega.
Naltšikis pidi elama paarkümmend eestlast! Sealsete eestlaste juht Maret Romani on väga aktiivne naine. Alles see teisipäeva ta helistas mulle ja teatas, et kohalikus kultuurikeskuses toimunud rahvustoitude konkursil said eestlased oma toitudega teise koha! Huvitav, mida nad küll tegid. Tulen tagasi, siis ütlen.
Nojaa kui ma sealkandis juba olen sel ajal, siis lähen vaatan, mis toimub 3. septembril Beslanis. Beslanis toimus 3 aastat tagasi see kole tragöödia, kus lapsed pantvangi võeti ning hilisemas rünnakus koolile sai surma üle 200 lapse. Eks Beslanis saab olema õõvastav, sest sealne surnuaed pidi täis olema suuri hukkunud laste skulptuure. Sellest kõigest kirjutan järgmisel nädalal Päewalehes.
Kes pole veel lugenud, siis see nädal ilmus mul Päewalehes minu arust huvitav intervjuu Levada keskuse sotsiloogi Leonid Sedoviga.