Volitustega pätid Iraagi politseist

Politsei on Iraagi jaoks üks suur probleemide allikas. „Volitustega pätid”, nagu mõned neid kutsuvad. Põhjus selles, et väliselt on võimatu eristada politseinikku ja kurjategijat (vormi kannavad kohalikest võmmidest vähesed) ning ka käitumiselt pidavat nad suht vähe erinema.
Politseinike kaasa viidud inimesi on tihtipeale leitud hukatuna (kiirmenetlus Iraagi moodi...) ning läbiotsimisel ei pidavat vahet olema, kas majja on salaja pääsenud varas või tuleb legaalselt politseinik. Varastamine käib täie hooga läbiotsimise sildi all.
Täna Eesti sõduritega patrullis käies õnnestus mulgi näha, kuidas Iraagi politsei tegutseb. Suu jäi lahti. Ja usk, et Iraagis midagi kiiresti paremuse poole võiks minna, kahanes veelgi.
Sab-al-Boori linna sissesõitu valvab politsei, kes peaks iga auto kinni pidama ning dokumente kontollima. Kuidas nad seda siis teevad?
Posti juures seisab väliselt täiesti suvaline tüüp, Eesti mõistes alkašši välimusega mees – seljas määrdunud tagi ja särk ning jalas ebamäärast värvi püksid (sest need on jällegi nii määrdunud), koni hambus, käed taskus. See-eest kõlgub kuskil kaenla all automaat. Kui viitsib, siis aeg-ajal peatab nõudliku peanõksatusega mõne auto, loivab ligi ja pärib dokumentide kohta. Siis loivab jälle minema.
On jäänud mulje, et enamus ajast on osa sissesõitu valvavatest politseinikest hoopis mujal asju ajamas. Omi asju, sest need on vaja ju eelkõige ära ajada.
Keskpäeval juhtus nii, et Eesti poolrühm pidi minema koos Iraagi politseinikega ühte endise tehase territooriumit puistama ning üksiti ära tooma sinna lähedusse peidetud ärandatud veoautot. Enamuse poolrühmast võttis see „suurepärane võimalus” vanduma. Eks nad teadsid, mis nali järgnema hakkab.
Politseinikud sõitsid välja kahe pikap-džiibiga. Kohale jõudes jooksid nad kõik korraga autost välja ja summas ümber kahe mehe, kes juhtusid endise tehase sissepääsu juures luusima. Kohe läks lahti metsik kära ja arutamine, mida meestega teha. Algul mulle tundus, et need kaks meest lastakse kohe sealsamas maha. (Kohe oli selge, et tegemist oli sunnidega, sest Sab-al-Boori politseinikud on šiiiad ja põhimõtteliselt jahivad ainult sunnisid, omasid nad eriti ei puutuvat.)
Mina küll ei saanud aru, kes neist umbes kümnest mehest ülemus on. Kogu see punt liikus kogu aeg koos nagu mesilased. Keegi ümbrust ei jälginud. Kui kohal oleksid olnud tõeliselt pahad mehed, siis poleks ilmselt mingi kunst olnud neist enamus mättasse lüüa. Kui poleks olnud eesti poisse muidugi. Eesti sõdurid kaitsesid kogu seda laata.
Tavapäraselt olid kõik politseinikud tsiviilriietes. Mõni oli haaranud Kalašnikovi ja tulnud lausa plätudes operatsioonile. Tõesti, miks mitte? Kes ütles, et plätud ei sobi politseinikule. (Kõrvaloleval fotol olev Iraagi politseinik on veidi ebatüüpiline, sest on suht kobeda ja viisaka välimusega.) Ainus, mis osasid võmme veidigi pättidest eristasid, oli kuulivestid.
Iraagi politseinikud tuleks relvadest väga kaugel hoida. Osadel, kes sõjakalt Kalašnikove vibutasid ja neid Rambo- kombel selle koha peal hoidsid, kus meestel on tavaliselt biitseps, olid kuulid rauas ja kaitseriiv maas. Eesti poisid hoiatasid kohe, et kui neist möödud, siis proovi toru eest igaks juhuks mitte mööda minna. Üks meie sõduritest astus möödaminnes konkreetselt ühe nö politseiniku juurde ja klõpsatas tema automaadile kaitseriivi peale.
Veidi aja pärast juhtuski see, mis sellistel puhkudel juhtuda võib – käis pauk. Keegi neist vajutaski kogemata päästikule ja kaitseriivi polnud loomulikult peal. Katsusin, et neist kaugemale hoida.
See on üldse omaette teema, kuidas nad automaatidega ümber käivad. Mõni kannab seda lihtsalt toru pidi käes nii, et kaba vastu maad käib. Imemehed.
OK, saime sealt lõpuks tulema ja sõitsime linna tagasi. Politseinikud džiipidega ees, meie kahe soomustet veoauto ja HumVeega järgi. Korraga hakkas ees kõva paugutamine, ka valangud. Mulje, nagu terve jagu mehi ründab kedagi.
Plaksti olid eestlased valmis tulevahetuseks, sõitsid laskude heli suhtes tiivalt lähemale, kui sama äkki laskmine ka lõppes.
Ja mis selgus? Tuli välja, et šiiiadest politseinikud nägid ühte sunnist meest tänaval jooksmas ning tõmbasid talle kohe kõigist relvadest tule peale. Kuhu need kõik kuulid majade vahel lendasid, teab vaid Allah. A või see politseinikke kottis. Suniit tuli maha tappa!
Järgmine tore vahejuhtum Iraagi politseinikuga juhtus patrulli lõpus.
Kohe Sab-al-Boori politseimaja kõrval asuvad paar putkat. Ja vot ühe selle putka pidaja läks ühele politseinikule kallale. Kohe noaga ründas. Politseinik haaras loomulikult automaadi, aga tülli sekkusid samas patseerinud Iraagi sõjaväelased. Asi rahunes maha. Pärast poepidaja rääkis, et ta oli palunud seda politseinikut, et tema vend vabastatakse. Politseinik polnud kade ja küsis vabastamise eest 25 000 dinaari ehk siis umbes 10 USA dollarit. Ei tea, miks, aga poepidajat ärritas see koledalt ja juhtus see, mis juba kirjas. Politseinik väitis loomulikult, et mingit sellist diili ta pakkunud pole.
Millegipärast ma olen kindel, et just nii see asi oligi, nagu poepidaja rääkis. Iraagi politsei on täiega korrumpeerunud ja inimeste kaitsmise asemel tegeleb küll kõige muuga, aga mitte põhiülesandega.
Täielik imelugu on muidugi see, et kui vähese raha eest nad on nõus inimesi vahi alt vabastama. Kui kõva kurjakat nad on nõus siis 500 taala eest vabadusse laskma? Või teadis võmm, et see mees nagunii kohe vabastatakse?
Õnneks ja vähemalt lootusekiireks on see, et Iraagi armees pidi kord enam-vähem majas olema.