Lõpuks Bagdadis ehk kuidas Treufeldt raketirünnaku alla sattus

Bagdad tervitas üllatavalt jaheda ilmaga – täna hommikul kell 9 Herculesega maabudes oli sooja vaid 12-13 kraadi. Lend Kuveidist kestis napilt üle tunni.
Lennujaamas tervitasid meid (mina, Triškin ja Lillenurm) kohe kaks Black Hawk helikopterit ja lennuvälja kohal kõrguv dirižaabel. Dirižaabel on seal üks nutikas asi – selle abil jälgitakse kõike ümbruskonnas toimuvat. Dirižaablist ripuvad välja kaamerad, mis on nii võimsad, et nende abil saab kümnete kilomeetrite kaugselt kasvõi autonumbrit vaadata. Lennumasinat juhitakse maa pealt, see on mehitamata. Selliseid dirižaableid on ameeriklastel Bagdadi kohal kaks.
Miks ei võiks sellise asjanduse detailse pildi abil näiteks Eesti-Vene piiri valvata? Sealt saaks muuhulgas ka hea pildi, mis toimub piirilähedases Pihkva dessantdiviisis....Venemaa vihastaks.
Lennujaamas ootas leitnant Ingrid Mühling, kes teenib ameeriklaste korpuse staabis teavitusohvitserina, ning rõõmsa üllatusena Indrek Treufeldt (Lennart Meri: „See on meie Treufeldt-poiss!”) ETVst ja tema kaameramees Ahto. Nemad olid just tulnud paaripäevaselt tretilt Eesti poiste juurest Camp Tajist ning olid tagasiteel koju Brüsselisse.
ETVlased said portsu teravaid elamusi Camp Tajis. Ameeriklaste vihkajad kostitasid campi raketirünnakuga üsna Eesti poiste lähedal. Ahto kirjeldas päris värvikalt tunnet, kui kuuled raketti üle enda pea vihisemas ja lähedal plahvatamas. Treufeldt oli parajasti poes, mille üsna lähedale üks rakett kukkus.
Praegu ootan Camp Victorys (siin elab umbes 40 000 sõdurit ja sõjaväega seotud tüüpi) edasilendu nn Green Zone´i ehk ameeriklaste turvaalale Bagdadi kesklinnas. Campi ümber on õhk kopteritest lausa paks. Oma silmaga nägin, kuidas üks transportlendu teinud Black Hawk lasi ilmselt enesekaitseks või siis igaks juhuks välja kaks petteraketti ning mõne hetke pärast olid samas kohas tiirutamas juba kaks ründehelikopterit Apatche. Ilmselt otsisid siis võimalikku vastast.
Ameeriklaste Camp Victory on nagu ameeriklaste sõjaväebaas ikka, mingit aimu Iraagist siit küll ei saa. Nii et kahju küll, aga praegu ei oska ma erilisi Iraagi muljeid kirjutada.
Kergelt värvikas lugu juhtus välisminister Paetiga, kes nädalavahetusel Iraagis käis. Juhtus nii, et halva ilma tõttu ei saanud Paet oma saatjatega Green Zone´ist lennata tagasi Bagdadi lennuväljale, et koju sõita ning pidid ööseks Tsooni jääma. Aga kogu nende tavaar koos riiete ja hampaharjaga oli juba lennuväljal. Nii jäigi Paet ööseks ülikonna väel Tsooni ning pidi hommikul higised riided selga ajama. Loodetavasti keegi ameeriklastest ikka laenas talle hommikul hambaharja.
Järgmine kord loodan kirjutada juba siis, kui olen Eesti rühma juures Bagdadist veidi väljas. Parimal juhul jõuan sinna täna õhtul, halvimal juhul alles laupäeval. Siin võib kõike juhtuda. Jumal mängib inimesega, aga inimene puhub ikka pasunat!