Bruce Willis üldiselt meeldib moskvalastele

Eestis asjad aetud, olen tagasi Moskvas. Nagu näete, siis on elu Moskvas endiselt kirglik. Aga see ei ole mina seal fotol!!
Tulin lennukiga, mis tähendas, et pidin tõusma juba kell 4.15 hommikul. Lennuk läks kell 7. Aga see-eest sai Tallinna lennujaamas palju nalja.
Teadustajatel läks nimelt keel sõlme. Enne Moskva lennukit väljus lennuk Amsterdami ning teadustaja pidi teatama, et boarding on lõppenud. Teadustajad olid kutid ning ühel läks esimesel korral keel lootusetult sõlme, läks omadega täiesti rappa ning lõpuks kukkus ise oma vigurite peale kõva häälega naerma mikrofoni. Proovis kohe uuesti sama asja teatada, aga hakkas ise pärast paari sõna uuesti naerma. Siis proovis üks teine kutt korrektselt boardingu lõppenuks kuulutada, aga kukkus samuti naerma. Ja nii proovisid vanad vaheldumisi veel kolm-neli korda, aga järjest pöörasemaks ja lõbusamaks läks. Lõpuks nad ei saanudki sellega hakkama.
Aga loodetavasti ei saanud kutid karistada, sest kõigil lennukiootajatel oli väga lõbus ja unest sai lahti. Päris hea show oli poistel.
Moskvas sattusin õhtul esimest korda kinno. Tahtsin minna vaatama „Kaup 200” (Gruz 200), mis on selle aasta Venemaa kõige oodatum film. Sellest on lehtedes räägitud juba pool aastat ette et kui vägem see film on jne. Režisöör on sama, kes tegi Brat 1 ja Brat 2. Aga aeg kadus kuhugi ära ja ei jõudnudki seda filmi vaatama. Läksin siis hoopis Puškini platsi kinno pulli pärast Die Hard 4 vaatama. et näha, kuidas on kino Moskva moodi.
Kurat, no miks küll inimesed raiskavad oma fantaasiat ja aega selliste filmide tegemiseks. Siuksed filmid lähevad järjest absurdsemaks. Seekord näiteks pidas Willis selliseid duelle: sõiduautoga kopteri vastu ning rekkaga hävitaja F-16 vastu. Loomulikult kopter ja lennuk kaotasid need ebavõrdsed duellid.
Pilet maksis kinno 170 rutsi (80 krooni) ehk sama palju kui kesklinna kõrtsis korralik lääne õlu. Oli võimalus osta ka VIP-pilet, mis maksis 200 rutsi. Kinosaal ise oli päratu suur, aga CC Plaza ja Sõprus on siiski mugavamad.
Publik elas mõnuga filmile kaasa, polnud enam sellise asjaga harjunud. Eriti häälekalt reageeriti siis, kui kellelegi jalaga eriti kõvasti vastu pead löödi või Willis mõne paha naise kohta sapise repliigi ütles. Mõlemal juhul publik lausa möirgas naerda. Üldiselt, mida robustselt efetksem koht oli, seda kõvem oli naer. Lõpus plaksutati. Kõik see meenutas lapsepõlve ja Pääsküla kino nimega Koit. Seal käis tihti palju Nõuka armee sõduripoisse (lähedal Laagris oli ju sõjaväeosa) ja nood ka alati samamoodi häälekalt reageerisid seinal näidatavale.
See nädal tuleb vist palju filmivaatamisi. Reedel on näiteks samas Puškini kinos Puustusmaa esimese mängufilmi esikas. Lisaks käib Moskva filmifestival, seal tahaks ka paar filmi vaadata, kuigi see hakkab vist juba lõppema.
Panen siia viited ka oma kolmele loole, mis ma Abhaasias kirjutasin ja mis vahepeal Päewalehes ilmusid. Esimene rääkis sellest, mida rahvas iseseisvusest arvab, teine oli selline üldisem lugu Abhaasia olukorrast ja kolmas rääkis konkreetsemalt Abhaasia-Gruusia piirialast Gali rajoonist.