Maailma lahkemaid eestlased elavad ilmselt Abhaasias

Jõudsin eile hilisõhtul ilusti-kenasti Moskvasse tagasi. Kogu seekordse tiiru teravaim elamus oligi ehk eile Sotshis, kui läksin endale tagasisõiduks lennukipiletit ostma.
Selgus, et enamus reisidele olid piletid väljamüüdud, aga õnneks kella kaheksaks õhtuks Moskva linnavalitsuse lennufirma lennule paar tükki siiski oli. Sulanuts oli mul otsas, pakkusin krediitkaarti. See ei läinud läbi. Kõmpsisin siis pangaautomaadi juurde, toksisin pinni sisse, aga automaat valevorst teatas, et mul on limiit kaardil läbi.
Kuradi lugu, seista ilma rahata kuskil Sotshis! Õnneks olid eelmisel nädalal seal mõned head tuttavad tekkinud, helistasin need läbi ja üks oli nõus mulle 7000 rutsi laenama. Et pärast annan Moskvas tema tuttava kätte raha ära. Aga raha oli vaja veel ära tuua.
Müüjamutt arvas, et kui ma tunni aja pärast tagasi tulen, siis võivad need paar vaba piletit ka läinud olla. Mis sa hing teed! Aga tegin seda, mida tegelikult ei tohiks Venemaal teha ning kellelegi ei soovita – mutt paistis sõbralik ja ma jätsin talle oma passi panti, et hoidku mulle üks pilet. Tegelt oleks võinud ka raha mutile pakkuda, aga see ei tuld meelde. Aga läks hästi – sain raha, pileti ja ka passi tagasi.
Lennukis nägin lõpuks siis ka seda kuulsat showd, mida pakuvad üleolevad ja purjus uusvenelased moskvast. Istusin kohe business-klassi taga ja piinlesin kaks tundi. Kaks tüüpi, kel muide polnud ühtegi kotti ka kaasas, ka pagasis mitte, - ilmselt tulid lihtsalt Sotshi üheks õhtuks pummeldama -, lihtsalt lällasid, näpistasid naisi ühest kohast ning lasid üksteisevõidu oma mobladest vene viimast diskot. Vastik vaatepilt oli. Paljud reisijad protestisid, aga stjuuardid vastasid, et nad ei saa midagi teha, et nad sõidavad businessklassis ning neile on kõik lubatud. Niikaua kuni nad oma kohal püsivad enam-vähem, võivad teha mida tahavad.
Business-klass tähendas muide selles Tu-154 lihtsalt tasuta napsi ja paremat sööki. Ja et nende eest ei istunud kedagi ning jalad sai vastasistmetele sirutada (Tu-154 käivad istmed nagu liigendnoad ette kokku).
Aga vahepeal, kui vakka oli, siis ma olin Abhaasias Eesti külades Sulevis ja Salmes. No on seal alles lahked, armsad ja niljatilkadest eestlased! Eestis vist kuskilt tervet külatäis selliseid korraga ei leia. Ma pean neist väärt loo kirjutama.
Vanad memmed, 70-80 aastased, aga nii elurõõmsad ja viskasid nalja nii, et mul oli kõht krambis vahepeal. Eriti Lilli-tädi Sulevist. Nagu ta ise ütles, et ilma naljata ei püsiks seal üldse elus.
Või papa-Jaan. Selliste uhkete vuntsidega võimas 78-aastane vana. Mees nagu vanaaegselt piltpostkaardilt. Tema ongi siin fotol. Ja kui lahke oli veel Helmi-tädi. Sellisel puhul vist öeldakse, et sa mu heldeke!
Suur tänu neile kõigile minu vastuvõtmise ja kostitamise eest!MUl oli kohe sinna saabudes selline tunne nagu oleks maale vanaema juurde jõudnud, tagasi lapsepõlve.