17. oktoober, Tšitaa lähedalt Tõndasse
LEHE LUGU:
Peale Tšitaad algab föderaalne trass ”Amuur”. Arvestan, et siin ootavad meid ees reisi kõige kehvemad teed, aga ei midagi sellist! Vene ajakirjandusest reportaaže lugedes olen alati ahhetanud, millistes tingimustes autojuhid Amuuri-trassil sõitma peavad. Ilmselt on viimase aastaga kõvasti teid parendatud, sest vaatamata isegi pidevatele vihmadele on teed kenasti läbitavad. Seal kus pole asfalti, on enam-vähem kruusatee, kuigi tihti väga treppis nii, et üle 50 kilomeetrit tunnis väga sõita ei saa. Asfalt lõppeb 700 kilomeetrit peale Tšitaad. Krasnojarski-Irkutski tee on siinsega võrreldes siiski põrgutee.
Ametlikult ammu avatud trassi (2005. aastal avas selle Putin, olles veel president) on alles tänavu hakatud aktiivsemalt ehitama. Ehitavad kusjuures peamiselt hiinlased ja Hiina tehnikaga. Ehitavad isegi öösiti. Karm talv tuleb ju peagi peale. Vene bürokraatias kestavad enampakkumised kaua ning tee-ehitus konkursite võitjad ei jõua seetõttu lihtsalt suvel alustada.
Siin-seal on näha teetammist alla sõitnud või kukkunud tee-ehitajate tehnikat. Kummaline, et neid kraanasid ja veokeid keegi välja ei tiri. Ehk pole lihtsalt võimalik neid üles tõmmata, sest kohati on teetamm neli-viis meetrit kõrge. Sealt, kust hiinlased on üle läinud, on asfalt täitsa talutav.
Loodus muutub järsult. Kui enne Tšitaad olid üüratud lagendikud, siis mida rohkem Habarovski pole, seda rohkem on kõrgeid sopkasid ja silmapiirini ulatuvat metsa.
Panen tähele huvitavat muutust. Peale Baikalit antakse poodides, söögikohtades, kõikjal kümnerublalisi tagasi müntides, mitte paberrublades. Venemaa Euroopa-osas näeb tšervoonetsi-münte väga harva.
Venemaa keskpank kavatsebki paber-kümnekad käibelt ära korjata. Hoolimata hoiatavates ajaoolistest paralleelidest. Nimelt käis 1917. aastal Tsaari-Venemaa impeeriumi ja 1991. aastal Nõukogude impeeriumiga kaasas mitte ainult alkoholivastane võitlus, vaid ka paberist kümnerublaliste kaotamine. Ning alati andsid uued võimud, vastavalt siis kommunistid ja Jeltsin, kõige pealt rahvale tagasi vaba voli viina juua ning peagi ka paberist kümnekad.
Ja pange nüüd tähele! Suvel kuulutas president Medvedev Venemaal välja järjekordselt alkoholivastase kampaania ning sügisel otsustati käibelt korjata paberist kümnekad. Kas ajalugu kordub? Selles mõttes, et paberist kümnekad tulevad varsti tagasi?
Teeääresed söögimajad muutuvad peale Tšitaat päris kehvakesteks. Inimesed näevad seal tüdinenud nägudega välja. Kõik siinsed söögimajad, ja ka autoparandused, elasid eranditult autoajajate arvelt, kes viisid Vladivostokist autosid lääne poole, teistesse Siberi linnadesse. See äri oli väga vilgas. Kuni tänavu jaanuarini, kui Putin käskis oluliselt tõsta tollimaksusid välismaistele autodele, et anda eeliseid Žigulite müüjatele. Vladivostokile, mille elanikest hinnanguliselt 100 000 inimest olid seotud Jaapanist toodud autode äriga, tähendaks see muidugi tohutut lööki, sest äri sisuliselt lõppes peaaegu hetkega. Samuti kõigile nende inimestele, kes elavad piki ”Amuuri” trassi.
Veidi Kaug-Ida elanikud muidugi üritasid mässata, aga jõuga tehti neile kiiresti selgeks, et – kui kasutada Putini üht lemmikväljendit - ”paati neil kõigutada ei lasta”. Aga nagu inimeste jutust võib aru saada, siis vimm selle otsuse vastu on inimestes endiselt sügavalt sees ega ole üle läinud. Mõningaid autoajajaid ikka näeme, aga kõik nad ütlevad, et praegune äri on hall vari olnuga.
Ööseks jõuame BAMi pealinna Tõndasse, kust jääb mu kaaslaste kodulinnani vaid 200 kilomeetrit, kuigi väga kehva teed. Lund hakkab ka sadama, aga autojuht Deniss pakub ikkagi, et katsume ikka Nerjungrini üle sopkade läbi murda.
Kellelgi on meiega siiski teised plaanid, sest nagu oleme Tõndast välja sõitnud, kostub imelik kolks ja auto hakkab kummaliselt käituma. Deniss uurib pimedas taskulambiga ja selgub, et tagumine vasakpoolne lehtvedru, mis hoiab autokeret üleval, on lihtsalt pooleks läinud. Metallist vedru ei pidanud Siberi teid vastu. Meil veab, sest kui see oleks juhtunud poolel teel Nerjungrisse, siis oleks pidanud ilmselt jälle autos magama kuskil sopkade vahel. Albinal on Tõndas aga tuttav, saame tema juurde.
TÄIENDUSEKS LEHELOOLE:
Esimene päev, kus on juba tuntav miinus väljas. Hommikul, teekonda alustades oli väljas miinu viis kraadi. Tšitaa ümbrus on lisaks veel väga lage ka, läbilõikav tuul.
Hommik algab juba toredalt, kui keset suurt tühjust seisab maantee ääres korraga suur neljakordne paneelelamu. Aknad muidugi tühjad, paistab et seal pole üldse kunagi elatud. Ühtki teed ka maja juurde ei vii, ümberringi ei ühtegi teist maja. Saa nüüd siis aru...
Tahame ümber Tšitaa sõita, et mitte linnas jälle ekselda, aga ristmikel pole jälle teeviitasid. Näiteks jõuame ringile, sealt sõidavad välja neli teed eri suundadesse, aga ei ühtegi silti! Õige ka, sest nii kaob ju reisimise põnevus ära. Tuleb ise otsida! Teeviitade järgi oskab iga loll kohale sõita. Venelased aga pole lollid. Autojuht Deniss ikkagi ohkab ja ütleb: ”Kakaja strana, takie i dorogi.” (Milline riik, sellised on ka teed)
Pärast Tšitaad on juba igal pool lumi maas, kusjuures väga äkki tekkis lumi. Bensiinijaamas kütust tankides igal juhul Deniss enam autot välja ei lülita. Siinkandis, karmide talvedega piirkonnas on selline komme väga levinud. Külmaga jäetakse automootorid tööle isegi kui sööma minnakse. Vahest võib mõne söögikoha ees kümmekond rekkat tossata nii, et raske on hingata, kuigi oled värske õhu käes.
8000 km saab meil täis kuskil sadakond kilomeetrit peale Tšitaad. (NB! Neile, kes on soovitanud mul üles panna ka oma teekonna kaart – teen seda pärast viimase osa lõppu!) Seal, kus ma ülevalpool kirjutan, et 700 km peale Tšitaad lõppesid asfaldilõigud, seal põhimõtteliselt lõppeb ka tsivilisatsioon. Täitsa inimtühjad alad, mõned üksikud väiksed külad. Peab ikka eelmises elus jumala väga välja olema vihastanud, et siin sündida. Peale Tšernõševskit (seal asus muide ööbimiskoht) sõidame 40 km ja mitte üht autot ei tule vastu.
Ühe kohviku juures on ka väike kummitöökoda, mis nägi rohkem sara moodi välja. Meil on vaja taas rehvi parandada. Uks on kinni, aga kohvikumutt soovitab, et mingu kopsigu me – näe, tolle maja ukse taga! Leiame mehed. Töökoda on nagu ta on, aga kaks nässi on vähemalt osavad. Veel osavamatena näitavad ennast siis, kui saavad meilt töö eest 200 rutsi (70 krooni). Kõik käib välkkiirelt. Me ei jõua isegi autosse istuda, kui neil on kõik riistad oma sarasse visatud, sara uks käis kinni nagu kuul, sara taga seisnud autol läks mootor ilmselt käima käskluse peale nagu hobusel ja juba mehed kihutasid meist kuhugi mööda. Kuhu, seda saime paari minuti pärast teada, kui olime edasi sõitnud. Paar kilti edasi asus nimelt pood...
Ümberringi lumi peaaegu igal pool maas, aga põllud puha ära koristmata. Vaevalt, et kõiki põlde jõutaksegi. Mis nad siis üldse külvasid, sest vaevalt et nad ei teadnud, et korjajaid pole.
Ühe metsapeatuse ajal juhtub nii, et Deniss läheb auto taha häda tegema ja ei märka, et mina hüppan ka välja hädale. Deniss istub autosse ja kaabib minema. Ma mõtlen, et ta teeb nalja, lasen rahulikult edasi. Aga Deniss ei kavatsegi peatuda ja muudkui kaugeneb! Õnneks Albina siiski märkab minu puudumist ja nad pidurdavad. Hetk enne seda kui jõuan ahastama hakata inimtühjas kohas.
Enne Sbegat on üksik bensiinijaam. Jaa, hinnd on siin juba teisest puust. Meie Petrovitš joob A92. Sotšis maksis see bensiin 22-22,5 rubla (7,5-7,8 krooni) liiter, siin aga kauguse tõttu juba 28 rubla (ligi 10 krooni). Meie oma joob korralikult, 15 liitrit saja peale. Õnneks on tal kaks paaki.
Mis puutub veel neid tee-ehitajaid, siis no ei saa aru, kuidas nad siin teid panevaid. Sest mõnes kohas oli täitsa tutikas asfalttee nii laineline nagu oleks merel sõitnud. Teises kohas jälle puuriti ja võeti üles suuri lõike alles pandud asfalti. Unustasid sinna alla midagi või... Muide, kohati töötasid teed ehitanud hiinlased ja neile ilmselt alltööd teinud kohalikud isegi öösel.
Venemaa Kaug-Ida ülejäänud riigiga ühendavat Tšitaa-Habarovski maanteed (2167 km) hakati ehitama juba 1978. aastal. Esimese 17 aastaga suudeti ehitada vaid 605 km kruusateed. 2001. aastaks oli valmis 994 km. Praegu on nii, et kogu trass on valmis vähemalt kruusateena, asfalt on veel panemata 600 km.
Enne pöörangukohta Tõnda poole on ägeda nimega koht - Jerofei Palõtš. Ka mu kaaslased ei teadnud, millest selline nimi. Vanasti oli just Jerofei Palõtš see koht, kust enam teed edasi ei läinud Tšitaa poole. Seal laaditi autod rongivagunitele ja läks pikemaks sõiduks. Nii et eluke areneb sealkandis, kuigi tasapisi.
FOTOSID KA PÄEVAST:
Müstiline neljakorruseline tühi maja trassi ääres.
Haruldasi vaateid ilusale loodusele ja ilusale asfaldile.
Veel tõestust kohati peaaegu ideaalsele asfaldile Amuuri trassil. Puuritakse auke teebarjääride jaoks.
Hiinlased Hiina tehnikaga asfalti panemas.
Siin lõppeb asfalt Tšitaa oblastis. Ja ühtlasi ka asustatud piirkond, peaaegu.
Edaspidi olid teed juba sellised. 
Stiilinäide tee-äärsest "Cafe"-st 
Selline näeb sama Cafe seest välja. Pole vigagi ju! 
Otsitakse taga sõjaväest põgenenud noorukit. Ega tal sealt lihtne põgeneda pole. Inimesi vähe, märgatakse tõenäoliselt peagi.
Rehvitöökoda, mille vahvatest asukatest on mul täna juttu.
Siin fotol käib juba hoolas töö.
Sama koht eemalt. Parempoolne maja on einelaud.
Lõbus - "long venicle" :) Pikk väänik?
Ärge varastage kahvleid! Endal raha küll, häbi peaks olema selliste pisiasjade pätsamise pärast!
4 kommentaari:
Kiidan hea kirjelduse eest!
Aga üks teine küsimus kerkis taas üles. Otsisin küll internetist, kuid ei leidnud miskit. Kas Rossija hotelli asemele Moskvas on juba miskit kerkimas?
Hmm, päris huvitav võrdlus "Me ei jõua isegi autosse situda, kui neil on kõik riistad oma sarasse..." :)
Ilmselt tegu yhe sellise eestikeelse sõnaga, kus tähtede vahetamine võib tekitada päris huvitava elevuse :)
Rossijast - ei kerki seal midagi. Nüüd tahetakse erastamist tagasi keerata, kuna krundi kunagisel ostjal Šalva Tšigirinskil näpud põhjas.
Indrekule - aitäh tähelepanu juhtimise eest. Keelevead kipuvad jah sisse tulema, sest ma ei viitsi oma tekste üle vaadata. Niigi võtab liiga palju aega ära see blogi.
Motivatsiooniks raske töö tegemisel:
hea lugemine on! aitüma!
Postita kommentaar