Mida tahtis Matti Maasikas Kremlilt, kui ta täna Moskvas käis?

Täna oli Matti Maasikas Moskvas. Homme lendab ära. Peale aprillisündmusi on ta kõige kõrgem eesti diplomaat, kes Moskvas käinud. Ega tal siin ühtegi ametlikku kohtumist pole. Kes tahab võib Ehho Moskva kodukalt kuulata homme hommikul Eesti aja järgi kell 8 hommikul kuulata tema pooletunnist intervjuud.
Aga Matti peamine eesmärk oli täna osalemine Carnegie keskuses ümarlaual, et kuidas Eestil läinud on pärast 1991. aastat. Carnegie tahab teha selliseid ümarlaudu kõigi Ida-Euroopa riikidega. Eesti oli justkui pilootprojekt, next on Leedu.

Siia fotole mahtus enamus Eesti esindusest – vasakult alates Jana Vanamölder välisminnist, Matti, suursaadik Marina, saatkonna esimene sekretär Anne Härmaste ja saatkonna uus pressidiplomaat sellest suvest Kairi Leivo. Lisaks oli veel Kadri Liik. Mul ongi kahju, et kaunis Kadri istus neist tiba eraldi ja ta ühispildile ei mahtunud.
Ega eestlasel seal midagi eriti uut kuulda polnud. Matti ütles, et Eesti tahab kindlasti häid suhteid Venega, aga selle üks eeltingimusi on, et Kreml ei ajaks seda juttu enam koguaeg, et Eesti astus vabatahtlikult 1940 NSV Liitu.
Küsijad Vene poolelt olid enamus liberaalsemad inimesed, keegi Eesti diplomaate eriti ei rünnanud fašismuse juttuga. Ehk kõige selliseid meie seisukohast sensitiivsemaid küsimusi esitas Novaja Gazeta peatoimetaja asetäitja Lipski.
Mis nagu kõrva jäi, siis olid Moskva inimesed tiba üllatunud, et Eestis on seadused ikkagi üsna ülimuslikud ja seadused kaitsevad inimesi ning juhivad elu. Ehk nad jah Venemaal pole sellega harjunud, aga ikka oli üllatava, et nad Eestit nii metsikuks maaks pidasid. Ikka mitu korda uurisid, et kuidas see on saavutet. Siis oli veel aru saada, et ega nende teadmised näiteks Eesti majandusest ikka head polnud. Ehk vaid 90-ndate keskpaiga majandusminister Jassin oli erand. Ikka kumas küsimustest välja, et arvati,et Eesti majanduse edu põhineb transiidil ja Tallinna Sadamal ning et tänu Nõuka-ajal arendatud tööstusele.

Siin pildil on enamus seitsemest nö Vene-poole küsijatest. Paremalt alates Venemaa ajakirjanike liidu juht Igor Jakovenko, siis Jevgeni Jassin, kes praegu töötab Moskva kõrgemas majanduskoolis, ümarlaua juht Liilia Ševtsova Carnegiest ning Liberaalse Misiooni nimelise fondi asepresident Igor Kljamkin.
Kõige huvitavama loo rääkis Jakovenko. Ajaloost. Nimelt taheti 89. aastal NSV Liidus vastu võtta uut trükiseadust, mis oleks keelanud tsensuuri. Trikk oli selles, et tollaste seaduste järgi oli vaja seaduse projekt kusagil ajakirjanduses avaldada, et seda saaks Ülemnõukogus arutama hakata. Aga kuna tsensuur veel kehtis, siis ei saanud uut liberaalselt trükiseadust kuskil Moskvas ega mujal avaldati. Ja siis tehti selline trikk, et see seadus avaldati esimest korda NSV Liidus ühes Eesti lehes. Ja arvake ära millises?? Spordilehes. Ja pärast seda avaldati venekeelses Molodjož Estoniis. Ja sealt edasi viitega juba Eesti lehtedele kõikjal nö keskajakirjanduses. Trikk oli selles, et tollaste seaduste järgi ei saanud enam tsenseerida teksti,mis oli juba kuskil ajakirjanduses avaldatud. Nõuka omas muidugi. Ehk siis, et vabaneda tsensuurist tuli kõige pealt tsensuur ülekavaldada. 1990. aastal võetigi see seadus vastu NSV Liidu ülemnõukogus. See kõik on Jakovenko jutt muidugi, ma pead ei saa anda, et nii oli.
Moskvas käib üks tore konkurss. Plakatikonkurss „Putini epohhi lõpp”. Nüüd on välja valitud miski hulk plakateid, mida saab vaadata siit. Osad on päris tervameelseid.
Ahjaa – mul õnnestus ükspäev taas täiendada oma Moskva magajate galeriid suurepärase fotoga. See on tehtud Petrovka nurgal TSUMi juures Berliini maja ees. Moskvalastes on stiili, kui nad tahavad magada. Mitte miski ei saa segada. Enam muidugi nii ilus ilm Moskvas pole. Väga äkki muutus. Laupäeva päeval oli veel ligi 20 kraadi, pühapäeval sadas terve päeva ning täna oli juba alla kümne kraadi siin.



Võib olla on sellest juba Eestis juttu olnud, aga eelmine nädal oli Izvestijas tore lugu sellest, kuidas pärast pronksiööd valati Moskvas Aljoša koopia, aga nüüd ei oska keegi sellega enam midagi peale hakata ning keegi ei tea, kuhu seda panna. Üks mu Moskva tuttav tegi ettepaneku panna see Aljoša mitte eriti õnnestunud (kes telekast on seda kuju näinud, siis kõik nimetavad seda ilgeks käkiks võrreldes Tallinna originaalkujuga) kuju Našide staabi ette Moskvas, et las siis demonstreerivad seal iga päev oma patriotismi.
Ja kes tahab lugeda, siis siin on viide kaks päeva tagasi Päewalehe Laupäevalisas ilmunud minu lugu sellest, kuidas ma Dagestanis pulmas käisin ning pärast sõitsin edasi tuhandeaastasesse külasse, kust mu sõber Musa pärit on.
Beslanist avaldasin ka kaks lugu, need on siin ja siin.