Moskva parimas klubis jaapanlasi kuulamas

Õhtul sattusin paari tuttavaga, kes tulid just tagasi Anapa filmifestivalilt (seal tegid muide ilma Balti filmid, kirjutasid vene lehed – näiteks sai Kõuka Magnus seal tunnustuse osaliseks), sellisesse klubisse nagu Ikra, mis asub Gogoli-teatri kõrval Kurskajal. Seal esines päris omapärane japside bänd nimega Shibusashirazu Orchestra. Vanadel oli kõva soov mõnitada tavalist sümfooniaorkestrit. Helid olid päris massiivsed, mis nad välja võlusid. Rahva kütsid päris hästi üles. Lõpuks skandeeris rahvas jaapanikeelseid refrääne nagu vana kultuurrahvas. Ma loodan, et jaapanlased pidasid ennast viisakalt üleval ning ei hüüdnud rahvale kaasa karjumiseks roppusi või solvanguid. Tegelikult oleks see muidugi lõbus olnud, kui nad nii oleksid teinud.
Saund oli neil päris vägev, sest koosseis oli neil pirakas – laval oli ligi paarkümmend muusikut ja tantsijat. Ma kujutan ette et näiteks hea sõbra Peeter Eeriku majandavasse Kultuurikatlasse Tallinnas sobiksid nad ülihästi. Siin on bändi kodukas, kahjuks pole seal ühtegi nende pala üleval.
Ikra on üks tähelepanuväärne klubi. Eelmisel aastal tunnistati see Moskva parimaks live-kontsertite klubiks. Ausalt öeldes mulle ka seal täitsa meeldis, kuigi muidu pole klubid minu lemmikkohad just.
Kolmapäeval kell 9 õhtul käis seal igatahes DJ-baaris juba päris ohjeldamatu tants, enamus päris noored. Kui ma tuttavaid oodates klubi eesruumis kõõlusin, siis tammus seal üks umbes 70-aastane vana, kulunud ülikond ja kaap peas, juus ka juba üsna hall ja pinnis piletitüdrukuid, et palju pilet maksab. 800 rutsi vastasid need, sellepeale läks vanal nina silmnähtavalt longu. Kaastundlikud plikad pakkusid, et OK, vana, laseme su 500ga sisse. Vana kogu olemus näitas, et miste mind piinata sellise hunniku raha nõudmisega. Lõpuks lõidki need head tüdrukud käega ja lasid vana niisama sisse. Kui ma mõni hetk hiljem üles läksin, siis pani vana lava lähedal juba sellist rokki, et kõik tema ümber - nooremad siis, umbes tema lapselasteeas - hoidsid kõik koomale. Nii, tuleb sõbrad elada tulevikus! ja saab ka ilma Hansapanga seeniorkaardita hakkama. See vana tegi täitsa ilma panga abita täna õhtul seda, mida tahtis.

Tänane Izvestija kirjutab ühest toredast raamatust, mis vene keeli on Moskvas välja antud. Keegi noor ajaloolane Aleksandr Djukov on välja andnud raamatu "Миф о геноциде. Репрессии советских властей в Эстонии (1940-1953)" ehk siis müüdid nõukogude võimu genotsiidist Eestis. Ta on täpselt välja selgitanud, et Nõukogude okupatsiooni ohvriteks osutus 9450 eestlast ehk et mingit erilisi repressioone eestis ei toimunud. Izvestija nimetab noore ajaloolase avastusi sensatsiooniliseks. Kõik oleks kena, kui ajakirjanik viitsiks endalt küsida, et kui loogiline on, et aastase tööga kuskil arhiivides (just niikaua Djukov väitis end töötavat) saab ümber lükata teiste ajaloolaste, terve ajaloolaste gripi aastatepikkuse töö eri riikide arhiivides? Siis võiks juba edasi arutada selle „sensatsioonilise avastuse üle”. Aga lugu ise on siin

Vene uue valitsuse puhul on hästi palju räägitud uues peaministrist Zubkovist, mis on muidugi väga loomulik (mõelge ise, ühe küsitluse järgi polnud venemaalastest 85 prossa kunagi sellest mehest midagi kuulnud! Kusjuures mulle millegipärast tundub, et ülejäänud 15 prossast ka osa valetas), ja sellest, et majandusminister Gref kinga sai, aga rahandusminister Kudrin hoopis ülendust asepeaministri koha näol.
Ma lisaks, et tähelepanuväärne on ka Dmitri Kozaki (fotol koos Putiniga) ilmumine valitsusse, sest Moskvas peetakse teda Putini nö eriülesannete täitjaks ja troubleshooteriks – ühesõnaga suureks usaldusaluseks. Seni oli Putini eriesindaja lõunaprovintsides, kaasa arvatud Kaukaasias. Nüüd sai Kozak regionaalministriks ning nagu tänane Vedomosti kirjutab, siis saab ta enda juhtida kõige võimsama eelarvega ministeeriumi, sest majandusministeeriumi alt toodi Kozaki alla valitsuse invetseerimisfond. Kokku hakkab Kozak kamandama kahe triljoni (!!) rubla jagamist! Kui see pole võim, siis mis veel?

Beslanis käies kirjutasin, et tõde otsiv „Beslani emade komitee” on omapoolsest uurimisest teinud ligi pooleteisttunnise video, mille nad saatsid Putinile. Mulle jäi silma, et see video on mitmes kohas üleval ka internetis, kes tahab vaadata. Näiteks ajakirja New Times kodukal, panen siia lingi