Tallinnasse tuleks ehitada korralik vene banja!

Sõbrad, andke andeks, et vahepeal veike paus oli – palju oli teha ja õhtud läksid ka na pikale, mis seal salata. Aga mõned muljed siis. (Oma fotosid kahjuks ei paku, sest fotokaga oli väikseid probleeme...)
Ma ei saa ikka imetlemata jätta Moskva saunasid. See nädal käisime sõpradega üks õhtu kõige kuulsamas ja ilmselt ka luksuslikumas Moskva saunas – Sandunõs. Kes lugenud Erast Fandorini lugusid, sellele peaks koht tuttav olema. Ka vene filmidest on see saun üksjagu läbi jooksnud – kõige kuulsam ilmselt „Hüva leili”.
Eks ta ole üksjagu kallis, aga raudselt raha väärt koht. Kõrgema kategooria saali maksab kõige odavam pilet 1000 rutsi. Aga võid ka näiteks eraldi kabiini tellida, neljane maksab näiteks näost 2500 rutsi, kui nüüd õigesti mäletan.

Kõrgema kategooria saal näeb välja rohkem klubi moodi. Seal korraldatakse palju ärikohtumisi, käiakse niisama sõpradega kohtumas. Nahast diivanid, rikkalikult kaunistatud seinad ja laed. Nagu loss. Tellida saab peaaegu absoluutselt kõike, mida sul saunas vaja võib minna. Suitsetamiseks on eraldi hall. Juua, suupisteid ja väga häid restoranitoite serveeritakse otse sulle väikestele lauakestele istumiskohtade ees.
Leiliruum on sama suur kui mõne mehe maja. Ainuüksi saunaahi on 3 meetrit kõrge ja 2 meetrit lai. Leil on vägev. Midagi pole teha, ma olen seda korra juba öelnud, aga ei saa kordamata jätta – need, kes Eestis arvavad, et nad on tõelises saunas käinud ja tõelist leili saanud, need eksivad väga rängalt.
Uhke, antiikses stiilis bassein oli kahjuks remondis. Aga selle-eest sai pärast leili ronida suurtesse külma veega täidetud tünnikestesse. See oli ka uskumatult mõnus.
Moskvas on mulle seni meeldinud väga kaks asja – metroo ja saunad. Metrood vast ei ole mõtet Tallinnasse ehitada, aga stiilse vene banja võiks küll ehitada. Just sellise väga korraliku, kvaliteetse resto ja ilusalongide ja muu säärasega – mis oleks rohkem ajaviitmise ja seltskonnaga olemise koht kui pesemisasutus.
Ma soovitan küll kõigile siiralt, kes Moskvasse satuvad. Jätke kasvõi mõnes muuseumis või kirikus käimata ja minge parem mõnda heasse Moskva kesklinna sauna. Saate elamuse, mida te ei lootnud!
See nädal sattusin esimest korda Moskvas ajalehetoimetusse. Käisin külas Nezavissimaja Gazeta toimetuses. Selline tore suht liberaalne leht, mille omanik (endine duumasaadik ja oligarh Deripaska abi) on ühtlasi ka lehe peatoimetaja. No kui meil oleks Hans H. ise ka peatoimetaja Ekspressis. Aga see NG omanik-peatoimetaja on päris hea mees nagu Hanski, ajakirjanikud ka enamus kiitsid teda.
NG on puhas poliitikaleht, näiteks ei ole neil üldse sporditoimetust. Kremli suhtes selline opositsiooniline. Toimetuse tööruumid meenutasid mulle 90-ndate alguse ajakirjandusmaja Tallinnas. Nagu oleks ajamasinaga tagasi sõitnud. Hästi mitmekesi tubades, üsna üksteise kukil. Lauad väiksed, pole isegi kuhugi omi asju panna.
Aga täiega üllatas ja pani imestama mind hoopis teine asi. NG peab iga õhtu trükikojas olema juba kell pool kaheksa õhtul! Ehk see tähendab seda, et leht tehakse üsna vara valmis. Aga nagu nad rääkisid, siis isegi kõige hilisemad lehed – nagu näiteks Kommersant - lähevad Moskvas trükki kell 10 õhtul.
Hästi abivalmid olid, sain palju vajalikke kontakse NG ajakirjanike käest. Ja veendusin, et tööd teevad nad südamega. Ja üsna kriitilised olid nad Kremli suhtes. Ja võtavad enesestmõistetevalt seda, et välismaa kohta käivad tele- või agentuuriuudised võivad valetada. Kasvõi Eesti kohta viimaste sündmuste ajal. Nende välistoimetuse juhataja Julia rääkis, et nad pidevalt kontrollivad teistest allikatest järgi Eesti kohta tulevad uudiseid.
Müts maha selle eest nende ees. Ma arvan, et meie Eestis peaksime väga tänulikud olema sellistele proffidele ajakirjanikele siin ning katsuma ka ise Venemaa ja Kremli kohta vähem legende levitada. (ma pean silmas kasvõi Paeti avaldust Našide meeleavalduste kõrgajal, kus ta väitis täiesti ametlikult, et noortele protestijatele makstakse osalemise eest 300 rutsi päevas. Küsisin välisminnist – neil ei olnud selle kohta ühtegi tõendit. Neid pole ka siin Moskvas. Loomulikult me võime arvate, et nii see asi käib, aga kui ikka tõendeid või vähemalt kellelegi viidata pole, siis pole mõtet plärtsuda. Jah, sel hetkel käis infosõda ja Venemaa valetas Eesti kohta nii mis raksus, aga me ei peaks samaga vastama.)
Siis käisin veel Politkovskaja raamatu esitlusel, selle panid tapetud ajakirjaniku parimatest artiklitest kokku tema lapsed ja õde. Ma ei hakka oma lugu siin kordama, aga üks detail siiski.

Ajalehe Novaja Gazeta, seal töötas Politkovskaja, üks omanikke on ka Mihhail Gorbatšov. Ma nägin teda esimest korda ihusilmaga. Väga reipa ja kõbusa mulje jättis oma 76 aasta kohta.
Aga mis oli lõbus – ta oli ka seesama vana hea Gorba, milline ta oli ka vanasti. Üks ajakirjanik küsis talt pressikal sõnavabduse kohta Venemaal ja vana vastas talle tõelise juthlusega umbes 15 mintsa. Jutt jooksis nagu vanasti, kusjuures enamus juttu oli üsna seosetud, vahepeal jõudis isegi Jegor Ligatšovini ja putšini välja jne. Ajakirjanikud ainult muigasid ümberringi. Küsimusele aga ta ei vastanudki kusjuures, vana rebane.
Panen siia ühe lingi värskele arvamusuuringule, mille järgi on venemaalased oma eluga praegu enam-vähem rahul. 72 prossa kinnitasid, et neid nende praegune elu rahuldab ja 28 prossa vastasid, et nad ei suuda enam oma olukorda taluda ning on valmis protesteerima. Küsitluse tegi vägagi neutraalne Levada-keskus.
Aga, kes tahab ennast masohhistlikult veidi ärritada Venemaa-teemadel ja Suur Ohtliku Karu teemadel, see lugegu Moskovskie Novosti peatoimetaja Vassili Tretjakovi blogi. Teda peetakse Kremlile üsna lähedalseisvaks inimeseks, kes jagab paljuski samu väärtusi.
Ma ise järgnevatel päevadel ilmselt täidan blogi taas korrapäratult, kuna sõidan pühapäeva hommikul kommandeeringusse. Kõige pealt Sotši vaatama, kuidas seal olümpiahullustus inimeste silmades põleb, ning sealt edasi Abhaasiasse. Ning kui jõuan siis kirjutan veel ka Krasnodarist.
Aga - Ingale ja Eerikule palju õnne! Ja teistele sõpradele kõigile ka. Aga Inga ja Eerik, ärge pahandage, et sünnipäevadele ei jõudnud.