10 000 km läbi Venemaa, VIII osa

Oktoobris sõitsin koos tuttavate Jakuutia ajakirjanikega autoga läbi Venemaa. Kokku 10 000 km Sotšist Jakutskisse, maailma suurimasse igikeltsale ehitatud linna. Päevalehes ilmub sellest alates 2. novembrist jupikaupa mu reisikiri. Siin ma täiendan iga päev seda osa, mis ilmub/ilmus täna lehes.

13. oktoober, Krasnojarskist Baikali äärde
LEHE LUGU:
Hommikul üllatab meid Petrovitš, meie UAZik. Vihma sajab juba kolmandat päeva ning katuseluugi tihendid hakkavad läbi laskma. Juhi kõrval istuvale Albiinale tilgub päris korralikult vett kaela. Lõpuks ei pea ta vastu ja otsib kotist vihmavarju välja. Edasi sõidame nii, et Albiina istub autos avatud vihmavarjuga.
Ööbimiskohast Berjozovkast ei leia me esimese raksuga väljasõitu trassile. Peatame ühe vanema mehe, armeenlase. Tema teeseletus kõlas umbes nii: ”Siit edasi tuleb üks suur ristmik, kus läheb tee vasakule ja paremale. Aga teil pole vaja ristmikul kuhugi pöörata. Teil pole üldse sinna asja, sest te peate juba enne ristmikut ära keerama.” Loogiline ju.
Kui oleme juba trassile saanud, seisab keset metsa korraga tee ääres suur rauast ja roostetanud loosung ”Slava trudu!” ehk ”Auuu, tööle!”. Ilmselt oli see kunagi mõeldud meeldetuletuseks autojuhtidele.
Krasnojarski ja Irkutski vaheline trass on legendaarne koht. Trassil, kuigi see osa föderaalsest maanteest ”Baikal”, on kümnete kilomeetrite pikkuseid kohti, kus sisuliselt teed pole. Eriti kui kevadel sulab ja sügisel sajab. Meil just parasjagu sajabki ropult.
Legend algab peale Kanskit, umbes 220 kilomeetrit Krasnojarskist. Asfaltteelt satume nii järsult mingile mudasele külavaheteele, et meil tekib küsimus, kas me pole järsku kuskilt valest kohast ära pööranud. Küsime vastutulevalt rekkajuhilt, kas oleme ikka õigel teel. Vunts irvitab vastu, et olete küll ja see on veel hea tee.
Kümne kilomeetri pärast avastame ennast peaaegu poole rattani pori sees. Paar rekkat on ”maanteel” kinni jäänud ja teetööliste traktor veab neid välja. Liiklus on päris tihe. Kõik ootavad nagu jumala õnnistust külmade ilmade saabumist. Siis tõmbub tee kõvaks ning suurem probleem on jälle kevadeks möödas. Ja nii juba aastakümneid.
Tahame pildistamiseks peatust teha – ja see on viga! Nagu meie UAZ ”teelt” veidi kõrvale ”teepeenrale” sõidab, vajuvad auto parempoolsed rattad plumbsti! sisse nagu oleks laukasse sõitnud. Suure vaevaga saame džiibi tagasi ”maanteele”.
Korraga algab korralik asfalttee, aga seda on vaid lühike lõik, siis jälle poriväljad ja jälle asfalttee ning jälle poriväljad. Selline mäng kestab üle saja kilomeetri. Hästi on aru saada, kus lõppes teetöölistel raha teeehituseks, aga tekkis raha viina jaoks (pori) ning vastupidi – lõppes viinaraha, tekkis kohe raha asfaldi jaoks. Nali muidugi.
Paar korda ületame puust sildu. Korraga tohib sillale sõita ainult üks auto. Sillad kannatavad imekombel isegi suuri kaubaautosid, kuigi talviti tehakse neile eraldi tee üle jää.
Ja selles porimülkas sõites teatab autojuht Deniss korraga, et pidurid ei tööta enam! Käsipiduri abil ukerdame lähimasse suuremasse asustatu punkti, Nižneudinskisse Irkutski oblastisse. Juba on pime ja tööpäev läbi. Kohalikust autobaasist saadetakse meid kaugele – ülemused läinud ning keegi ei julge meid, võõraid lubada estakaadi peale.
Leiame ühe suvalise estakaadi elumajade vahel. Deniss ajab pimeduses (linnas ei põle ühtegi tänavalampi, täiesti pime auk) auto estakaadi otsa ning siis avastame, et kohalikud geeniused on estakaadi ehitanud peaaegu kaks meetrit kõrge. Deniss ei ulatu autoni! Otsime mingid kivid siiski alla ning pooliku tellise ja näpitsatega saab Deniss vähemalt esipidurid kuidagi korda. Venemaal saab kuvalda ja ema abiga kõik asjad ära parandatud!
Vastu ööd sõidame läbi Tulunist, mille ümbruses asuvad suured kolooniad. Kunagi istus siin Venemaa viimase kümnendi pättide kuningaks peetud Japontšik. Just täna maetakse teda Moskvas Vaganka kalmistule. Vene telekanalite jaoks on see suur sündmus.
Tulun on järjekordne linn, kus me eksime väljasõitu otsides totaalselt ära. Satume täitsa ahastusse, sest meid juhatatakse neli korda erinevatesse suundadesse, aga välja jõuame alati ühe ja sama bensiinijaama juurde... Närvide rahustamiseks lähme teeääresse kohvikusse kohvi jooma. Baariletil seisavad õllepudelid, mis on kõik omavahel nööriga kinni seotud. Küsin, miks nii. Vastatakse – selleks et keegi ei saaks letilt pudeleid varastada.

TÄIENDUSEKS LEHELOOLE:
Ilm on päris külmaks läinud. Kui mõni päev tagasi Kurganis oli veel pluss kümme kraadi, siis täna on juba nulli ümber. Ja sajab mitmendat päeva. Vihm läheb üle juba lörtsiks. Hommikusöögiks on tee ja borš, eesti rahas läheb 27 krooni.
Polegi tänasest eriti kirjutada, sest vaevlesime terve päeva sellel toredal teel. Kui mõni linnakene jääbki teele, siis enamuses on vanglate linnad. Siin on neid palju.
Veidi ajakohast statistikat ka: Venemaa vanglates istus 2007. aasta lõpuks 888 000 inimest, neist oli 63 000 naist. Viimase nelja aastaga on eluks ajaks vangi mõistetud 272 inimest. Vangide arvult 100 000 elaniku kohta maailmas hoidis Venemaa (611 vangi) teist kohta USA (738 vangi) järel. Kolmas oli Lõuna-Aafrika Vabariik (413 vangi). Eestis oli mäletamist mööda mõni aasta tagasi pealet üle 300 vangi 100 000 kohta, Euroopa mõistes väga palju. Nüüd on loodetavasti vähem.

Enne fotosid üks video, mis tehtud tegelikult selle kõige hullema lõigu lõpus. Kogu ”maantee” koloriiti siit ei paista, aga mingit aimu saab.



FOTOSID KA PÄEVAST:

Tere tulemast Kanskisse!

Nii, see on koht, kus algab džiibimeeste unistus. Väljasõit Kankist, kus lõppeb tee. Selle metsaveoki juhi käest me küsimegi nagu viimse reliikiva pärija Hans, kas me oleme ikka õigel teel.

See on üks kõige karmimaid kohti. Kinnijäänud rekkad on just veidi varem, kahjuks ei saanu pildistada, sest auto kargas kohutavalt.

Kõige hullema teelõigu lõpp.

See on juba tükk aega peale Kanskit.

Vahelduseks väike tõestus selle kohta, et enamus teest oli siiski asfalt. Siin on see üsna hiljuti pandud.

Bensiinijaam Kanskis. Õpetus, kuidas tuleb bensiini võttes jaamas liikuda autoga.


Autojuht Deniss peseb Nižneudinskis porilombis käis pärast pidurite parandamist. Taamal paistab see imepärane estakaad, millel Deniss autot parandas.