kolmapäev, september 26, 2007

Olen meelitatud päikeselisest vastuvõtust Moskvas

Olen tagasi Moskvas, käisin Tallinnas asju ajamas. Ei ole minuga midagi juhtunud. Polnud kolm kuud Eestis olnud. Kõiki asju ju üle interneti ei aja. Eriti isiklikke. Aga nüüd saate jälle lugeda muljeid elust Venemaal.
Moskva võttis vastu väga ilusa ilmaga. Päike ja päeval lubati 22 kraadi sooja. Ilusa ilmaga on Moskvas kohe palju mõnusam olla.
Šeremetjevo lennujaamas meeldis mulle see, kui printsipaalselt naispiirivalvur minuga käitus. Andsin talle passi, aga olin unustanud sinna vahele veidi raha. Umbes 2500 rutsi. Valvur lehitses passi, mina naeratasin talle püüdlikult, ja äkki mulle peaaegu visati leti tagant raharull näkku. Ja vaadati korraks vilksti mulle otsa, et oot-oot, mees. Kahetsusväärne, millisesse piinlikku olukorda ma olin Vene piiri valvuri pannud. Aga kui meeldivalt kompromissitu käitumine! Ilmselt oli ikkagi juhus, et tema kõrval lauakesel seisis suures kinkekotis Nivea kosmeetikat. Küllap käis hommikul enne tööletulekut poest läbi.
Täna peaksin korteriperenaisega kokku saama, kes räägib juba mitu kuud sellest, et peaks üüri tõstma. Dollari kurss ju muudkui langeb ja ta on ikka päris kõvasti kaotanud alates jaanuariga. Ma pakkusin talle aasta algul, et lepime summa rublades kokku, aga ta ütles, et ei usalda rublat. Viimase aasta on rubla küll tunduvalt stabiilsem olnud kui dollar (aastaga on kurss kukkunud rohkem kui rubla võrra), aga see on muidugi nii lühiajaline periood. Eks näis, tõenäoliselt tuleb tema üüri tõstmise soovile ikka järgi anda, sest ma ei tahaks siit korterist Nevski uulitsal üldse välja kolida. Loodan, et ta ei tõsta üüri eriti palju ja ehk õnnestub see tõus uude aastasse vähemalt lükata.
Millalgi ma kirjutasin Kremli poolt heaks kiidetud uuest ajalooõpikust Vene koolide õpetajatele. Õpik on sellepoolest tähelepanuväärne, et see kiidab kõvasti Stalini poliitikat. Nüüd on mulle silma jäänud, et Vene Teaduste Akadeemia on selle õpiku vahepeal heaks kiitnud. Põhjendusega, et on kasulik, kui omatakse erinevaid vaateid ajaloole, kaasa arvatud Stalini rollile.
Eks ta ole. Minu isa (küüditati 12-aastaselt Siberisse) näiteks arvab, et kui Venemaa tahab, siis ülistagu peale Stalinit. Et see nende ajalugu ja nende pealik, ja seega nende õigus ülistada kui tahavad. Et pole teiste asi Venemaale näpuga näidata, et kuidas peab ajalugu välja nägema. Samamoodi, kuidas meie ei taha, et Venemaa õpetab Eestile, missugune peab olema „õige ajalugu”. Omajagu on isa jutus ju iva.

2 kommentaari:

KT ütles ...

rõm kuulda, et oled jälle rivis - teinekord hoiata andunud lugejate masse ette;)

sest vaat - blogi on nagu lemmikloom ja lugejad nagu selle kutsikad ... kui oled nad juba pidada võtnud, siis poputa aga teisi parimate paladega :)))

ja isa on sul tark mees ... ainult ühe unustab ära, et Stalin ei olnud vaid venelaste "boss", vaid paraku tol kurval küüditamise-hetkel ka meie oma. seega on ka meil õigus midagi tolle aja ja toonaste juhtide kohta arvata.

m ütles ...

Mulle see jutt nüüd küll ei meeldi, et meie eestlased ei peaks kellegi teise "bosse" (antud juhul Stalin) hukka mõistma.

Pigem peaksime venelasi aitma neile nende minevikku meelde tuletada, sest praeguse trendi, milleks on inimsusvastaste kuritegude mahasalgamine, jätkudes jäävad sellised asjad nagu Gulgag ja punane terror Venemaal marginaalseteks teemadeks.

Olen kuulnud, et Moksva võimudele ei meeldi enam sealne Gulagi muuseum. Miks?