Tulevahetus Sab-al-Booris

Juhus tahtis, et pidin Iraagis sattuma ka tõelise tulistamise alla. Järgnevas reportaažis katsusin seda edasi anda, mis meelde jäi. Sama lugu koos fotodega ilmub homme Eesti Päevalehe paberväljaandes. Kogesin oma silmaga, kui külmavereliselt tegutsevad Iraagis Eesti sõdurid tulevahetusse sattudes - kaitstes rahulikke elanikke.

Tulevahetus on sõjas sõduri argipäev. Iraagis toimuvat nimetavad sõjaväelased madala intensiivsusega sõjaks. Seda võib seal teenivate Eesti sõdurite kontekstis tõlkida nii, et tulistamist on, aga mitte iga päev. Mitte ka iga nädal. Aga on. Meie sõdurid ei ole seal päevitamas.

Eesti sõdurid üritavad Bagdadi külje all Sab-al-Boori linnakeses kehtestada elementaarset korda. Et inimesed saaksid poes käia. Kõik ei julge pärast ramadani-aegset vägivalda seda siiani teha. Et lapsed saaksid kunagi taas kooli minna. Praegu pole seal jupimat aega ükski kool 18-st töötanud. Et inimesed julgeksid üldse oma majast välja minna.

Seda kõike takistab usulise tagapõhjaga vägivald šiiiade (60 protsenti Iraagi rahvastikust, aga Saddam Husseini ajal alla surutud) ja sunniitide (20 protsenti Iraagi rahvastikust, kuid Saddami ajal valitsesid nemad riiki) vahel. Eesti sõdurid on Sab-al-Boori linnakeses nende vahel – nad kaitsevad šiiiasid sunnide rünnakute eest ja sunnisid šiiiade eest. Lihtsad inimesed on silmnähtavalt tänulikud. Sab-al-Bor on õnnetu linn selles mõttes, et need kaks usugruppi elavad seal läbisegi ja seetõttu on palju kättemaksurünnakuid.

Ja kui sinna vahele satud, siis on paratamatu, et ka sind tulistatakse. Kummagi poole äärmuslastele ei meeldi korraloomine Sab-al-Booris.

*******

Kolmapäeva pärastlõunal oli Sab-al-Booris kõik rahulik. Eesti rühma ülem, leitnant Meelis Jõemaa vestles kohalikega, uuris elu. See on tema üks põhitöö, suhelda pidevalt kohalikega ja koguda nii infot võimalike kättemaksuaktsioonide kohta.

Istusime jaoga soomustatud veoauto Unimog kastis ja jälgisime ümbrust. Jõemaa käis mitmes majas.

Alati kogunes peatuste ajal veoautode ümber terve pilv lapsi, kes karjusid „Šokolata, šokolata!” Šokolaadi meil polnud. „Maku, maku!” karjusime vastu. See peaks araabia keelese tähendama midagi ligilähedast sellele, et pole. Pole šokolaadi. Veidi oli komme ja sõdurid jagasid ka vett.

Osa sõduritest mängisid lastega jalgpalli, mina tutvusin kohaliku putkapidajaga. Muide, sõdurid ei mängi lastega alati palli niisama, vaid vahel ka kindla eesmärgiga. Kui on suur lage ala, mida on raske kontrollida, eriti kui seal sibab ringi palju lapsi, siis on kasulik saata paar sõdurit lastega palli mängima ning momentaalselt kogunevad kõik lapsed sinna nagu mesilased. Siis ei ole lapsed enam võimaliku rünnaku korral otse kuulide all.

Vist kolmanda peatuse ajal tol päeval läksin mind varjuna saatnud sõduriga kuulama, mida leitnant kohalikega räägib. Tema ümber oli hunnik mehi, paistis huvitav jutuajamine olevat. Ka üks šeik astus ligi. Šeik on midagi külavanema või siis linnaosa vanema moodi neil, kui Eesti oludesse ümber tõlkida.

Ootamatult kostis meist veidi eemal kõva tulistamist. Need algavad muidugi alati ootamatult.

Seekord oli see palju lähemal, kui ma varasemate patrullide ajal olin kuulnud.

Keegi karjus mulle: „Tõmba seina äärde!” Tõmbasin, edasi kästi mul liikuda aia äärest tahapoole ja joosta auto peale. Jooksin. Lapsed ja kohalikud mehed ümberringi. Jooksin kolaki-kolaki üle mingi raualasu ja kohalike vahelt slaalomit tehes Unimogini ja tegin elu kiireima autokasti ronimise.

Jaoülem Janek Mäeorg karjus „Lõunasse!”

Järgnev oli tõeline offroad-ralli läbi paarikümne sentimeetri sügavuste aukude nii, et mehed kastis lendasid.

Jõudsime platsini, kust tulistamine kostis. Peale ühte hoovi sisse jooksva vanamehe kedagi ei näinud. Kähku tõmbasime Unimogiga sinna, vanamees tuli automaat käes hoovist välja. Vist kõik kuus meest kastist karjusid talle nagu kõrist tuli: „Down, down”, järgmisel hetkel olid sõdurid kastist väljas ja pikali viskunud vanamehe juures, kelle automaat löödi jalaga eemale. Ega sel hetkel sa ei tea, kas tegemist on pahatathliku ründajaga või oma kodu kaitsjaga.

Siis jäi tiba rahulikumaks. Vana ei hakatud kaasa võtma, sest tundus, et ta rääkis tõtt, et ta kaitses oma maja. Ta näitas käega kuhu tulistajad olid põgenenud. Samal hetkel kostis näidatud suunast jälle tulistamist.

Sama kiirelt kõik kasti ja minema tolles suunas. Veel hullem offroad.

Jõudsime lähedal asunud kooli juurde, vaikus. Rühma teised kaks masinat olid kuhugi omas suunas sõitnud. Olime üksi.

Sõitsime kooli ümbert ringi, kui korraga hakkas jälle laskmine. Sõitsime veidi edasi. Äkki taas lasud. „Meie suunas tulistatakse,” karjus keegi.

Tegin et sain soomustatud kasti äärest pea allapoole. Julge hundi rind on haavleid täis, meenus mulle ühe Eesti sõduri lause.

Lasud käisid päris lähedalt. Selge, tulistavadki meie suunas. Ja just selle külje pealt, kus mina istusin. Sa kurat!

Tornis hakkas kuulipilduja tööle. Lühidalt lasi, pärast tuli välja, et tekkis tõrge.

„Laske vastu,” käskis Mäeorg. Kuulsin, kuidas parema kõrva ääres üks poistest tulistama hakkas. Kõrvatropid on ühed head asjad, seda ma ütlen. Kohe avas ka minu kõrval istunud sõdur tule.

Vastu enam keegi ei tulistanud. Põgenesid. „Jätke laskmine!” hüüdis Mäeorg.

Enam me tulistajaid jälitama ei hakanud.

Oligi kõik läbi. Kõik kokku viis kuni kümme minutit.

Midagi tunda küll ei jõudnud. Kõik käis nii kiiresti. Mäletan, et vaatasin, mida sõdur minu kõrval teeb, kuidas automaadi tõstab ja tulistab. Ja ise hoidsin pead madalal.

Tulistamise ajal unustad kartmise ära, ütlesid hiljem sõdurid.

Sõitsime platsile, kus oli põhiline tulevahetus. Saime leitnandiga kokku. Seekord olid sunnid rünnanud šiiite. 10-15 meest, kõik ühesuguste punaste pearättidega.

Eesti poisid tegid sellele rünnakule õnneks lõpule peale enne, kui see õieti alata sai. Osa ründajatest jätsid põgenedes isegi sandaalid maha.

„Ilmselt oli neil mingi suurem aktsioon plaanis, kui nad nii suure pundiga kogunesid,” ütles hiljem Jõemaa.

Peagi olid juba lapsed ka platsil kohal. Nemad on Sab-al-Booris juba tulistamisega harjunud. Lapsepõlv missugune!

Vahepeal tuli infot, et ründajad võisid end peita eemal asuvasse endisesse gaasijaama. Jõemaa võttis ühe jao kaasa ning ründas seda, aga jaam oli siiski tühi. (Siinsed fotod on just sellest episoodist, kuidas poisid jaama lähevad. Tegin fotod veidi eemalt Unimogi kastist.)

Tunda oli, kuidas meestel adrenaliin pulbitses. „Kurat, no ei saa nad rahus elada!” vandus üks sõduritest.

Jutt jumala õige.