teisipäev, märts 03, 2015

Putini lemmikud: peaasi, et meilt rohkem tanke tellitaks
(see minu lugu ilmus 27. veebruaril Postimehes)
Maailma suurima tankitehase peahoonet valvab Nižni Tagilis viimase suure sõja aegne T-34. Üldse seisab selliseid tankimonumente linnas koguni kolm. See on sõjakas linn, kus elavad sõjakad töölised, kes on avalikult teatanud, et on valmis Venemaa presidendi Vladimir Putini kaitseks kasvõi ise tankile hüppama.
Tankitehas peitub suhteliselt leebe nime taha - Uralvagonzavod ehk Uurali vagunitehas. Nõukogude võim oli harjunud kõike maskeerima. Nii tehti ka siin tehases tankide kõrval ka rongivaguneid, kuigi riik tahtis tehaselt eelkõige rohkem tanke. 24 aastat peale Nõukogude liidu lagunemist on sama seis - vagunite tootmine ei huvita kedagi, andke aga rohkem tanke! Riik vajab rohkem tanke!
Ootan tankitehase esisel platsil tööpäeva lõppu. Töölised on väga ustavad. Keegi ei soovi minuga rääkida nagu ma ütlen, et olen ajakirjanik Eestist. Vaevalt, et nad viivad Eestit kokku NATO-ga, aga seda saavad nad kindlasti aru, et kuskilt Euroopast. Järelikult kahtlane. Ma saan neist suurepäraselt aru ja ei käi väga peale.
Ma olen isegi üllatunud, kui kaks vanemat meest jäävad lõpuks seisma ja muga rääkima. Mulle halastatakse ilmselt sellepärast, et meeste tuju on hea ning nad tahavad oma rõõmu silmnähtavalt teistega jagada.
Nad on väga enesekindlad.
"Kuulsin, et osa tehase töölistest saadeti teil puhkusele?"
"Võib-olla, aga varsti läheb kõik hästi, riik hakkab rohkem tanke tellima!"
"Rohkem tanke läheb ainult sõjas vaja. Kas te ootate sõda?"
"Mis te nüüd, sõda ei taha keegi! Mis jama te ajate!"
"No aga milleks siis muudkui rohkem uusi tanke?"
"Kuidas milleks? Et ameeriklasi tagasi hoida. Kas te ei näe, mis nad Ukrainas korraldavad?"
Sellega lõppeb jutt meil ära, sest meestele selline jutuajamine siiski rõõmu ei paku ning nad lähevad edasi.
Uralvagonzavodis töötab 30 000 inimest. See on sama palju kui Viljandi ja Haapsalu linnades elab kokku inimesi. Nižni Tagil ise on Tallinna-suurune linn.
Tehas toodab Venemaa armee peamiseid tanke T-90. Tänavusel juubeliparaadil 9. mail Punasel väljakul peaks just Uralvagonzavod rahvale tutvustama oma uut uhkust, täiesti uut tüüpi tanki. Selle kõrval on iluviga, et isegi kaitseminister Shoigu on selle paganama kalliks kuulutanud. Vene meedia andmetel maksab üks uus Armata-tüüpi tank vähemalt 400 miljonit rubla (ligi kuus miljonit eurot).
Jämedalt võttes pooled töölised panevad tanke kokku ja pooled rongivaguneid. Vagunipoole töölisi ongi nüüd tabanud õnnetus, nad on saadetud sundpuhkusele.
Naftahinna kukkumise ja Lääne sanktsioonide tagajärjel saabunud majanduskriisis selgus ootamatult, et nende toodetud vaguneid pole kellelegi vaja. Ega neid ennegi polnud kellelgi vaja, aga Venemaa Raudteed sunniti neid ostma nö sotsiaalabi korras. Enam raha sotsiaalabiks pole ja pool Uurali suurtehasest seisab.
Venemaal seisavad praegu kõik vagunitehased. Seisab Venemaa suurim taoline tehas Tveris, seisab suur tehas Novotšerkasskis.
Nižni Tagili tehas on aga väga eriline tehas Venemaal. Kõik teavad, et see on Putini üks lemmiktehaseid.
Kui 2011. aasta detsembris puhkesid Moskvas suured protestimeeleavaldused valimiste võltsimise vastu ja nõuti avalikult Putini lahkumist võimult, siis olid just Uralvagonzavodi töölised need, kes kuulutasid üle maa: meie kallis Vladimir Vladimirovitš, kui vaja, siis meie, Nižni Tagili töölised, tuleme teie kaitseks Moskvasse ja lööme ise korra majja! Mornid Uurali töölised kuulutasid Moskva hipsteritest protestijad töörahva alandajateks ning algatasid liikumise tööinimese kaitseks. Putin tegi tänutäheks tankitehase tööliste eestkõnelejast oma eriesindaja kõigis Uurali regioonides.
Pärast seda hakati Venemaal Nižni Tagilist rääkima kui "Putingradist". Nižni Tagilist sai Putini toetajate mitteametlik pealinn.
Seetõttu oleks väga märgiline, kui tanki- ja vagunitehase töölised nüüd äktiselt protestima hakkaksid.
"Kreml ei taha ega lase mingil juhul seda juhtuda, et tänavale läheksid protestima inimesed, kes kõigile üle maa seostuvad Putini sajaprotsendilise toetamisega," räägib Postimehele Nižni Tagili kõige teravam ajakirjanik Jegor Bõtškov (27). "Siis on ju kõigile selge, et lood on väga halvad, kui isegi protestivad need, kes lubasid ise kõik protestid laiali ajada."
Kohalike ekspertide andmetel on keskmine sissetulek Uralvagonzavodis suurusjärgus 30-35 000 rubla (420-500 eurot). Tankiehitajad kui eliit teenivad rohkem, vaguniehitajad vähem. Veebruari alguses saadeti umbes 10 000 vaguniehitajat kaheks nädalaks sundpuhkusele, mille jooksul maksti neile kaks-kolmandikku põhipalgast. Sel nädalal tulid nad üheks päevaks tööle ning seejärel saadeti nad jälle sundpuhkusele, sedapuhku kuuks ajaks. Linnas on kõik kindlad, et kuu aja pärast pikendatakse seda sundpuhkust veelgi, sest ega majanduses lood paremaks lähe.
Pealtnäha pole olukord ju paha: pikutad kodus ja saad kaks kolmandikku palka. Nipp on aga selles, et seda kahte kolmandikku makstakse põhipalgast, mis moodustab paljudel töölistel lõplikust kuupalgast ainult poole, ülejäänud palk tuleb erinevatest lisatasudest ja preemiatest plaanide täitmise eest.
Seega saavad sundpuhkusel olijad palka suurusjärgus 10 000 rubla (140 eurot) kuus, paljud isegi veel vähem. Enamus Uralvagonzavodi töötajad olid aga kindlad, et riigitellimused ja riigabi on igavene ning paljud võtsid korterilaenu ja liisinguid autole ja kodutehnikale. Kuu-paar elavad nad üle, aga siis läheb neil juba rahaliselt päris kitsaks, ütleb Bõtškov.
Sellest hoolimata ei lähe töölised mingi juhul tänavale protestima, kinnitasid mulle üksmeelselt kõik kohalikud ajakirjanikud.
"Nad on valmis pool aastat, kasvõi kauem ilma palgata kodus istuma, aga tänavale nad ei lähe, sest pole lihtsalt sellist traditsiooni," põhjendab Mark Gratšikov linna ühest loetumast portaalist "Meždu Strok" (Ridade vahel).
Nižni Tgaili üks tuntumaid poliittehnolooge Dmitri Hrustaljov seletab Uralvagonzavodi töötajate ääretut truudust Kremlile ja isiklikult Putinile sellega, et juba loomuomaselt nad kardavad muuta oma väljakujunenud elu. Tankitehas asub eraldi linnaosas, mis kannab kurjakuulutavalt Džerzinski nime (KGB eelkäija, verise NKVD looja). Paljude tänase tööliste isas ja vanaisad juba töötasid samas tehases. See on põlvkondade värk.
"See on tohutu hulk töölisi, kellel pole mitte kuhugi minna, kui tehasega peaks midagi juhtuma. Neil pole elus mingit alternatiivi peale selle tehase. Sellepärast nad loodavadki ainult riigile," rääkgib Hrustaljov.
Jekaterinburgi politoloogi Sergei Moškini sõnul tuleb aru saada, et töökoha kaotus tähendab Uralvagonzavodi töölistele praktiliselt vaesusesse sattumist. "Töökoha kaotamise ees on neil surmahirm. Selle nimel on nad valmis täitma kõiki võimude korraldusi," ütleb Moškin. "Mingeid õigusi nad avalikult tänavale nõudma ei lähe nad kunagi, sest nad arvavad, et sellega ei saavuta mitte midagi."
Hrustaljovi sõnul on täielikult riigi armust sõltuvate töölistega lihtne vajadusel manipuleerida. "Mis protestid?" küsib ta. "Milleks neil minna tehase juhtkonna või riigi vastu, kui neile näidatakse vaenlast ja nende viha suundub otsekohe mujale. Nad on seal juba praegu peaaegu sada protsenti veendunud, et kõigis nende probleemides on süüdi ameeriklased ja neid toetav viies kolonn."
Viiendaks kolonniks on president Putin otsesõnu nimetanud kõiki neid Venemaal, kes toetavad läänelikke väärtusi ning kahjustavad niiviisi Venemaa julgeolekut.
Isegi kui "Putingradi" töölistel läheb lõpuks kops üle maksa ning tühi külmkapp võidab televiisori, siis Hrustaljovi sõnul pole üldse kindel, et nad lähevad tänavale ilmtingimata protesteerima võimude vastu. "Tõenäolisem on, et lähevad küll tänavatele, aga hoopis "puhastama" viiendat kolonni," ütleb Hrustaljov. "Võib ka teha üleskutse: mehed, et teete ju tanke, istuge siis tankidele ja minge Kiievi peale, kus pesitsevad teie tegelikud vaenlased!"
Üle 20 aasta Nižni Tagili linnaasjadest kirjutanud kommentaator Vladimir Inževatov (57) suhtub välismaa ajakirjanikku silmnähtava ettevaatlikkusega, aga peab sellest hoolimata mulle pika loengu sellest, mida Putin on teinud head konkreetselt Uralvagonzavodile ja eraldi linnale.
"Kelle poolt nad peale kõike seda peaksid siis olema?" küsib ta. "Eelmise kriisi ajal said nad Putini käsul riigilt suured tellimused, mille abil elasid and rasked ajad üle. Loomulikult loodavad nad nüüd ka põhjusega, et Putini käseb näiteks Venemaa Raudteesid tellida vaguneid."
"Vaevalt, et nad omavahel eriti arutavad, kes on selles kõiges süüdi, et neil praegu tööd pole," mõtiskleb Inževatov. "Nende suhtumine on alati olnud selline, et kui peremees kohale sõidab, küll ta siis kõik meie probleemid ära klaarib."
Küsimusele protestide võimalikkusse, kui tankitehase mehed kaua ilma tööta istuvad, vastab Inževatov nii: "Vene mees on ettearvamatu. Ta võib pool aastat oma köögis protestida, siis valada endal klaasi täis ning minna tänavale nõudma - ja pärast kahetseb seda!"
Uralvagonzavod on üks nendest ettevõtetest, mis on kantud nimeliselt Lääneriikide sanktsioonide nimekirja. Tehasel puudub ligipääas odavatele Lääne laenudele. Tehas ei saa enam Läänest osta moodsat tehnoloogiat, mis on samuti tehasele hädavajalik, sest Vene analooge Bõtškovi sõnul lihtsalt pole. Üks Kanada firma juba keeldus tehasele tarnimast keerulisi tööpinke. "Kuigi keegi seda ei tunnista, siis tegelikult mõjuvad sanktsioonid tehasele väga raskelt," lausub Bõtškov.

Postimees palus kohtumist Uralvagonzavodi esindajatega, aga tehase pressiteenistus saatis eitava vastuse. Põhjuseks toodi, et kuna tegemist on osaliselt sõjatehasega, siis on tegemist "režiimse objektiga", kuhu mind kui välisajakirjanikku ei lasta. 

Kommentaare ei ole: