Jaanus Piirsalu blogi: 10 000 km läbi Venemaa, II osa

Oktoobris sõitsin koos tuttavate Jakuutia ajakirjanikega autoga läbi Venemaa. Kokku 10 000 km Sotšist Jakutskisse, maailma suurimasse igikeltsale ehitatud linna. Päevalehes ilmub sellest alates 2. novembrist jupikaupa mu reisikiri. Siin ma täiendan iga päev seda osa, mis ilmub täna lehes.

5. oktoober, Sotšhist Rostovi oblastisse
LEHE LUGU:
Varahommikul asume lõpuks teele läbi Venemaa. Alustuseks tuleb aga juba meie džiibil UAZ Patriotil – meie kutsume autot lihtsalt Petrovitšiks - vahetada parem esirehv, mis oli öösel tühjaks visisenud. Ilmselt mingi nael. Edaspidi juhtub kahe nädala jooksul vaid paar päeva, kus me ei pea kordagi rehve vahetama.
Sotšist välja sõites näeme, mida tähendab aastaid arendamata infrastruktuur selles Venemaa suurimas kuurortis. hommikul kell kaheksa vonkleb Dagomõsi poolt Sotši keskusesse viie kilomeetri pikkune ummik, täpselt kesklinnast kuni linna piirini. Ja nii pidi olema siin iga hommik, turistide hooajal veel hullem.
Kaaslased tahavad Dagomõsi turult koju kingitusteks kaasa osta tšatšat (viinamarjapuskar) ja veini. Armeenlased müüvad turul plastpudelites tšatšat hinnaga 140 rubla (50 krooni) pool liitrit. Kangust keskmiselt 60 kraadi, tõsine asi.
Minu kaaslased on kõik pärit Jakuutia lõunaosas asuvast söekaevanduslinnast Nerjungrist. Albiina ja Sergei töötavad kohalikus nädalalehes Industrija Severa ning roolis istuv Deniss on kohaliku autobaasi bussijuht.
41-aastane Sergei on imemees - sisuliselt pime, aga töötab kirjutava ajakirjanikuna. Ja saab väga hästi hakkama, sest tal on haruldane mälu. Intervjuudel või pressikonverentsidel jätab ta kõik meelde, konstrueerib peas loo valmis ning dikteerib valmis artikli toimetuse sekretärile ette, kes selle siis arvutisse toksib.
Pikki Musta mere rannikut sõita on üsna tüütav, maantee on mägine ja käänuline. Kiiresti sõita ei saa. Kui lõpuks keerame peale Tuapset Musta mere äärest ära, Krasnodari peale, läheb sõit lõbusamaks, maanteed on sirged ja isegi Euroopa-mõistes korralikud.
Kiiresti sõita siiski jälle ei saa, sest pidevalt on kiirusepiirangud. Enamasti pole neil piirangutel pealtnäha mingit seletust. Irvitavad kaaslased selgitavad mulle asja peagi ära – pidevad piirangud aitavad mentidel, nagu Venemaal kõik miilitsat nimetavad, raha teenida.
Hea maantee, vajuta või 130-ga, äkitselt seisab kiirusepiirang 70 ja vähem kui saja meetri pärast kiirusepiirang 50. Sa pead ikka tugevalt pidureid vajutama, et kiirust alla saada. Kui ei jõua, siis selliste jaoks ilmub nagu jumala käsi eiteakust triibuline sau. Peaaegu alati passisid pärast äkilisi kiirusepiiranguid kuskil põõsas mendid. Peatasid nad peaaegu eranditult teiste Venemaa regioonide numbritega autosid. Kusjuures kohalikud juhid ei vilguta vastutulijatele tulesid ega midagi, hoiatamaks mentide eest. Deniss sõidab ettevaatlikult.
Liiklusmiilitsat ei austa Venemaal minu meelest keegi. Süsteem on juba iseenesest selline, mis sunnib mente altkäemaksu välja pressima. Hiljuti lugesin Venemaa uurimiskomitee andmeid, et Moskva oblastis on liiklusmiilitsa keskmine palk 20 000 rubla (7000 krooni). Sellest on 9000 rubla niigi lisaraha, mida maksab neile oblasti kuberner. ”Palk on hea, aga väike,” nagu Venemaal öeldakse.
Kui sa oled noor mees, kelle naine istub lastega kodus, siis on Moskva oblastis ilmvõimatu sellise palgaga ära elada. Arvestades elukallidust, oleks see umbes sama, kui Tallinnas teeniks liikluspolitseinik 5000 krooni ja peaks sellega oma peret elatama. Moskvas ja Moskva oblastis loetakse üldiselt, et normaalseks äraelamiseks tuleb teenida vähemalt 50-60 000 rubla kuus (17 500-21 000 krooni).
Seetõttu pole midagi imestada, et mendid ise oma rahaprobleeme lahendavad. Moskva eelmine miilitsaülem Pronin nentis kunagi avalikult: ”Miilitsale on antud võim ja relvad, aga pole antud raha.”
Kõige magusamad ”kliendid” on mentidele juhid, kes ületavad pidevat joont. Venemaal tähendab see neljaks kuus lubade äravõtmist. Kui näed Venemaal maanteel pikalt-pikalt pidevat joont, siis võid üsna kindel olla, et selle lõpus passivad mendid, kes binokliga ohvrit jahivad. Kui mõõduka kiiruseületamise eest pääsed Venemaa provintsis umbes 300-rublase ”altkäega”, siis pideva joone ületamisel sõltub kõik juba mendi fantaasiast ja sellest, mida tal on vaja parajasti koju osta.
Õhtuks jõuame Rostovist veidi edasi Novošahtinskisse. Päevane läbisõit 665 kilomeetrit.

TÄIENDUSEKS:
Teele asusime rahvusvahelisel õpetajate päeval. Raadiost öeldakse, et Venemaal on 1,5 miljonit õpetajat ehk siis rohkem kui Eestis elanikke.
20 kilomeetrit Sotšist Tuapse poole märkan väga Eesti-pärase nimega asulat – Loo. Aga Saha-Loo või linnuvabriku pundiga pole asulakesel midagi pistmist. Nimi pidi pärinema ühe suurema abasiinide suguvõsa nimest – Lou. Tšerkessi rahvast hulka kuuluvad abasiinid olid nende alade ühed põliselanikest kuni suure Kaukaasia sõjani 19. sajandil.
Enne Tuapset teeme ühes teeääreses restos lõunapeatuse. Tahame proovida ka äsjaostetud tšatšat, aga kelner keelab meil oma joogi joomise ära. Tellime siis vähemalt sööke, ja palju. Varsti tuleb kelner kolme rjumkaga tagasi ja teatab – kuna me tellisime nii palju süüa, siis omanik lubas meil oma tšatšat juua. Vot nii!
Mis veel lisaks mentidesse puutub, siis hiljuti tehti Moskva oblasti liiklusmiilitsatele liikluseeskirjade eksma ja 40 prossa neist kukkusid läbi. Tõsijutt, lehtedes kirjutati. Aga seda lisati ka, et juhilubasid neilt siiski ära ei võetud.
Maanteede ümber on aina ära kõrbenud kukuruza põllud. Suvel oli nii kuiv, et maisi pole üldse mõtet koristadagi. Aga põllud on suured (sellist pilti näeme veel kolm päeva).
Endisesse kaevurite linna Ukraina piiri ääres Novošahtinskisse sõitsime sellepärast, et ühe meie kaaslase, Sergei vanemad elavad seal. Tema jääbki seal maha.
Enne veel eksime Rostovi all ära ning küsime pimedas teeäärsete pajamüüjate käest teed. Teeküsimise tuhinas ostab Albiina endale 950 rutsi (330 krooni) eest 15-liitrise malmpaja. Autojuht Deniss teeb suuremat äri. Äkitselt ilmub meie kõrvale miski hall mehike ja räägib kurva loo, kuidas ta tahab tütre juurde Moskvasse sõita bussiga, aga kõik raha varastati ära jne. Ja et ta on nõus oma mobla maha müüma. „Juhuslikult“ oli ta võtnud mobla kaasa koos kõikide tarvikute ja juhtmetega, isegi dokumendid olid ühes (kõik me ju, kui sõidame kuhugi, võtame alati telefoni paberid alati kaasa). Mudel oli Nokia 6700C, tutikas asi. Hind oli 4000 rubla (1400 krooni). Deniss ostiski ära, sest ta väitis, et poes maksab telefon üle 10 000 rutsi. Ilmselgelt oli tegemist salakaubana sisse toodud telefoniga, Moskvas kaubitsetakse sellistega kõikide vaksalite ümbruses.

FOTOSID KA PÄEVAST: