laupäev, september 29, 2007

Rjazani oblastis - karmid möödasõidud maanteel ning peen restoranikultuur

Tegin tuttavaga täna ühe väikese tiiru Moskva lähistel. Käisime Rjazani oblastis Skopini väikelinnas vaatamas sõjaväeosa, kus ta Nõuka ajal teenis. Skopin asub 280 kiltsa Moskvast kagus. Sõitsime läbi Kolomna ja Rjazani linnade, kus ma varem polnud käinud.
Kõige toredam oli Kolomnas. Tahtsime seal sööma minna. Leidsime ühe restorani kohe kremli kõrval (Kolomnas on see päris hästi osaliselt säilinud ja täitsa kihvt paistis autoaknast, panen siia ühe foto ka, kuigi see ei näita kõige ilusamat osa Kolomna kremlist, aga midagi saab aimu). Läksime sisse, meile astus ligi šveitser, vaatas meile - õigemini mulle - otsa ja teatas, et meil tossudes sisse ei lasta. Mul olid nimelt tossud jalas, mõtlesin hommikul et tuleb selline iisi käik. Säh sulle, eriti peen koht! Kuigi ühtegi külastajat ei olnud, paluti meid ära minna.
Resto uksel oligi istuva kana sildi asemel pikk nimekiri, mida selles suurepärases restos teha ei tohi. ja oligi, et dressides (ma muidu olin teksades) ja tossudes seal ei teenindata. Samuti ei teeninda resto alkoholijoobes kliente! Väga teravmeelne alkoholi uppuvas Venemaal! Ei tea, mida seal siis tegemas käiakse. Suuremas kirjas oli eraldi välja toodud, et ühe inimese arve peab restos olema vähemalt 350 rutsi (foto kõrval). Kah päris hea uuendus, ja mis peaasi - kliendisõbralik.
Tühja kah, leidsime siis kesklinnast ühe pealtnäha vähemalt kolme tärni hotelli ja läksime selle restosse sööma. Nagu fotolt näha, siis šikk resto oli, aga selline Vene moodi šikk – värvilised peeglid, võltskulda kõik kohad täis, nahktoolid jne. Olime jälle ainsad külastajad suures saalis. Väga viisakas teenindamine ja uskumatult hea toit. Tänasime kokka eraldi. Hinnad aga olid Moskva-sugused. Kahe peale läks 1400 rutsi. Moskva hakkab provintsi kolima.
Kolomnas meeldisid meile veel väga lõbusalt värvitud majad. Enam-vähem kõik majad kesklinnas ajaloolistel, vanadel tänavatel olid eri värvi värvitud, aga kõik olid sellised erksad ja veidi nihestet kroonuvärvid (teate küll, need jaamasinised ja jaamakollased jne). Vaatad ja mõtled, et kuidas selline värv küll saadud on. Kordagi ei hakanud silma, et kaks maja järjest oleks sama värvi olnud. Tänavad nägid välja nagu kroonu-vikerkaared.
Rjazanist kimasime vaid läbi, sealt pole midagi jutustada. A vot Skopin jättis jälle sügava mulje. Nii sügava, et ei tahtnud seal väga kaua viibidagi. Sõjaväeosa ümbrus oli üks suur solk ja prügi. Ja selle keskel ohvitseride kortermajad. Midagi ei saa teha, no kahju hakkas inimestest, kes teenivad riiki - kuigi võõrast ja ebasõbralikku - sellistes tingimustes. Kujutage ennast elama sellisesse majja nagu fotol, et pidu oleks täielik, siis kõrvalt jookseb veel tänav-mudamülgas.
Sovetskaja (kõige sagedasem tänavanimi Vene linnades) tänav nägi välja nagu laudatee. Tuttav kommenteeris, et Kapitalitšestkaja nime poleks kõlvanud-sobinud ju sellisele tänavale ometi panna ja siis pandigi Sovestkaja nimeks.
Pärle nägi seal ka. Näiteks see fotol olev, ilmselt kellegi rikkuri maja, vaadake selle aeda ning vasakul on näha, kuidas rikkurile ehitatakse suure võlvkaarega väravat. Täpselt selline maja oli sealt veel puudu!
Kesklinn oli Skopinis veel enam-vähem. Linnas tähistati kohaliku masinatehase 45 sünnipäeva, transparente olid tänavad täis. Paljud tänavad lõppesid – nagu siin kõrval fotol näha - mingi arusaamatu kraavikesega, millest pidime autoga põiki üle sõitma, et mitte põhja ära lõhkuda. Ja seda isegi kesklinnas.
Oi, kui hea meel oli jälle, et ise ei pea seal elama. Aga seda sügavamalt on mul kahju, et millega küll sealsed inimesed on sellise saatuse ära teeninud.
Tee peale jäid veelgi nukramad külad ja asulad, kus nägime selliseid kortermaju – kahekorruselised kivimajad, teate küll, milliseid Eestis võib veel endistes kolhoosikeskustes näha -, et oi-oi-oi. Selles mõttes, et nad nägid kuratlikult haledad välja, nagu mingist Eduard Vilde jutustusest, aga inimesed elasid seal. Millalgi need lagunevad ära ja kuhu siis inimesed lähevad?
Jah, meile tuttavast tsivilisatsioonist polnud seal eriti haisugi, kui julmalt öelda.
Selle eest pole Eestis jällegi selliseid vaateid nagu Moskva ümbruse kõrgustikel. Ja see teeb jälle natuke kadedaks. Aga ega kohalikele see ilu vist süüa kõlba. Metsa on seal suht vähe, ikka ainult silmapiirini ulatuvad põllud ja heinamaad, vaheldumisi orgude ja küngastega.
Üks foto veel. Sellised nägid vanasti sealkandis välja rikkurite tüüpilised majad, 18.-19. sajandil. Esimene korrus tehti kivist ning teine korrus palkidest. Veel on selliseid maju lademes alles, aga enamasti halvas korras. Aga kui ongi korda tehtud, siis tihti väga maitselagedalt. Kahju, aga ega linnade välispildis ilu Venemaalt keegi eriti ei hinda, nagu ma olen juba veendunud.
Siiski – tulen korraks tagasi Rjazani juurde. Seal oli üle peatänava pandud pirakas plagu kirjaga: Plan Putina – udatša Rossii ehk siis et Putini plaan, see on Venemaa edu võti. Tuttav ütles, et mõtle kui äge, kui mõne USA suurlinna tänaval ripuks selline plakat hiigeltähtedega: Bush´s plan – success USA!
Skopinist tagasisõites sain aru, mis teeb Venemaa maanteed nii ohtlikeks. Need on igatsorti veoautod, millest enamuse koht oleks ammu prügimäel. Nad sõidavad sigaaeglaselt ja takistavad hullult liiklust. Nendest möödasõiduks tehakse uskumatult ohtlikke manöövreid ja seda üsna tiheda liikluse juures. Nii mõnigi kord tuli möödasõiduks kasutada parempoolset teepeenart! Nagu siin fotol, mille ma tegi läbi meie auto esiklaasi. Vasakul on näha aeglaste veokite rivi. Ja nii sõidetaksegi!




Hommikul minnes kasutasime sama nippi, et mööda pääseda Moskva väljasõidu ummikutest (alumine foto, seal on näha, kuidas sõidame väljaspool tee äärejoont). Laupäeva hommikul panevad paljud moskvalased ju datšadesse ning see tekitab väljuvatel maanteedel suuri ummikuid. Meil võttis linnast välja saamine poolteisttundi ja isegi läks hästi. Siis sõidetaksegi igal moel – kolme rea asemel viies reas ja lisaks veel teepeenral ning selle juurde kuulub hull sõelumine.
Kusjuures tundub, et Moskva linn on aastaid tagasi nii sitalt planeeritud, et neid liiklusprobleeme neil ei annagi enam lahendada ning asi läheb ainult hullemaks. Ma ei kujuta ette kuidas siin liikluse mõttes elatakse 5 või 10 aasta pärast. Nad surevad siia ummikutesse! Siis ma küll enam ei tahaks moskvalane olla.
Muidugi, mehed on siin Moskvas oma mõtetega juba kosmoses, Bender oleks kade. Näiteks on üks idee hakata ehitama maanteid Moskvas majade katustele...
Reede õhtul käisime tuttavatega veidi restos. Petrovka tänaval on üks päris lahe idamaa köögiga koht, oli vist Šerbet koha nimi (või hoopis Halvaa? Igatahes, mingi maiustuse nimi oli...). Ja mida me nägime? Meeskõhutantsijat! On keegi varem sellist imelooma näinud? Kulinat kaelas ja kätel ning õõtsutas, raputas ja nikutas oma vatsa igal moel. Kõigil hakkas väga lõbus, ta oli raudselt meie õhtulemmik. Kujutasime elavalt ette, et ta võiks olla paksem ja suur kõhuga, siis oleks tema kõhutants veelgi efektsem.
Naiskõhutantsijaid oli muidugi ka. Üks plikadest oli tõsiilus. Tõeline kass! Sellise keha ja naeratusega, et mehed vahtisid teda nagu lambad. Suits kustus ära ja õlu liisus, kui ta tantsis.
Reedel sai olmenalja ka. See oli selline räme lugu, aga nii jabur, et ma ei saa rääkimata jätta.
Ootasin Valgevene vaksalis ühte tuttavat. Minu kõrval seisis üks jota, kes nokkis näpuga nina. Mõnuga. Hästi pikaldaselt ja põhjalikult. Ma ei tea miks, aga ma jäin tema toimingut põrnitsema, kuigi iga viisakas ja hästikasvatatud inimene poleks seda teinud. Noja jõllitan ja korraga käib pinnnndi... ja hästi oli näha, kuidas nagu mingilt vedrult hoo saanuna lendab parmu ninast suure kaarega priske koll. Ja maandub teisel pool parmu seinud pikasäärelise, ilusa plika õlale! Põmsti! Õnneks oli plikal miski maika seljas. Ja õnneks (või õnnetuseks) plika seda ei märganud. Koll istus nagu miski konn tal seal õla peal. Mis edasi sai, ma ei tea, sest ma lausa jooksin minema, kuna pidin naeru kätte ära lämbuma. Vot selline lugu ka siis...
Aga kes veel venekeelset, aga seekord Ukraina päritolu rämehuumorit tahab vaadata, see vaadaku kuidas Harkovi linnapea oma kõnet salvestab.
Ja muide, ma ei tea kas Eestis on sellest juttu olnud, reedene Kommersant avaldas kultuurikülgedel pika kirjatüki Tiit Ojasoo trupi esinemisest Moskvas. Sai päris hea vastukaja.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Maalatut seinäkellot
Seinäkellot
Lasten kellot
Varpajaislahja