Abhaasias, Suhhumis

Eile joudsin otsaga Abhaasiasse Suhhumisse. Piiriyletamisega Psou joel erilisi probleeme polnud. Vene-Abhaasia piir asub miskit 5 kilomeetrit Adlerist. Piiriyletusele eelneb umbes kilomeetri ulatuses loputu turg.
Nagu ma kartsin, siis Vene piirivalveurid vaatasid minu Eesti passi nagu imelooma. Ma ei arva, et ma esimene Eesti passiga piiriyletaja Psou punktis olin, aga igal juhul kutsuti kohe vahetuse ylemus kohale ning uuriti mu passi edas- ja tagurpidi. Aga nad olid lahked ning yltesid mulle kohe, et argu ma pabistagu, nende parast paasen ma ma yle piiri. Et nad vaatavad, et mul 100 prossa paberid korraks oled, et muidu ma ei paase tagasi Abhaasiasse ning pean sinna elama jaama.
Asi selles, et Abhaasiasse paasemiseks on eeltingimuseks mitmekordne Vene viisa, et saaks tagasi. Abhaasiast edasi Gruusiasse ei saa (selleks on vaja miskeid eri kokkuleppeid, sest tegelt ma tean, et suurte Laane agentuuride ajakirjanikud on saanud) ning Vene viisat Abhaasiast ei saa. Abhaasidel on Vene passid ning nemad kaivad niisama yle piiri.
Mulle oeldi et Abhaasia piiril dokumente ei kontrollita. Ilmselt on neil riik paremini toimima hakanud, sest mul kontrolliti kyll. Aga mul oli nende valisministeeriumi kyllakutse ning sain ilusti ka sealt yle.
Psou on tavaline piirikyla. Sealt sain 100 rutsiga mikrokaga Suhhumisse. Juht ytles, et soit kestab tund aega ning tee on vaga hea. Vahemaa oli 115 kilti. Kahtlesin kohe tema jutus. Nii oligi - soitsime 2 tundi ning tee oli ainult alguses hea.
Suhhumisse sissesoit oli suht masendav, arvestades, et sojast on ikkagi 14 aastat moodas. Palju mahajaetud suuri uhkeid maju, kus elasid grusiinid ja venelased. Paljudel majadel on naha ka pommikildude jalgi.
Kahe paeva jooksul olen selgeks saanud, et Abhaasia ei kavatse mingi hinna eest tagasi Gruusia ryppe naasta. Sellega ei ole siin keegi nous, ka tavaelanikud kinnitavad seda nagu yhest suust. Meil pole grusiinidega ajalooliselt midagi yhist olnud, kinnitavad koik. Me ei ole sugulasrahvad ega ole meie keeled kuidagi sarnased. Et see koik oli Stalini vigur, et Abhaasia Gruusiaga kokku pandi.
Et kui Gruusia tahab Abhaasia maid, siis saab nad need ainult verise sojaga - umbes selline on sojakate abhaaside kokkuvote.
Muide - abhaaslased on eestlaste peale veidi solvunud, et me neid ei toeta. Et nemad tahavad ka iseseisvust nagu meie saime, aga Eesti ei taha abhaase tundagi. Muudkui toetab Gruusiat, aga abhaase ei taha isegi kuulata. Ainult Linnart Malli teavad nad siin hea sonaga. Mall ju tegi kunagi Esindamata Rahvaste Organisatsiooni, kuhu ka abhaasid kuuluvad. Malli tunnevad yldse Venemaal koigi vaikerahvaste liidrid. Edu Sulle, Linnart, Sa oled suuri asju teinud!
Elan ma siin Suhhumis yhes korteris, paeva eest maksan 15 taala. Hinna sees on ka sook ja soe dushsh. Aga ma olen kylmaga juba nii harjunud, et ei tahagi sooja. Pealegi on siin nii palav, et kylm dush on ainus mis jahutab. Tana oosel ei saanud kuidagi magama jaada, sest isegi kell 1 oosel oli 29 kraadi sooja toas! Tegin aknad lahti, aga siis kostis jube tanavamyra sisse (elan kohe kesklinnas) ning tuba tuli momentaalselt saaski tais. Porgulised piinasid mind hommikuni.
Mis mind aga taiesti allapoole kandu loi, oli Abhaasia vein. Mina lootsin, et tulen siin monulen ohtul rannas (parast tood, ofkoors!) kuskil kortsus ja lyrbin vaikselt monusalt veini. Tutkit! Nad pakuvad siin koikjal oma koduveini, aga enamuses on nad sinna koik piiritust lisanud. Ning nii rove korvalmaitse on, et ei kannata eriti juua. Pealegi hakkab ruttu pahe. Aga alla pooleliitrise kannu nad yldse ei toogi. Esimest korda elus olen sunnitud veini pidevalt jargi jatma. Viin oleks oopis narr sellise palavusega juua.
Hinnad on siin talutavad. Tana soin naiteks lounat Suhhumi rannapromenaadi yhes uhkemas valireostis nimega Nartaa, Votsin suure hunniku shaslokki, adzhikat, piraka hatshapuri, rohelise salati ning pool liitrit veini ning koik kokku laks 120 krooni meie rahas. Sellest vein maksis vaid 11 krooni... Aga olgu vein voi 100 krooni, aga olgu parem!
Eile-tana olin Suhhumis (muide, abhaasiaparaselt on linna nimi "Suhhum", mitte "Suhhumi" nagu Eestis on harjutud kirjutama, see gruusiaparaselt), homme hommikul soidan lounasse Gali rajooni, kus elavad peamiselt grusiinid. Seal aeg ajalt teevad grusiinid rynnakuid ning roovivad inimesi. Tahtsin minna Kodori orgu, aga mulle tehti selgeks, et see on mottetu, sest ainukest teed Abhaasia poolelt valvavad Vene sinikiivrid ning nad ei lase mind eriti kaugele.
Olgu, internet on siin taas aeglane, mis ma ennast kiusan. Olge terved ning kallistage sopru ja tehke Eesti sugu!