teisipäev, märts 17, 2015

Kremli eksametnik: Putini Venemaa liigub Salazari-aegse Portugali suunas
Eelmisel nädalal ilmus Diplomaatias minu intervjuu Aleksandr Morozoviga, kes 2000. aastate alguses töötas Kremli administratsioonis ning tegeles sisepoliitika planeerimisega. Ta töötab ta politoloogina ühes Saksamaa ülikoolis ning internetiportaali Russki Žurnal peatoimetaja. Kunagi oli see tuntud ressurss, aga tänaseks sisuliselt välja surnud. Morozovi põhiline sõnum oli selles, et Lääs on viie aasta pärast väga üllatunud, kui näeb, milline näeb välja Venemaa „uus ühiskond“.

Te kirjutasite sügisel Russki Žurnalis (russ.ru), et Venemaal on käimas projekt „uue ühiskonna“ loomiseks, mis kujutab endast „väga ohtlikku sotsiaalset organismi“. Miks?
Siin on kolm tähtsat faktorit, mis mõjutavad „uue ühiskonna“ tulevikku. Esiteks on olukord sarnane 1930. aastatele Nõukogude Liidus, sest on üles kasvanud täiesti uus põlvkond, keda võib nimetada „komsomollasteks“ (комсомольцы). Nad ei olnud eriti tähelepandavad seni, kuni ei muutunud poliitiline kurss. Nad toetavad Krimmi annekteerimist, nad toetavad jõupoliitikat, nad on „uuspatrioodid“ (Morozov rõhutab, et seda terminit tuleb kasutada jutumärkides – JP) – praegu on nende aeg, see on nende elu šanss. Praegu on selge, et liberaalidel, või parem on isegi öelda reformide toetajatel, pole mingit šanssi. Aga „komsomollased“ tõusevad esile ja peavad saama selle eest oma boonused. Nad on maksimaalselt 35-aastased, kogu nende teadlik elu algas siis, kui Vladimir Putin oli juba tulnud Venemaal võimule (ehk siis 15 aastat tagasi – JP).
Teine faktor seisneb selles, et ei maksa loota, et Putin pöörab kuidagi tagasi. Mingi osa intelligentsist arvab Venemaal millegipärast, et vaat, praegu näidatakse meile „halba filmi“, aga see lõppeb ja siis hakatakse näitama „head filmi“. Tegelikult on selge, et see käik, mille Putin tegi (Krimmi annekteerimine, sõjategevus Ida-Ukrainas ning terav konflikt Läänega –JP), ei näe ette mingit tagasipööramist. Sakslased ja Angela Merkel on sellest juba aru saanud, et see on kauaks, et see on aastateks. Isegi kui oletame, et Putin ise tahaks öelda, et olgu, võtsime Krimmi ära, aga pöördume nüüd tagasi normaalse elu juurde, hakkame tegelema reformide ja ühiskonnaga, arendama teadust ja kultuuri – siis seda ei saa tulla, pööre on toimunud ning ta peab nüüd kogu oma ülejäänud võimuloleku aja esinema kui reaktsionäär. „Komsomollased“ hakkavad teda aga selles toetama.
Kolmas faktor on see, et Venemaa muutub nagu Chávezi-aegseks (Hugo Chávez, Venezuela endine president – toim) Venezuelaks . Pool miljonit haritud venezuelalast emigreerus. Chávez suri ära, aga midagi ei muutunud, režiim on endiselt säilinud. Te pole rahul, palun – uksed on avatud! See faktor hakkab väga kõvasti mõjutama, sest väga ilmekalt on näha, et intelligents – või kui rääkida laiemalt, siis üldse haritud klassid – ei taha Venemaal võidelda, ei saa pidada võimuga võitlust. Nad eelistavad sellises olukorras lahkumise strateegiat. Need pole ikkagi 1930. aastad, see pole Nõukogude Liit, kus oli isolatsioon ja polnud võimalik ära sõita välismaale.
Need kolm faktorit langevad praegu kokku ja on minu arust aluseks teatud „uue ühiskonna“ tekkimisele Venemaal.
Minu idee on selles, et Venemaa liikus pärast Nõukogude Liidu lagunemist justkui 25 aastat sellise standardse Euroopa poliitilise mõtte ja ühiskonna arengusuunal. Arvati, et kui Venemaal on turumajandus, siis demokraatia ikkagi lõpuks võidab, kuigi tasahilju arenedes, areneb sõnavabadus jne. Selline lootus oli ilmselt kõigil lääneriikidel. Et jah, praegune režiim pole Venemaal mitte kõige parem, aga küll ta ajapikku transformeerub, kui eliidil tekivad tihedamad sidemed Läänega, kus on nende raha ja õpivad nende lapsed. Tegelikult aga me näeme õige postnõukoguliku ühiskonna tekkimist Venemaal alles nüüd. Lääs on viie aasta pärast väga üllatunud, kui näeb, mis on sellest ühiskonnast praeguste arengute järel saanud.

Kui üritada ajaloost paralleeli leida, siis millise ühiskonnaga see „uus Venemaa“ hakkab sarnanema?
See hakkab sarnanema pigem Salazari (António de Oliveira Salazar, Portugali kunagine diktaator – toim) režiimiga Portugalis kui Mussoliniga. Korporatiivne ühiskond, kus väga tähtis on lojaalsus. Võib öelda, ka teatud Vene versioon Aljaksandr Lukašenka Valgevenest. Ainult palju agressiivsem ja energilisem ühiskond, kui on Valgevenes ja oli Portugalis. Erinevus sõjaeelsest Itaaliast on selles, et Putin ei formeeri parteid ega loo klassikalises mõttes riiklikku ideoloogiat. Muidugi on Ühtne Venemaa, aga see ei mobiliseeri kedagi, nad ei ole sarnased ei natsistlikule parteile Saksamaal ega fašistlikule parteile Itaalias. Ei saa välistada mõistagi, et need uued „komsomollased“ tahavad sellist tugevat parteid või liikumist, mis juhinduks patriotismist ja viiks ellu Venemaa erilise kursi mõtet.

Kuivõrd see ilma selge ideoloogiata Venemaa uus ühiskond muutub ohtlikuks ülejäänud maailmale?
Ta ei muutu ohuks maailmale. Esmajärjekorras muutub ta ohtlikuks iseendale, ta sööb iseennast ära, sest ta degradeerub.

Aga kui see ühiskond oleks tugeva ideoloogiaga, oleks ta siis edukam?
Jah. Kuigi Putin väga püüab, ja tema inimesed väga püüavad, siis tegelikult on aru saada, ja paljud saavad sellest ka Läänes aru, et kõik need tema sõnad Venemaa erilisest rollist, Venemaa erilisest tsivilisatsioonist – see kõik on mõeldud sisemiseks tarbimiseks. Putini antiamerikanism pole piisav ideoloogia – erinevalt kommunismist –, et see oleks veel kusagil maailmas mõjukas peale Venemaa. Kommunism, või ka islam, on siiski sellised ideoloogiad, mis teatud hetkel kujutavad endast ohtu.

Miks te arvate, et Putini antiamerikanism ei või olla edukas ka väljaspool Venemaad?
See võib isegi olla, ja teatud edu on Putin Euroopas tegelikult saavutanud. Sest mida teeb Putin praegu Euroopas? Ta teeb teatud mõttes valimiskampaaniat, justkui oleks otsustanud kandideerida Euroopa presidendiks. Ta pöördub üle Euroopa riigijuhtide peade Euroopa valijate ehk siis Euroopa inimeste poole, et need toetaksid tema poliitikat. Osaliselt on see tal isegi õnnestunud, sest on näha, et teatud elanikkonnakihid Euroopas usuvad teda.

Kuidas Putin on seda saavutanud? Kas võib öelda, et Kremli välismaale suunatud propaganda Russia Today kaudu on olnud teatud määral edukas?
Jah, propaganda kaudu. Putini häält ja arvamust on kuulda mitte ainult televisiooni, vaid ka sotsiaalvõrgustike kaudu. Ma arvan siiski, et antiamerikanismist üksi ei piisa, sest kui asi läheb tõsiseks, siis Euroopa establishment hakkab kõigest hoolimata tuginema ühise julgeoleku tagamise kontseptsioonile, mille oluline osa on USA. Kuigi Euroopas on täiesti olemas Ameerika-vastasuse traditsioon, siis kõik saavad tegelikult aru, et ilma USAta ei ole Euroopa julgeoleku kindlustamine päriselt võimalik. Sellepärast ma arvangi, et Putinil pole tegelikult eriti häid perspektiive Euroopat kapitaalselt mõjutada.

Euroopa mõjutamiseks on Putinil peale Russia Today olemas veel võimas vahend – tuumarelv – ja Venemaal räägitakse sellisest võimalusest järjest rohkem ja järjest avalikumalt. Kas te usute, et Putin võib selleni minna? (Tuumarelva kasutamisest on rääkinud Kremli propagandistid Dmitri Kisseljov ja Mihhail Leontjev, aga ka Vladimir Žirinovski – JP.)
(Morozov mõtleb pikalt.) Ma arvan, et jah. Miks? Sest täna võib Venemaalt oodata ükskõik mida. Kuni Krimmini poleks keegi öelnud, et Kremli-poolne tuumašantaaž on võimalik. See [Krimmi hõivamine] oli niivõrd radikaalne samm.

Mis olukord see tänases kontekstis võiks olla, kus Venemaa hakkaks Läänt tuumarelvaga šantažeerima?
Ma võin sellist olukorda ette kujutada küll, muidugi hüpoteetiliselt. Näiteks Läti asub küllaltki keerulises olukorras. Ühest küljest on Läti Euroopa Liidu ja NATO liige, kuulub Euroopa ühtsesse julgeolekusüsteemi. Teisest küljest, Putini ja kogu teda toetava ühiskonna seisukohast, võib öelda, et Läti kui riik on ebaõnnestunud. Nende seisukohast võttes on Läti veel hullemas olukorras kui Ukraina ühiskond. Seal on palju venelasi, kellest paljud on mittekodanikud. Nende majandus on nõrk ja ikkagi paljuski sõltuv Venemaast.Oletame, et Venemaa asub seal ette võtma teatud tegevusi, mis viivad valitsuse vahetuseni. Lääs peaks selle peale kindlasti reageerima, aga juba praegu on näha, et reageerimise võimalused on piiratud. Lääne sõjalised tegevused ei ole võimalikud. Sellises olukorras on väga kerge ette kujutada, et algab vastastikune šantaaž. Mitte sõda, vaid sõjaline šantaaž. Lääs peab ju midagi ikkagi tegema, näiteks liigutama oma sõjatehnikat. Ja vastuseks sellele ma kujutan endale väga selgelt ette, et Putini retoorikasse ilmub tuumarelv.

Kas Ida-Ukraina sündmustega seoses on selline retoorika ka võimalik?
Ei. Ma ei näe Ukrainas sündmuste eskaleerumise perspektiive, vähemalt sellisele tasemele [mis võiks kaasa tuua tuumašantaaži].

Kui te rääkisite Venemaal „uue ühiskonna“ tekkimise faktoritest, siis märkisite Venemaalt emigreerumist. Kas see tähendab ka, et osa Venemaa eliidist lihtsalt sunnitakse ära sõitma?
See olukord, isolatsioon, kestab kaua ning kõik peavad valima positsiooni. Sellist positsiooni pole, et sa oled süsteemi sees – kas siis võimu juures, suures äris või ükskõik millises rollis selles establishment’is – ning ei ole lojaalne. Kõik peavad väljendama suuremat lojaalsust. Seisukohti saab olema vaid üks. Sa ei saa enam valida erinevate seisukohtade vahel. See tähendab, et sellised inimesed nagu Vladimir Jakunin (Venemaa Raudteede juht) või Nikolai Patrušev (endine FSB peadirektor, praegu Vene Julgeolekunõukogu juht) hakkavad mängima üha suuremat rolli, sest nemad on kõige ustavamad ja järjekindlamad esindajad. Kõik ülejäänud peavad hakkama joonduma nende järgi. Kui varem oli Kremlis alati kaks mõjukeskust – „sõjapistrikud“ ja „rahutuvid“, siis enam mingeid „rahutuvisid“ ei ole. Muidugi, valitsuse majandusblokki jäävad alati inimesed, kes saavad aru, kuidas maailma majandus toimib, kuid nende hääl hakkab kostma järjest nõrgemini.

Kui jääb alles vaid üks mõjukeskus, siis mida see praktikas Venemaa juhtimises kaasa toob?
Juba on näha, kuidas operatiivse võimu kese on liikunud presidendi administratsioonist julgeolekunõukogusse ja selle aparaati. Või siis vähemalt on nad oma mõjult võrdsustunud. Varem oli alati presidendi administratsioon ikkagi selge võimukese. Julgeolekunõukogu aparaat kasvab praegu järjest. Selle juurde on tekkinud oma analüüsiosakonnad, mida varem ei olnud ja mis valmistavad juhtkonnale ettekandeid ette.

Te ütlesite, et Euroopas saavad paljud, ka Saksamaa, juba selgelt aru, et Putin ei tee mingit restart’i või ümberpööret oma poliitikas. Aga kes ei saa Euroopas sellest veel aru?
Näha on, et Euroopas on suhtumises Venemaasse kolm gruppi riike: riigid, mis asuvad Venemaa ja Saksamaa vahel, siis Saksamaa ise ning kolmandaks ülejäänud riigid, mis asuvad Saksamaa selja taga. Esimese grupi riikidest umbes pooled loodavad säilitada mingil viisil Putiniga koostööd, nagu näiteks eelkõige Slovakkia, aga ka Ungari ja Tšehhi. Saksamaale on langenud vastutus olukorra lahendamise eest. Kolmanda grupi riikidele, kes asuvad Saksamaa selja taga, on kõik juba ükskõik. Prantsusmaal pole ju mingit selget positsiooni, ka Suurbritannial mitte. Võib-olla on neile isegi selge, et Putin enam tagasi ei pööra, aga neil on sellest täiesti ükskõik, sest nad arvestavad – ja mitte ilma aluseta –, et Putin kukub ise sellesse auku, mis ta kaevab.

Tuleme veel tagasi selle „komsomoletsite“-põlvkonna, nagu te neid nimetate, juurde. Arvestades kõiki neid kunagisi Kremli loodud noorteliikumisi, nagu Iduštšie Vmeste ja Naši, kas võib öelda, et Kreml ja kunagine ideoloog Vladislav Surkov ehitasid juba aastaid tagasi teadlikult üles väga võimutruud põlvkonda?
Mitte kohe algusest peale, sest 2003. aastani ei tundnud Putin ja tema lähikond ennast veel kindlalt. Teda loeti siis veel ikkagi „pere“ (nii nimetati Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini lähikonda – JP) kontrolli all olevaks. Putini inimesed muidugi juba lammutasid NTV (tollane suurim sõltumatu telekanal), aga see oli alles võitlus võimu pärast, neil ei olnud veel seda võimu. Neil ei olnud veel kindlust, sest palju otsustasid Jeltsini pankurid, majanduse juhtimine oli veel vanades kätes.

Mis aastad olid siis kõige otsustavamad tänase n-ö platvormi loomiseks?
Reaalselt algas kõik, nagu me nüüd näeme, 2003.-2004. aastast. Tuleb silmas pidada ka, et kuni Aleksandr Vološini (Venemaa presidendi administratsiooni ülem 1999.–2003. a – JP) vahetamiseni Surkovi vastu oli olukord Kremlis hoopis teine. Kui Vološin pärast Mihhail Hodorkovski kinnivõtmist lahkus ja tuli Surkov, siis algaski kogu see eksperiment. Ma loen väga huvitavaks perioodi 2004.–2005. aastani. Sel ajal algasid mitmed väga olulised protsessid: alustati Seligeri-laagrite korraldamisega, Juri Kovaltšuk ja Ališer Ušmanov hakkasid meediat kokku ostma, Gleb Pavlovski lõi kirjastuse Evropa, hakati looma kogu välispoliitilise propaganda süsteemi.
Me näeme, et sel ajal toimus palju eksperimentaalset, paljusid tulevasi ideoloogiavõtteid prooviti ja harjutati Seligeri laagrites. Ühiskond suhtus sellesse nii, et seal mingi väike grupp noori tegeleb sellega, las olla. Siis muidugi ei osanud keegi ette näha, et kümme aastat hiljem on ka kõik täiskasvanud osalised selles filosoofias, kus Venemaa on suur riik, mis kaotas külma sõja, ning nüüd tuleb võtta revanš. Opositsioonipoliitikuid hakati reeturiteks hüüdma ka algul ju Seligeris ja nüüd nimetatakse neid nii avalikult.

Kas te usute, et Kreml ja Putin on 2000. aastatest kavandanud selliseid revanšistlikke plaane, nagu me nägime eelmisel aastal?
Sellist plaani siis muidugi ei olnud. Putinil olid tollal lihtsad ideed. Üks oluline mõte oli, et Venemaa suurfirmad on ebapiisavalt kapitaliseeritud, need tuli kapitaliseerida. Sellele oli raske vastu vaielda, sest Vene suuremad firmad olid tollal tõesti vähe hinnatud või siis suuremas osas nad polnud veel üldse börsile läinudki. Enamus neist tegi oma IPOd, enamasti Londoni börsil, peale 2005. aastat. Ühesõnaga, eesmärgiks oli, et Venemaa peab tugevalt saama maailmaturu osaks.
Putini teine oluline mõte oli suveräänsus. Ta rääkis, et meil on piirid, aga nende infrastruktuur on 5000 km ulatuses – näiteks kogu tohutu Kasahstani ulatuses – halvas seisukorras. Ta pidas silmas klassikalist suveräänsust, et suuta kaitsta oma piire.
Ma mäletan hästi, et näiteks „Vene maailma“ (Russki Mir) mõte, mis nüüd on nii aktuaalne, oli siis täiesti marginaalne. See oli tollal selline süütu idee umbes nii, et miks me ei võiks majandusliku laienemise kõrvalt maailmas propageerida ka vene kultuuri. Ma mäletan hästi neid arutelusid. Keegi ei kavatsenud tollal midagi hõivata ega okupeerida. Räägiti sellest, et küll on kahju, et Nõukogude-aegne kultuurikeskuste süsteem välismaal on lagunenud ning et see tuleks taastada, hakata seal õpetama vene keelt ja kontserte andma jne. See kõik oli algul üsna süütu, aga probleem oli selles, et koos Putiniga tulid võimule ju tšekistid ning need kultuurikeskused välismaal hakkasid üsna ruttu täituma FSB endiste ja tegevtöötajatega.
Näiteks Dmitri Rogozinit (Venemaa praegu kaitsetööstuse eest vastutav asepeaminister) ja tema Rodina-parteid loeti kümme aastat tagasi Kremlis marginaalseks ja probleemseks parteiks. Putin ei teadnud, mida nendega peale hakata, sest Rogozin oma natsionalismiga segas Kremlit ning õõnestas Läänes Venemaa reputatsiooni. Aga Kremlil oli sel ajal ju vaja kiiresti kapitaliseerida oma majandust.

Kindlasti on mingeid sündmusi, mis tollal ei tundunud olulised, aga tänases päevas omandavad hoopis teise tähenduse. Tuleb teil midagi meelde?
Näiteks on raske maha vaikida fakti, et Luganski oblastis Ukrainas ja veel kaheksas regioonis, mis pidanuks moodustama kujutletava Novorossija, käisid 2008. aastal Kremli poliitilised mänedžerid selleks, et vestelda kohalike elanikega poliitilisest perspektiivist. Õigem oleks öelda, et välja selgitada meeleolusid selle kohta, mis juhtuks, kui need piirkonnad väljuksid Kiievi kontrolli alt. Nüüd tuletavad inimesed Luganskis, Donetskis, Nikolajevskis seda meelde ja teevad järeldusi, et ahaa, juba siis planeeris Kreml midagi, aga tollal mõeldi seal teistmoodi: no tulid mingid eksperdid, uurisid inimeste meeleolu ja mis siis. Mina muidugi tean, et Kreml siis ei planeerinud midagi.

Aga mida nad siis planeerisid, milleks nad uurisid inimeste meeleolusid Ida-Ukrainas?
Lihtsalt erinevad struktuurid Venemaal kirjutasid pidevalt ettekandeid, analüüse erinevate stsenaariumide puhuks. Ühed kirjutavad, et me peame käituma niimoodi ja teised kirjutavad, et naamoodi. Sõjaväelastel on ju stsenaariumid kõigiks variantideks. Nad käisid ka seal, rääkisid inimestega ning kirjutasid analüüsi, aga see ei tähendanud, et nende esitatud ettepanekud tuleb realiseerida. Sellest ei järeldu, et juba siis otsustas Putin ühendada Krimmi.

Millal ta siis teie meelest otsustas?
See oli impulsiivne otsus, kuigi enamik USA ja NATO analüütikuid ei taha sellega kindlasti nõustuda. Sest siis tuleb möönda, et impulsiivse otsuse järel on Venemaa võimeline nii kiiresti looma infrastruktuuri otsuse täideviimiseks.

Ja see oleks väga häiriv teadmine, kui see on nii?
Putin loob Lääne jaoks ebamäärasust ja ebakindlust. Ega ilmaasjata paljud viita, et sellega on Putin sarnane Adolf Hitlerile. Putin pole muidugi mingi natsist, aga ta loob pingeolukordi just sellise ebamäärasuse tekitamise kaudu, kus keegi ei või kindel olla, et nüüd sellega Putin lepib ja peatub. Ta teeb seda teadlikult.

Venemaa majandus on juba praegu tugevas kriisis, mis võib veelgi süveneda. Kui see kriis kujuneb pikaajaliseks ja sügavaks, siis kuidas see mõjutab Putini võimu?
Patriotismitrummi hakatakse järjest tugevamini taguma, selles pole kahtlust. „Uuskomsomollased“ lähevad selle eest võitlusse. Ametlik propaganda hakkab pidevalt ja kaua muudkui rõhutama, et Lääs hävitab meelega Venemaa majandust ning kogu ühiskond peab sellele üksmeelselt vastu astuma ja olema valmis ohvriteks. Sest Lääs tahab ära võtta meie naftat, meie gaasi, meie maavarasid. Tegelikult seda juba räägitakse, aga mitte veel nii massiivselt ja nii avalikult.

Muidugi, Komsomolskaja Pravda (Venemaa tuntuim, väga riigitruu tabloid – JP) keskmine lugeja suures osas juba nii mõtlebki, aga tema veendumust hakatakse veelgi süvendama. Mäletate 1975. aastat, kui Nõukogude Liidu jaoks olid peaaegu kõik maailmas vaenlased. Eelmise aasta sündmused näitasid, et selleks pole üldse vaja internetti välja lülitada või luua uus raudne eesriie nagu vanasti, sest rahvas juba nagunii usub kõike, mida Kreml soovib.

Kommentaare ei ole: