Külas äärelinnas: vajuv rajoon, kaukaasia mikrobuss, miks ei tohi mentidele öelda et sõidad lennujaama

Pühapäeval sattusin huvitava vaatepildi osaliseks. Koht: Moskva äärelinn, Tušino kant, marsruuttakso. Marsakas oli rahvast paksult täis, oli noori, oli vanu, oli naisi ja oli mehi. Kõik rääkisid omavahel läbisegi millestki. Aga keegi ei rääkinud vene keeles! Minu arust oli valdavaks keeleks miski kaukaasia keel. Bussjuht oli ka kaukaaslane! Pole ime siis, et äärelinnades juhtuvad keskmiselt kord nädalas suured ja verised kaklused venelaste ja sissesõitnute vahel.
Aga sõitsin ma tuttavale külla, kes elab uues Krasnogorski mikrorajoonis kohe MKADi taga, kus on Serebrjannõi Bori jahisadam ja plääž. Kohe tema maja taga asub talvel avatud „mäesuusatoru“, mäesuusakeskus katuse all. Pidi olema euroopas suurim.
Mikrorajoon ise avaldas ka muljet. Tihedalt-tihedalt 16-korruselisi maju täis ehitatud plats. Elanikud on meeleheitel, sest kuhugi pole autosid parkida. Rajoon on ehitatud veel Nõuka normide järgi, mis nägi ette ühe parkimiskoha vist kolme (või 2,5?) korteri peale, kui õigesti mäletan. Ja kohe kerkib samasse ligi 30-kordne elamu. Aga see pidi mu tuttava sõnul veel väike mure olema. Tema jutu järgi olevat hiljuti selgunud, et majad on ehitatud ebasobivasse kohta ning et kogu rajoon olevat vajuma hakanud lähedal voolava Moskva jõe suunas. Üks lust ja lillepidu ühesõnaga.
Kuulsin külas jälle head lugu altkäemaksmise kohta. Mendid olid kellegi tuttava kinni pidanud ning nagu muuseas küsinud, et kuhu kiirustad vana. See oli kogemata öelnud, et mehed ärge jamage, ma kiirustan lennuki peale, sõidan välismaale konverentsile. Sellepeale oli mentidel nägu kõrvuni naeru täis läinud...ja lõppes see sellega, et kottisid vana niikaua kuni see maksis mentidel 2500 taala selle eest, et nad ta minema laseksid! Vot nii
Tuttava juures oli ka üks ajakirjanikest abielupaar, nii umbes 35-sed. Nad rääkisid, et kavatsevad venest ära kolida. Sõidavad juulis Itaaliasse keelt õppima ning kavatsevad maksku mis maksab sinna jääda. Et neil on Vene elust ja jamast kõrini.
Nezavissimaja Gazetas avaldati hiljuti üks Levada keskuse uuring, mille järgi tahaks üle poole Vene keskklassist (konkreetselt uuriti tegelikult Vene linnades elavaid majanduslikult kindlustatud noori – need, kes Moskvas teenivad pereliikme kohta 1500 eurot kuus) kas alaliselt või ajutiselt sõita ära välismaale elama. Kolmveerand tunnistas, et nad ei suuda ennast kaitsta vajadusel võimude, eriti miilitsa omavoli eest jne. Eks lugege ise.
Küsisin külas, seal oli kuus inimest peale minu, et kas te usute Medvedevi lubadust võidelda korruptsiooni vastu. Kõik hakkasid naerma. Üks ütles: „No sa Jaanus ikka küsida, sa oleksid nagu kuu pealt kukkunud või?“

Veidi reaktsioonidest Ilvese esinemisele Hantõ-Mansiiskis. tänastes vene lehtedes ei leia Ilves mingit halastust, tehakse nii maatasa et vähe pole. Venes tõlgendatakse Ilvese kõne soome-ugri rahvaste kongressil kui üleskutset Venemaa terviklikkuse lõhkumiseks. Ilvese kõnet tsiteerisid kõik suuremad Venemaa ajalehed ning näiteks Vene valitsuse häälekandja Rossiskaja Gazeta pealkirjastas oma loo: „Ilves rikkus peo“.
Pahameele pälvisid need Ilvese Hantõ-Mansiiskis öeldud sõnad: „Vabadus ja demokraatia olid meie (Eesti-toim.) valik 150 aastat tagasi, kui omariiklusest ei unistanud isegi veel luuletajad. Paljudel soomeugri rahvastel on see valik veel tegemata.“
Rossiskaja Gazeta tsiteeris Ilvese kõne valguses Vene riigiduuma väliskomisjoni esimeest Konstantin Kossatšovi, kelle pärastine Eestit väidetavalt laimav kõne sundis Ilvese kongressisaalist lahkuma, kes arvas, et järgmist Eesti-Vene presidentide kohtumist tuleb nüüd taas oodata 14 aastat.
Ma arvan, et venelaste reaktsioon on meelega üle pingutatud. Ma pean silmas seda, et need kaks lauset niimoodi kontekstist välja tiriti. Kõne kontekst ja mõte ei olnud küll kuidagi see, et mis te ootate, hakake oma riiki tegema. See vabaduse jutt on seal välja toodud kui iga rahvuse teoreetiliselt kõrgeim eesmärk, minu arust. Aga noh osavad venelased kasutasid selle kohe naksti ära, kui tekkis vajadus. Laupäeva õhtul, kui Ilves kõne pidas, ei rääkinud veel keegi teleuudistes Ilvese nendest sõnadest, aga pärast pühapäevast demonstratiivset saalist lahkumist tuli nagu naksti kohe tema kõne teemaks. Mustas PRis tehti lihtsalt Eestile jälle ära 1:0. Mind küll kohal polnud, sestap ma täpset olukorda ei tea, aga minu arust oleks pidanud Ilvese delegatsioon seal kohapeal kohe andma pühapäeval improviseeritud püstijala pressika. Oma sõnumit tuleb ikka ise jõuliselt levitada, mitte loota, et küll mõistlikud inimesed ise aru saavad. Väike riik peab PR-is osav olema.
Aga olgu, hea on teisi õpetada ja tagantjärele tark olla. Tegelikult oleks väga hea, kui juhtunust õpitaks ning tehtakse kindlad PR-skeemid, kuidas teatud olukordades käituda Venemaaga ja Venemaal.
Lõppu panen väikse video vägevast ehitusest minu kodu lähedal. Ehitatakse kaubanduskeskust, plats on üle 100 meetri pikk. Maa all on mitu korrust nagu ka siit videolt näha.



Ahjaa, laupäeval ilmusid Päewalehes mu kaks viimast lugu reisist hantide ja manside maale enne soome-ugri kongressi. Üks jutustas hantide suhetest naftafirmadega, aga teine sellest, kuidas ühes külas tehti ettevalmistusi nelja riigi presidentide võimalikuks küllatulekuks. Lõpuks presidendid sinna ei jõudnudki.

Moskva kesklinlased suhtusid kaotusesse Hispaaniale positiivselt - hea et venelased üldse poolfinaali jõudsid

Mõtlesin, et pärast Venemaa kaotust vutiEM-i poolfinaalis Hispaaniale läheb Moskva kesklinnas mölluks. Aga ei midagi! Kell saab kohe kaks ja kesklinnas on täitsa rahulik, suhteliselt rahulik. Täitsa positiivselt üllatav.

Inimesi, peamiselt noori oli pärast mängu Puškini väljakul ja mujal kesklinnas muidugi palju. Aga nad polnud kaotusest frustreerunud, vaid hoopis enamuses väga rõõmsas tujus! Lehvitasid Vene trikoloore ja karjusid Rossija, Rossija. Pidev autode tuututamine, inimesed sõidavad poolenisti autost väljas lipud käes. Kuulsin, kuidas üks möödamineja küsis ühelt noorelt – Mis, kas me võitsime või?
Mida see tähendab? 1) kas Moskva kesklinna inimesed on nii palju mõistlikumaks muutunud aastatega? Sest 2002 pärast vuti-MM-il alagrupis kaotust Jaapanile korraldati Moskva kesklinnas ikka korralik pogromm, peksti poodide vitriine sisse jne 2) kas venelased on nagunii juba väga rahul ka oma koondise jõudmisega poolfinaali, mida kätt südamel pannes ju vähesed uskusid? Ma ise usun seda viimast varianti. See oli venelastele suur edu niigi. Nende rahvulikku enesetunnet on niigi upitatud ning see üks kaotus ei suutnud seda uhkust eriti uputada.
Isegi purjus inimesi oli Tverskajal suht vähe näha. Mina nägin ainult ühte tüüpi, keda miilits algul vaikselt togis ning asus seejärel rahulikult ja asjalikult tümitama. Päris kodu lähedal tuli üks kutt vastu kahe tüdrukuga, kutt lõpetas just õlle joomise ja viskas ükskõikselt pudeli kõrge kaarega üle õla tänavale puruks. Plikad kihistasid: No sa Alik oled ikka päris huligaan!, aga see oli selline koketeeriv noomimine. Kah tavaline siin, et huligaan on ikka täitsamees.
Muidu Moskva miilits väga kartis seda mängu lõppu. Kesklinna toodi kokku 4000 menti. Miilits pakkus enne mängu, et kui Vene võidab, siis nad ootavad tänavatele pidutsema kuni 3 miljonit inimest. Igaks juhuks keelati Moskva poodides täna õhtul kange alkoholi müük ning õlut ja limpsi ei tohtinud klaastaaras müüa.
Muidugi pole välistatud, et kuskil tehti märulit ka. Ma räägin ainult Puškini ja Triumfalnaja väljaku ümbrusest.

Venelased muretsevad oma keele pärast nagu meie 20 aastat tagasi ning Eesti ja Vene presidendid, 14 aastat hiljem

Ahoi, sõbrad! Käisin vahepeal me väikses ja paljukannatanud Eestis, ja nagu ikka polnud sel ajal põhjust kirjutada. Tulin täna hommikul lennukiga Tallinnast ning sain ebameeldiva üllatuse osaliseks.
Olen mitu korda siin blogis kiitnud, et vahva – alates juuni algusest saab Sheremetjevo lennujaamast lõpuks rongiga otse linna. Aga ei pannud tähele, et kui ebasoodsatel aegadel see rong sõidab Tallinna-lennuki jaoks. Tallinna-lennuk maandub Moskvas kuskil 9.30 paiku, hästi on kui kella 10 oled piiripostidest möödas ja lennujaama exit´is. Aeroekspress lahkub linna 10.10 ja järgmine alles 12.55! See on neil päeva pikim paus ja just Tallinna-lennuki ajaks.
Seega soovitus – kes tahab rongiga kiirelt, 30 mintsaga linna saada, see peab lennuki pealt nagu välk silkama ja lootma, et ei ole nii nagu täna, kus mitte Vene kodanike jaoks töötas ainult üks piirivalvur....Viimased sabas seisjad veetsid umbes tunni, ma arvan.
Selle eest leidsin lennujaamast tänasest Rossiskaja Gazetast (seda jagatakse seal tasuta) huvitava loo. Vaadake kas tuleb tuttav ette?
„Kuidas teha nii, et siiasõitjad austaksid meie keelt ja kultuuri? Kuidas aidata inimest valutult integreeruda meie ühiskonda?“ Jah, jutt ei käi eesti keele õppimisest ja venekeelsetest Eestis, vaid nii arutletakse sel puhul, et üha rohkem võõrtöölisi Venemaal ei mõista vene keelt. Ehk nüüd saavad ka meist nad paremini aru.
Päris huvitav lugu muide, panen lingi siia. Lehe väitel on Moskvas 25 000 migranti, kes ei mõika sõnagi vene keelt. Et vene laste vanemad Moskvas kaebavad, et nende lasteaialapsed räägivad vene keelt armeenia aktsendiga, sest kasvataja on armeenlanna jne.
Vahepeal, keda huvitab, ilmus eelmisel laupäeval mu esimene lugu artiklisarjast, mis räägib hantide elust. Enne soome-ugri kongressi. Esimene lugu puudutas keelt, teine lugu räägib nende suhetest naftafirmadega ning kolmas jutustab ühe Potjomkini küla ehitamisest. Lood peaksid ilmuma Päewalehes reedel ja laupäeval.
Täna tuli muide uudis, et selle kongressi ajal kohtuvad Ilves ja Medvedev Hantõ-Mansiiskis.
See kõlab mõnele ehk ootamatult, aga kui Ilvese ja Medvedevi kahepoolne tunniajane kohtumine laupäeval teoks saab, siis see on Eesti ja Venemaa (naaberriigid!) presidentide esimene ette kokku lepitud kohtumine 13 aasta ja 11 kuu järel.
Viimati sõitis Lennart Meri 1994. aasta juulis Moskvasse ainsa sihiga kohtuda Venemaa presidendiga, kelleks tollal oli Boriss Jeltsin. Siis sündisid nn juunilepped ning Eestimaa sai Vene vägedest vabaks.
Pärast seda kohtus meie järgmine president Arnold Rüütel Venemaa järgmise presidendi Vladimir Putiniga küll koguni kaks korda, aga mõlemal korral polnud see ette kokku lepitud kahepoolne kohtumine. 2003. aasta mais kohtus Rüütel Putiniga korraks Peterburis EL-Venemaa tippkohtumise raames ning 2005. aasta jaanuaris ühines Putin ootamatult Rüütli ja patriarh Aleksius II kohtumisega Kremlis.
Kõigile neile aga, kes hakkavad enne Medvedevi-Ilvese kohtumist rääkima midagi „läbimurdest Eesti-Vene suhetes“ või „suhete paranemisest“ tuleb soovitada külma duši alla minna.
Loodetavasti ei toimu järgmine Eesti ja Vene presidentide kokkulepitud kohtumine 2022. aasta mais....

Vene riigiduuma esimees esitas kontserdil Vene vutifännide hümni

Täna õhtul oli enne Vene-Kreeka mängu Esimeses kanalis kontsert „Venemaa, edasi!“. Ma täpselt ei saanudki aru, millele see oli pühendet, aga ilmselt ikka 12. juunil tähistet Venemaa päevale, aga sellest kujunes vägev toetusüritus Vene vutikoondisele. Kõige uskumatum oli kontserti lõpp, kus lavale tuli Vene riigiduuma esimees Boriss Grõzlov (helesinises pintsakus) ja laulis koos kahe rokkariga vutikoondise auks loodud fännilaulu. Tase! Osa sain ka videole, vaadake ise siit algusest.
Aga sellist vägevat limu nägin täna hommikul kodu lähedal õnnepalee ees. Kes tahab, võib siit kodukalt sellise endale tellida Moskvas ringisõitmiseks. Hinnakirja järgi maksab tund 7800 rubla ehk 3350 krooni. Ainult et tellida tuleb minimaalselt viieks tunniks.

Väga huvitav raamatupood Moskva kesklinnas + Venemaa 7 maailmaimet

Pildike täna Uuelt Arbatilt, Dom Knigi kõrval, õigeusukiriku ees.
Tänu tuttava soovitusele avastasin täna Moskva kesklinnas väga huvitava raamatupoe – Falanster. Asub Puškini väljaku lähedal, seal lingil on aadress olemas. Suhteliselt väike, aga raamatuid täis. Ja selliseid raamatuid, mida suurtest poodidest nagu Dom Knigi või BiblioGlobus või Moskva ei leia. Näiteks Limonovit, ilma et ta mingi mu lemmik oleks. Lihtsalt näide. Muide Limonka pärast külastasid hiljuti raamatupoodi prokuratuuri uurijad.
Peamiselt on seal väikeste kirjastuste raamatud. Ja need väikesed kirjastused annavad uskumatult huvitavaid asju välja. Nt Kambodža kunstist, Põhja-Kaukaasa rahvakunst mitmes köites jne + haruldast ilukirjandust (väga huvitav tundus Tarkovski päevaraamat) jne. Ma ostsin nt raamatu vene-tšetšeenia sõjast kronoloogia ja kohalike mälestustega, Gruusia-L-Osseetia konfliktist ja Vene noorteorganisastioonidest koos nende juhtide lühiiseloomustustega.
Ühesõnaga sügav soovitus seda külastada.
Eile õhtul lõppes konkurss, kus valiti Venemaa „7 imet“. „Vene imede“ seas on peale oma arvukate värviliste sibulakuplitega kuulsaks saanud Vassili Blažennõi peakiriku (ehitati 16. sajandil tsaar Ivan Julma käsul) veel kohti, mis on eestlastele väga tuttavad – nagu Euroopa kõrgeim tipp Elbruse mägi (5642 meetrit) Kabardiino-Balkaarias, Vene tsaaride park Peterhof Peterburi lähedal, mida peetakse „Põhjamaade Versailles´iks“ või maailma sügavaim järv, Baikali järv Ida-Siberis.
Veel valiti imede hulka Volgogradis asuv Mamai kurgaan ja selle kohal seisev, 102 meetri kõrgune Kodumaa Ema kuju Suure Isamaasõja ühe võtmelahingu Stalingradi lahingu auks (kogu kompleksi ehitati kaheksa aastat) ja Geisrite org Kamtšatkal, kus ligi 70-kraadist vett pritsib maapinnale ligi sajast geisrist korraga.
Kõige vähemtuntum seitsmest imest asub aga meie sugulasrahva juures Komimaal – tohutud, 30-42 meetrit kõrged murenenud kaljud Man-Pupu-Njeri kõrgendikul. Meenutavad veidi Lihavõttesaare kivikolosse, kuid Komi omad on looduslikud.
Siin on selle ürituse kodukas, sealt leiab minu arust huvitavaid reisiideid, kuhu Venemaal minna. Kokku on seal ligi 50 erinevat paika. Vaadake huviga.
Eile sain kokku tuttavate tšetšeenidega. Pikalt ei kirjuta, aga sain taas kinnitust, et Kadõrov teeb Groznõis parajat Potjomkinit. Muidugi, kahtlemata on Tšetšeenias ja Groznõis elu paremaks läinud. Aga need uhked renoveeritud elumajad Groznõi kesklinnas, mida alati välisajakirjanikele näidatakse kui uue elu parimat näidet, on bluff. Ma kirjutasin juba veebruaris, kui ise seal käisin, et ma ei usu, et seal kedagi elab, sest akendel polnud kuskil kaardinaid näha. Nüüd mu tuttavad kinnitasid ka, et majad on tühjad. Nende väitel on seal ainult fassaad korda tehtud, aga sees polevat kanalisatsioonigi.
Veel rääkisid nad, et Ramzantšik on föderaalide elu Tšetšeenias põrguks teinud nii, et need ei julge üldse enam oma baasidest väljas käia. Ramzani kontroll pidi üsna täielik olema. Ja veel kinnitasid nad, seda küll mitte nii kõva häälega, et selleks korraks on küll sõda venelastega läbi, aga ainult selleks korraks... Vaikne igal juhul Tšetšeenias pole. Just täna öösel tungis 60-liikmeline (!! Selle taustal, et Ramzan räägib bojevikkide peaaegu täielikust hävitamisest !!) grupp ühte väga eraldatud mägikülla Nožai-Jurti rajoonis, põletas seal viis maja maha ning tappis kolm külaelanikku. (kas juhus, aga samal päeval plahvatasid lõhkekehad Tšetšeenia mõlema naaberregiooni pealinnas – Mahhatškalas Dagestanis ja Nazranis Ingušeetias, oli ka ohvreid.)
Panen lõppu paar linki, mille ma sain vastukajaks Kolesnikovi raamatule. Kõigepealt Kolesnikovi enda intervjuu 2005 detsembris. Pluss tuntud teleajakirjaniku Puškovi intervjuu pealkirjaga „Rahvas eksisteerib praegu läbi televisiooni“. Nõnda see Venes tõesti on.

Putini avameelsus Andrei Kolesnikovi uues raamatus

Lugesin hiljuti läbi ajalehe Kommersant ajakirjaniku Andrei Kolesnikovi raamatu „Kuidas Putin Medvedevit valis”. Kolesnikov töötas alates Putini võimuletulekust Kremli pool´is kaheksa aastat, nüüd kolis koos temaga ümber Valge Maja pool´i. Tunneb VVP väga hästi. Kirjutas temast esimese raamatu juba 2000. aastal. Ot pervogo litsa – põhines intervjuudel VVPga, keda tollal tundsid vähesed.
Kolesnikov on üks väga omapärase stiiliga ajakirjanikega. Eestist võib temaga võrrelda mu head õpetajat Enno Tammerit. Mõlemad on väga isikupärased ajakirjanikud. Rohkem sellised kirjaniku moodi ajakirjanikud. Kolesnikov ei oska või ei taha uudiseid kirjutada, tema kirjutab alati pikalt ja reportaažlikult.

Kolesnikovi (fotol) stiil on kirjutada irooniliselt, aga selliselt heatahtlikult irooniliselt. Ta ei pane kunagi kellelegi ära. Väga hea detailinägemisega, väga hea informeeritusega (tema vend oli kunagi Kremlis kõnedekirjutaja). Kusjuures, ta ei joo tilkagi alkoholi, mis suht haruludane Vene ajakirjanike seas. Aga lugege parem tema lugusid Kommersandist!
See raamat põhinebki viimase nelja aasta jooksul kirjutatud reportaažidest Kremlist ning Putini visiitidest. Ehk vanadel materjalidel.
Kuid raamatu alguses on üks väga põnev materjal, mida ta pole varem avaldanud. Nimelt oli ta koos VVPga 2005 suvel Barnaulis. Juhtus nii, et ta ei mahtunud teiste ajakirjanike lennukile ning Kremli-inimesed võtsid ta VVP isikliku lennuki peale. Lennukis õnnestus tal VVPga rääkida off the record. Tookord ta seda ei avaldanudki, aga nüüd avaldas. Ja minu arust väga huvitav vestlus, kuna näitab VVP-d veidi teistsugusena, kui ta pressikatel esines.
Ma tõlkisin selle dialoogi ära, vabas vormis.

VVP – Mis nimelt teid ei rahulda (Venemaal)?
Kolesnikov (K) – Mind ei rahulda see, et mingi aeg pärast Hodorkovski vahistamist, kadus mul tunne, et ma elan vabal maal. Mul pole küll seni veel tulnud hirmu tunnet...
VVP – See tähendab, et absoluutse vabaduse tunne on kadunud, aga hirmutunne pole veel tulnud?
K – Jaa, on kadunud see tunne vabadusest, mis oli teie eelkäija ajal.
VVP – No aga hirmu tunnet pole veel tulnud?
K – Veel mitte.
VVP – Aga kas te pole mõelnud sellele, et ma võib olla tajtsingi sellist efekti saavutada: et üks seisund kaoks, aga teist seisundt ka ei tekiks?
K – Ei mõelnud. Ei osanud oodata.
/----/
K – No aga mis, te siis vabastate telekanalid?
VVP – Aga keegi polegi neid hõivanud. Televisioon on praegu lihtsalt samasugune nagu ühiskondki
K – Aga kas see meeldib teile?
VVP – Mulle? Ei!
K – No aga siis tuleb ju muuta!
VVP – Koos hakkamegi muutma. Te arvate, et seda on lihtne teha – muuta? Muudame. Aga ei juhtu tagasipöördumist sellise televisiooni juurde, mis oli sel ajal, millest teie räägite. See aeg on möödas. Seda pole enam. Unustage see aeg ära.

Moodne kitšarhitektuur Hantõ-Mansiiskis, statistika räägib vuti-EMil venelaste vastu

Varsti sõidab hunnik eestlasi Hantõ-Mansiiskisse (HM) soome-ugri kongressile. Ma nüüd veidi tutvustan HMi linnapilti. Et milline näeb välja kesklinna arhitektuur. Kuigi HM on 425 aastat vana linn, pole seal minus arust tuhkagi ajaloolisest linnast säilinud, vähemalt ma ei näinud. Praegusest kesklinnast on näha raha võimu ja seda neil on, sest HM ringkond annab suure osa Venemaa naftatuludest. Raha ehitamiseks on, aga paraku on see üsna jubedasse kitshi läinud. Vaadake ise. Õnneks on linn puhas ja ruumi on.


See on kesklinna suurim kaubanduskeskus Gostinnõi Dvor, umbes midagi Tallinna VW Passaži moodi.

Kultuurikeskus, samuti keskväljakul.

Vene riigikassa kohalik esindus. sealsamas keskväljakul Dvori ja kultkeskuse vahel.

Jõesadama Irtõši ääres. Sealt sõitsin midagi Kišõki külla.

Läbi kesklinna viib jalakäijate tänav. Küllaltki lai ja kohalikele mõnus õllejoomisepaik õhtuti.

Vana ja uus. Kah küllaltki tüüpiline pilt HM-is. Kesklinnas on veel säilinud vanu puumaju, mida järjest küll lammutatakse ning nende asmele kerkivad korrusmajad.

Grafiti aial: "Minu linn on linn ilma tsensuurita." Ei tea, kas vastab tõele. Kuskil lähedal oli veel grafiti "White power" ja "Rap live".

Jaa...venelastel on vuti EM-il keeruline seis pärast avamängu kaotust Hispaaniale. Lootused olid suured pärast kõikvõimalikke võite spordirindel ja Eurovisioonil. Venelaste vastu räägib statistika. Vaatasin huvi pärast, kui palju meeskondi suutsid viimasel MMil 2006 ja eelmisel EM-il 2004 pärast avamängu kaotust alagrupist edasi pääseda. Mõlemal korral suutis sed vaid 2 meeskonda 24 meeskonnast! MMil olid need ukrainlased (kaotasid muide samuti hispaaniale, aga nende next vastased olid Saudi Araabia ja Tuneesia) ja EMil inglased.