teisipäev, november 03, 2009

10 000 km läbi Venemaa, III osa

Oktoobris sõitsin koos tuttavate Jakuutia ajakirjanikega autoga läbi Venemaa. Kokku 10 000 km Sotšist Jakutskisse, maailma suurimasse igikeltsale ehitatud linna. Päevalehes ilmub sellest alates 2. novembrist jupikaupa mu reisikiri. Siin ma täiendan iga päev seda osa, mis ilmub/ilmus täna lehes.

6. oktoober, Rostovi oblastist Volgogradi lähedale
LEHE LUGU:
Ukraina piiri ääres asuv Novošahtinsk, meie ööbimiskoht, on tüüpiline monolinn. Õigemini endine monolinn, sest Nõukogude ajal linna ümber asunud 11 söekaevandust on kõik juba ammu suletud, viimane 2000-ndate alguses. Tööta jäänud inimeste probleemi pole aga keegi lahendanud.
Absurdi jagub seal küllaga. Kohalikud katlamajad on siiani söeküttel. Kohalikku sütt aga enam pole ning katlamajadele tuuakse seda Kemerovo oblastist, mis asub Siberis, siit 5000 kilomeetri kaugusel... Lisaks pidi Kuzbassi süsi siinsetele katlamajadele halvasti sobima.
Endised kaevurid elatuvad kuidas oskavad. Linnake asub 20 kilomeetri kaugusel suurest föderaalmaanteest ”Don”, seal näeme rekkate seisuplatsi koos söögikoha ja öömajaga, mille kohal seisab suur kiri: ”Siin töötavad endised kaevurid”.
Ööbime Sergei vanemate juures. Hommikul kell kümme läheb elekter ära. Kõrval asuva poe müüjad teavad öelda, et enne õhtut tagasi ei tule. Sergei elatanud isa lööb käega – ärritusest ei taha ta elektriteemal üldse rääkidagi. Pidi sage lugu olema. Moskvasse on siit 950 kilomeetrit. Sergei jääb Novošahtinskis meist maha, vanemate juurde.
Meie UAZikuga hakkab juba nalja saama. Kõigepealt hakkab kõvasti läbi tilkuma jahutusvedeliku pump, seejärel lähevad pumba rihmad ribadeks. Õnneks juhtub viimane Volgogradi äärelinnas otse ühe väikese autoremonditöökoja ees. Autojuht Deniss on rahulik – tal on varuks mitu paar rihmu, mille ta ostis UAZ Patrioti hooldusraamatus ära toodud pikkuse järgi. Kui aga rihmu vahetama hakatakse, selgub, et tegelikkuses on autol rihmad 14 sentimeetrit lühemad kui tehase raamatus kirjas! Deniss on kuri nagu kurat. Ootame mitu tundi, kuni kuskilt poest vajalikus mõõdus rihmad leitakse.
See-eest õnnestub mul söömas käies näha uuendusi šašlõki küpsetamisel. Kuidas on kõige parem söed hõõguma saada? Võib muidugi ennast uimaseks puhuda või papitükiga tuult teha, aga on ka lihtsam viis – fööniga! Föön on üks mitmekülgne leiutis, varem olen näinud, kuidas fööniga sülelapsi magama pannakse (tuulekest näkku lastes).
Suurte maanteede ääred on Venemaal popid kauplemiskohad, eriti pensionäridele. Igas regioonis tunduvad olema oma firmatooted. Kui eile Rostovi oblastis oli palju padamüüjaid – peamiselt sellised suured, kuhu mahub oma paarkümmend liitrit vähemalt, ja milles on hea näiteks tõelist plovi vaaritada – siis Volgogradi oblastis müüakse peamiselt kala ja vähke. Oleme ikkagi Volga ääres. Orenburgi oblastis kaubeldakse peamiselt rätikutega, Siberis pirukatega, aga näiteks Baškiirias pidi põhiline kaup olema samagonniaparaadid.
Ühes peatuskohas enne Volgogradi räägin paari vähimüüja-pensionäriga, et mis neid kauplema sunnib. Tädid-sõbrannad räägivad, et töötasid 40 aastat õpetajatena, aga nüüd saavad pensionit 3500 rubla (1225 krooni), millest üle kolmandiku läheb korterikuludele. Tee ääres kauplemine on neile ainus võimalus kuidagigi ära elada.
Eriti sõjakas on üks pensionär. ”Muudkui korraldavad teles igasugu tsirkust, justkui nad vastaksid rahva küsimustele,” räägib ta ärritunult, viidates Putini otseliinidele rahvaga. ” Kui me saaks välja öelda, mis me neist arvame, siis ei saaks keegi seal Moskvas meile neli tundi sõnagi vahele öelda!”
Kaaslased panevad autos mu närvid kõvasti proovile, kuulates päevad läbi ainult vene šansoone. Neil pole eriti midagi ühist prantsuse šansoonidega. No mitte rohkem kui soome tangolauludel argentiina omadega. Vene šansoonid on minu jaoks kummaline segu blatnoilauludest (vanglalaulud) ja rahvalikest nö süldilauludest. Laulud on lihtsa meloodia ja lihtsate sõnadega. Sõnad on tihti jaburad – ”Ma ei armasta sind ja see on minu pluss!”. Šanšoonid on eriti populaarsed väljaspool suuri linnu.
Ööbimiseks leiame kummalise teeäärse öömaja Volgogradist veidi ülespoole. Ühekorruseline pikk hoone, milles on kümmekond ühetoalist tuba. Igas toas on neli voodit ja neli tooli. Kõigi tubade peale üks dušš, peaaegu õues. Neljase toa hind on 700 rubla (245 krooni). Ööbi ja sõida edasi.
Tänase päeva arvele jääb tänu remondile 565 kilomeetrit ning kaks katki läinud rehvi.

TÄIENDUSEKS:
Veidi veel Novošahtinskist. Päris depressiivne koht. Sergei vanemate maja taga oli pood. Küsisin seal noorte müüjate käest, palju nad teenivad. Pidin pikalt kukkuma – 2500 rutsi (900 krooni) kuus. See on kaks korda alla isegi ametliku elatusmiinimumi Venemaal. Küllap saavad mustalt, aga ikkagi absurdselt vähe. Sergei vanematel on pension nendega võrreldes pudrumägi, sest tänu Põhjas töötamisele on neil pinss 7500 rutsi (2700 krooni) kanti.
Nagu ma aru sain, siis noored mehed pidid enamasti töötama ehitustel Moskvas ja Sotšis. 15 päeva seal, siis jälle 2 nädalaks koju. Aga ka seal pidi halvasti makstama.
Kui Odessa on kurjategijate jaoks mama, siis Rostov on papa. Rostov-papa on alati väga kriminaalne kant olnud, sest siin on palju kaukaasia päritolu rahvast. See on muide ka üks põhjus, miks võim on nii tugevasti toetanud kasakluse taassündi. Doni kasakad on kuritegevusele teatud tasakaalustav jõud. Tuttavad Novošahtiniskis väitis muide, et kasakad suhtuvad venelastesse ka halvasti - peavad ennast paremateks, väljavalitud põliselanikeks.
Rostov on veel ka maniakkide regioon. Tšikatilo elas Novošahtinski ümbruses, kuigi tapmas käis ta rohkem Ukraina poole peale. Lisaks veel mõned Venemaal väga tuntud verised sarimõrtsukad.
Sergei isa õppis 1962. aastal kasakate pealinnas Novotšerkasskis, kui seal toimus NSV Liidu nn esimene näljamäss. Isa oli siis 18. Rääkis kuidas ühe päevaga toodi Groznõist kohale tšetšeenidest ”metsik diviis”, sest kohalikud väeosad olid keeldunud rahva vastu minemast. Isa mäletas, kuidas rahvas oli plakatitega tänaval. Kui tulistamiseks läks, varjusid nad sõbraga tänavaäärsesse puhvetisse, aga nägid, kuidas pärast tulistamist ilmusid tänaval bussid, kuhu visati laibad ja haavatud. Kohe järgi sõitsid tuletõrjemasinad, mis pesid tänavad siva verest puhtaks, nagu poleks midagi olnud. (Tänaste andmete järgi hukkus tollal 24 inimest, ligi 90 sai vigastada) Ametlikult ei tohtinud hukkuneid linna kalmistule matta ja nad maeti nimetutena just Novošahtinski surnuaeda.
Kui lõpuks pärast rehvi- ja pumbajamasid Novošahtinskist minema saame, jäävad tee äärde jälle kilomeetrite kaupa ära kõrbenud maisipõllud. Päris hullult on saaki hukka saanud.
Palju kasakastaniitsasid tee ääres. Kasakad elavad staniitsades endiselt põhimõttel, et kasvatavad ja toodavad võimalikult palju eluks vajalikku ise. Isegi päevalilleõli pressivad kodudes ise. Siin on veel viljakas kant, arbuusid, viinamarjad, aprikoosid, kõike kasvab.
Meie esimesed 1000 km saavad täis Rostovi ja Volgogradi oblasti piiiril, Doni-äärses Kalatšis. Öömajale jäämise ajaks on pärast järjekordseid sekeldusi arvel 1230 km. Aeglaselt liigume, aga mis teha kui suurtel maanteedel ei saa piirangute, mentide ning kehva tee tõttu väga kimada.
Lisanduseks veel sellele, et teede ääres kaupeljad kipuvad sellised va võimusvastalised olema.
Oktoobri keskel küsis Levada-analüüsikeskus 1600 venemaalaselt üle riigi – ”mis te arvata, kas Venemaal eksisteerib Vladimir Putini isikukultus?”
23 protsenti vastas ”jah, seda on juba näha” (2006. aasta märtsis vastas nii 10 protsenti).
26 protsenti vastas ”veel ei, aga eeltingimusi on selleks üha rohkem” (2006 – 21 protsenti).
38 protsenti vastas ”ei, mingeid tunnuseid ei ole näha” (2006 – 57 protsenti).
12 protsenti ei osanud vastata (2006 – 11 protsenti).

FOTOSID KA PÄEVAST

Sellises majas me ööbisime Sergei vanemate juures Novošahtinskis. Sellised olid seal enamuses elumajad.

Pood Sergei vanemate maja taga, mille müüjatest on tänases loos juttu.

Põuas kõrbenud maisiväli.

Siit algab Volgogradi oblast. Stalingradi lahingu hingus...

Vene liiklusmiilitsa, DPSi, post föderaalmaanteel, kus eranditult kontrollitakse kõiki rekkasid. Ja nii läbi kogu Venemaa.

Sissesõit Volgogradi linna. Igasugu plakateid ja reklaame on nii palju, et raske on liiklusmärke ja teeviitasid näha.

Autoparanduses Volgogradis.

Meie ööbimiskoht peale Volgogradi, teel Saraatovisse.

3 kommentaari:

Juhan ütles ...

Kas autor ehk viitsiks kaardi peal oma marsruuti ära näidata? Kaardi peal oleks huvitav vaadata, pelgalt kirjelduse järgi ei hooma kogu seda Venemaad nii täpselt. maps.google.com on hea lihtne vahend enda kaartide koostamiseks ja sealset kaarti peaks saama blogisse ka panna, samamoodi nagu fotosid.

Anonüümne ütles ...

http://www.skyscrapercity.com/showthread.php?t=759904

veel pilte

Andri ütles ...

Kurat, see on nagu külm Aafrika, see venemaa. Lahedalt kirjutatud igatahes. Kasakaid ja staiitsasid tahaks näha pildil. :) Edu sulle seal!

Andri (kergejõustikutrennist)