Plaani järgi peaksin ma neid ridu kirjutama naftalinnast Hantõ-Mansiiskist, kuhu ma pidin laupäeva õhtul lendama Surgutneftgazi pressituurile neljaks päevaks. Kuna see firma on/oli üks suurimaid transiidiajajaid läbi Eestis, siis ma tahtsin uurida, mis plaanid neil on tulevikuks ja kas vastab tõele kuulujutt Moskvas, et nö võimuvertikaali tipust on Surguti-vendadele antud käsk sügise jooksul oma transiit läbi Eesti nullini viia.
Aga ei. Reede õhtul helistati mulle tuuri korraldava PR-firma kontorist ja öeldi, et mind pole kahjuks siiski nimekirja pandud. Miks siis ometi? Meile öeldi firmast, et te saatsite oma andmed liiga hilja. Mida paganat, vastasin, te teate ju väga hästi, et ma olin üks esimesi, kes enda nime kirja pani peale seda, kui te teada andsite. Ärge meid süüdistage, meie ei saa midagi teha, vastati. See viimane väide on muidugi õige. Ju siis ei tahtnud Surgutneftgaz Eesti ajakirjanikku enda juures näha.
Kahju muidugi, aga mis teha. Ega neil ju kohtustust polenud mind vastu võtta. Ma oleks väga tahtnud Hantõ-Mansiiskit näha. Asi selles, et seal elasid mu ema-isa ja vanem vend 1950-ndate lõpus, kui isa veel Eestisse tagasi ei lubatud. Oleks tahtnud isale pilti teha sellest kohast, kus ta elas.
Nüüd tuleb oodata järgmise aasta suveni. Siis toimub Hantõ-Mansiiskis soome-ugri rahvaste kongress ja tahaks loota, et siis vähemalt sinnasõiduga probleeme pole.
Eelmine nädal oli veel üks väike töine tagasilöök. Ajasin nimelt ligi kuu aega taga intervjuud kellegagi Vene Raudteest (RŽD). Algul öeldi, et kõik on puhkusel, eks saaksid sel teemal intervjuud anda. Nüüd olid nad kõik puhkuselt tagasi, aga see-eest ütles RŽD pressiesindaja, et meil pole teile praegu midagi uut teatada. Et ei saa praegu mingit intervjuud. Kui meil on midagi teatatada, siis te kuulete ise või loete lehest, ütles pressiesindaja.
Siia otsa sobib huvitav detail, mida lugesin hiljuti RŽD juhi Jakunini kohta. Teatavasti loetakse seda samuti endist KGB-last päris tõsiseks kandidaadiks presidendi kohale (ta on kõigele lisaks Putini lähedane sõber). Lugesin, et kui Jakunin veetis oma lapsepõlve Pärnus, vist kuni 14. eluaastani elas ta seal ja käis koolis, siis oli tal miski kaklus eesti poistega, kellele ei meeldinud, et ta eesti keelt ei osanud, ning kakluses lõi keegi eestlastest teda noaga kätte. Aga Jakunin pidi seda meenutama muigega, mitte vihaga. Õnneks.
Veidi lugemissoovitust. Septembrikuises kirjandusajakirjas Zvezda ilmus Venes päris tuntud esseisti Julia Kantori pikk lugu teemal – dialoog minevikuga. Ta käis kevadel Eestis, Poolas ja Saksas ning kirjutab mida nägi ja kuulis.
2 kommentaari:
Mandiski (nii olen seda linna familiaarselt kutsunud) olla 15 aasta tagusega võrreldes muutunud nigu öö ja päev. sinna on ikka nii palju igasugu asju juurde ehitatud, et hoopis teine koht on. vanasti oli kena palkmajadest asula, nyyd peaks seal isegi mingi graniit- või marmorkatedraal olema. muutus tuli sellest, kui föderatsiooni subjekt ehk HMAO (Handi-Mansi Autonoomne Ringkond) hakkas saama naftatuludest oma osa.
Jakunin vast ikka ei ole tõsine kandidaat presidendi kohale, tema hüva liitlane Barsukov, Tambovi grupi juht, arreteeriti augusti lõpus Peterburis.
Postita kommentaar