10 000 km läbi Venemaa, XIV osa

Oktoobris sõitsin koos tuttavate Jakuutia ajakirjanikega autoga läbi Venemaa. Kokku 10 000 km Sotšist Jakutskisse, maailma suurimasse igikeltsale ehitatud linna. Päevalehes ilmub sellest alates 2. novembrist jupikaupa mu reisikiri. Siin ma täiendan neid osi, mis ilmub/ilmus lehes. See on nüüd viimane osa!

20. oktoober, Jakutskist Moskvasse
LEHE LUGU:
Jakutskis võtab mind vastu veel külmem ilm kui Nerjungris, aga olen ka üle 800 kilomeetri põhjapool. Õnneks on siin miinus 25 talutav, sest see on kuiv külm ilm. Aga ikkagi võtab see võdisema, kui näed Jakutski keskväljakul palja peaga Leninit, soni peos. Kuidagi ei sobi siia kliimasse selline Lenin! Selles mõttes oli Nerjungris palju usutavam Lenin, et tal oli vähemalt soni peas. Selline Põhjala Lenin.
Palja peaga Lenin on veel väike möödapanek. Minu hea tuttav, Jakuutia ajakirjanike liidu aseesimees Oleg Novomirovitš Jemeljanov elab ühes kahest Jakutski kaheteistkümnekordsest majast. Maja ehitati 1980-ndate lõpus. Ehitasid Leningradi ehitajad. Muidu on kõik nagu peab olema, lift ja puha, aga mööda maja väliskülge üles roniv trepikoda on lahtine! Jakutskis on talvel aeg-ajalt elektrikatkestused ning jaanuaris-veebruaris seisab siin tavaliselt 40 miinuskraadi ümber. Ja vot mine roni siis 12. korrusele, kõva mees, ja tõmba mõnuga pakast kopsudesse. Oleg elabki just viimasel korrusel.
Tüüpiliselt enamusele Jakutski majadele seisab see 12-korruseline torn vaiadel. Jakutsk on ehitatud ju igikeltsale. 95 protsenti kogu Jakuutiast asub igikeltsal. Aga iga asi vajub, ka igikeltsale ehitatu. Linn on täis vanu puumaju, mida omal ajal ehitati otse maa peale. Igikelts hakkas majade all ühel hetkel sulama ning nüüd meenutavad need majad väsinud akordionit, mis on keskelt kokku vajunud.
Vaiadele hakati ehitama alles 1960-ndatel ning kuni Nõukogude aja kustumiseni oli nõue, et igikeltsa sisse rammitud vaiad pidid vähemalt kaks-kolm aastat seisma, et olla kindel nende kvaliteetses püsimises. Alles siis ehitati maja peale.
Turumajandus sundis isegi siin, kus loodus kohe erilisel kombel ei mõista nalja, peale hoopis teised ehitusreeglid. Kohalikud tuttavad vangutavad ainult päid, kui räägivad, et nüüd lasevad ehitajad vaiadel seista vaid mõned kuud ja laovad korrusmaia peale. Raha ei anna oodata. Ja nüüd kardavad paljud Jakutskis, et sellised majad kaua ei püsi. Jakuutidel on selline vanasõna, et seal, kus ööbis vesi, seal maja ei püsi. Jakutski ümbrus ongi üks suur soo ja luha.
Jakutsk on selles mõttes väga tähelepanuväärne linn, et siin valitseb kakskeelsus. Kõik tänavasildid ja asutuse nimed on nii vene kui ka jakuudi keeles. Omavahel räägivad jakuudid kõikja vabalt jakuudi keeles, ei mingit probleemi. Ja lapsed räägivad jakuudi keelt, mitte vene keelt. Kuigi Venemaal on palju rahvusvabariike, siis kakskeelsust tegelikult igal pool ei kohta.
Jakuudid on selles mõttes uhke rahvas, et nad tõesti tahavad näidata, et see on nende vabariik (jakuudi keeles Saha), kuigi Venemaa Föderatsioonis. Kui omal ajal Boriss Jeltsin ütles oma kuulsa lause regioonidele, et võtke endale nii palju vabadust, kui jaksate, siis Jakuutia oli üks nendest, kes võttis endale seda nii palju kui võimalik. Nüüd on seda vabadust muidugi hoolega kärbitud, eelkõige sellega, et Moskva kontrolli alla võeti Jakuutia kõige kallim vara – teemantide kaevandamine.
Jakuutias käimine jääb poolikuks, kui sa proovi stroganiinat. See on toores külmutatud kala või liha. See on midagi haruldast! Eriti kohalikest kaladest tehtud stroganiina. Ma ei kujuta ette, kas seda on võimalik ka Eesti kaladest teha, aga selle valmistamine käib nii, et kõige pealt tuleb talvel kõige külmemal ajal püüda jõest kala. Lasta see elusast peast (nad on ju ikkagi loodusrahvas, sentimentaalsus ei toida ära) ära külmuda jõejääl ning siis panna väga külma kohta hoiule. Ja kui siis sõbrad tulevad külla, võtad kala välja, rapsid sellel külmunud peast soomuse maha ning lõikad väga terava noaga kalast peeneid liistakaid. Sööd kohe niimoodi külmast peast. Kohalik komme näeb ette, et neid toore kala liistakaid maiustatakse külma viina kõrvale. Super!
Iga reisi lõpp on millegipoolest sarnane selle algusele. Vähemalt sellel reisil küll. Sotšis alustades paluti lennukist mitte varastada päästeveste. Jakutski-Moskva lennuki stjuardess palub Domodedovo lennujaamal maandudes: ”Reisijad, lahkudes ärge palun võtke kaasa teile välja jagatud pleede!” Selle teatega sai rännak läbi Venemaa otsa.

TÄIENDUSEKS LEHELOOLE:
Veel veidi jakuutide keelest ja kultuurist. Mulle tundub küll, et jakuudid suhtuvad väga närviliselt sellesse, kui venelased vähegi seal laiutama tahaksid hakata. Selles mõttes, et enamus tähtsamaid positsioone vabariigis on jakuutide käes ning neil on hea omadus, et nad panevad omavahel seljad kokku, kui on vaja rahvuslikku asja kaitsta. Teiseks kaitsevad ja eelistavad nad neid venelasi, kes on Jakuutias sündinud, siit pärit. Neid venelasi eelistatakse Jakuutias silmaga nähtavalt neile, keda on siia kommandeeritud.
Minu teada on jakuudid endiselt nr 1 rahvus Jakuutias, kuigi neid peaks olema alla 50 protsendi. Aga igatahes on neid rohkem kui venelasi.
Jakuutia suurusest. Jakuutia (või Sahha nagu jakuudi keeles kõlab) on Venemaa kõige suurem regioon, mille pindala 3,1 miljonit ruutkilomeetrit ehk viis ja pool Prantsusmaad! Kui Sahha oleks iseseisvev riik, siis oleks tegemist maailmas suuruselt kaheksanda riigiga – veidi väiksem kui India, aga suurem kui Argentiina. Elab aga Jakuutias kõigest 950 000 inimest. Kolme ruutkilomeetri kohta elab seal vaid üks inimene. Jakuutia pealinn Jakutsk on aga samas maailma suurim igikeltsal linn, kus elab 260 000 elanikku. Jakutsk on muide maailma põhjapoolseim linn, kus asub loomaaed ja tsirkus.
Mis veel Jakutskis kaunist on? Sümpaatne on see, et 2000-ndate algul taastati nö vanalinn. Palkmajadest keskus, mis on veidi stiliseeritult taastatud Jakutsk sellisena nagu see oli 18.-19. sajandil. See pole suur, aga näeb vähemalt ilus välja. Nice try igal juhul, sest ausalt öeldes ma sellist asja polegi kusagil eriti näinud Venemaa Põhjas. Seal on restoranid, poed, juveliiriärid jne.
Majade ehitamisest jäi mulle veel meelde selline uskumatu fakt (ma isegi kohe kahtlen selles), et Nõukogude ajal nõuti, et paneelmajade välisseinte paksus oleks siinkandis 120 cm! See on nagu punkriseinad! Praegu muidugi keegi selliselt ei ehita, eks soojustusmaterjalid ole vähe kobedamad kui 30 aastat tagasi.
Päev otsa käisin tuttavatel ajakirjanikel külas. Seal oli igal pool üks ja seesama teema...
Kui kedagi huvitab, siis lennukipilet Jakutskist Moskvasse (7 tundi lennata) maksis 6200 krooni. Venemaa kohta võib öelda, et väga kallis polnud.
Jakutski lennujaam on keeruline ehitis. Selles mõttes, et see on ehitatud ju keset sood, siuliselt soosse. Ja nüüd nuputatakse, et huvitav kaua see veel vastu peab. No kui ei pea, siis 2012. aastal peaks Jakutski külje alla raudtee lõpuks jõudma ja veel mõne aasta pärast lubatakse ka sild valmis saada üle Leena, siis jõuaks raudtee juba täitsa linna välja. Ja elada hakkab jälle lõbusam.

FOTOSID KA PÄEVAST:

Selline näeb see Jakutski ajaloolise keskuse ilme välja.

Veel üks näide ajaloolisest keskusest

Minu arust parim vaadele Jakutskile linna piiravalt tohutult luhalt - paistab nii kirik, ajalooline keskus kui ka moodne arhitektuur.

Kesklinn, inimesed.

Kesklinn, autod, Lenin.

Mälestusmärk Jakutski asutajale 17. sajandil tsaari sotnikule Pjotr Beketovile.

Maailmas ainulaadne igikeltsa uuringute instituut Jakutskis. Kirjutan sellest 21. novembri Päewalehe Laupäeva-lisas.