Tänase õhtu veetsin Moskva filmifestivali filme vaadates. Sain endale ka kaelakaardi, kus mu eesnimi oli toredasti kirjutatud – „Yanus”. Nii polegi veel mu eesnime siin keegi väänanud, millegipärast leiutavad nad enamasti oopis mu perekonnanimega midagi põnevat välja.
Jõudsin vaadata kolme filmi, kõik kinotearis nimega „Oktjabrskaja”, mis asub Novõi Arbatil kohe kuulsa kasiino-ööklubi Metelitsa vastas. Oktjabrskaja ongi festivali põhipleiss. Ükski neist kolmes filmist polnud festivali põhiprogrammi filmid. Põhiprogrammi tänaõhtused filmid ei tundunud üldse huvitavad.
Kaks filmi, mis vaatasin olid päris vanad, tehtud 1990-ndate algul. „Külm” rääkis sellest, kuidas peale II maailmasõda NKVD küüditas tervete külade kaupa Kaukaasia mägedes karatšai rahvust ümber. Sellist saatust jagasid enamus mägirahvaid. Päris jõhker film sellest, kuidas küüditamise ajal rahvas suri nagu kärbsed loomavagunites. Huvitav, et filmis ükski tegelane ei öelnud neid küüditanud sõduritele ega venelastele midagi halba.
Teine film oli „Hapnikunälg” ning rääkis dedovštšinast Nõukogude armees 1990. aastal. Kõige vastikumad tegelased olid seal ohvitserid. A film lõppes nagu ikka sellised filmid – kõige rohkem kannatanud noorsõdur lasi oma põhipiinaja lõpuks maha.
Ja lõpetuseks tuli japside ja mongolite ühisfilm Tšingis-khaanist („The Blue Wolf: To the Ends of the Earth and Sea”). Just äsja valmis saanud. Võimsate loodus- ja lahingukaadritega, aga see oligi filmi ainuke väärtus minu arust. Üsna klišeelik film Tšingis-khaanist ehk õige nimega Temüdzinist. Ainult tema lahingutest, aga kuidas ta valitses, sellest polnud üldse juttugi. Ja millegipärast ma kahtlen, et kui teda krooniti khaaniks, et siis 1206. aastal mängis kroonimisel paarkümmend kohalikku viiulimängijat üsna tänapäevase kõlaga pidulikku lugu.
Eriti jabur oli Tšingis-khaani sõnum filmi lõpus, et miks ta maailma vallutama läks. Üks tema sõdalane küsis, et vallutused tähendavad ju paljude inimeste surma ja verevalamist. Tšingiz vaatas mõtlikult stepi suunas ja ütles: „Selleks, et tulevikus vähem verd valataks, on paratamatu enne seda verd valada.” Kas ei tule see õigustus kuidagi tuttav ette?
Õudsalt häirib igal seansil, et vaatajad ei lülita telefone välja. Veel hullem – kui kõne tuleb, siis võetakse ka see vastu ja räägitakse otse kinosaalis. Kõik ei tasanda isegi häält. Fakk, neil ei saa olla ju kogu aeg nii kiire. Üks õpetas näiteks telefoniteel oma sõpra, kuidas autot müüa!
Hea kild juhtus enne Tšingis-khaani filmi. Siis jagati ekslikult algul vaatajatele välja kõrvaklapid tõlke kuulamiseks, aga selgus, et filmil on venekeelsed subtiitrid. Siis oli vaja need klapid tagasi korjata. Saadeti üks plika sellest vaatajatele teatama. Ja ta teatas sellest nii: „Palume klapid tagasi tuua, sest film on, noh, on... normaalses keeles!” Ehk siis et venekeelse tõlkega. Rahvas möirgas naerda.
Mingit erilist glamuurset muljet festival ei jätnud. Aga kas peakski olema? Peaasi, et on palju ja häid filme vaadata. Ja tundub, et on küll.
Üks värske küsitlus ka tänase sissekande lõppu. Levada-keskus uuris, mis on rahva arvates praegu Venemaa majandusarengu suurim takistus. Rahva arvates endiselt korruptsioon, nii arvas 43 prossa. Aga veel aasta tagasi arvas, et korruptsioon on põhisüü 50 prossa vastanutest.
Korruptsiooni järel tulid põhjustena tšinovnikute vastuseis, bürokraatia ning see, et kohalik võim ei täida lihtsalt seadusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar