10 000 km läbi Venemaa, V osa

Oktoobris sõitsin koos tuttavate Jakuutia ajakirjanikega autoga läbi Venemaa. Kokku 10 000 km Sotšist Jakutskisse, maailma suurimasse igikeltsale ehitatud linna. Päevalehes ilmub sellest alates 2. novembrist jupikaupa mu reisikiri. Siin ma täiendan iga päev seda osa, mis ilmub/ilmus täna lehes.

8-9. oktoober, Orskist Kurgani
LEHE LUGU:
Orenburgi oblastis asuv Orski tööstuslinnast jookseb läbi Uraali jõgi, mis tähendab et linna asub täpselt Euroopa ja Aasia piiril. Nii tähtsas geograafilises paigas teeme päevase puhkepausi. Kasahstani piir asub siit 20 kilomeetri kaugusel, aga muu poolest ei paista Aasiat kuskilt. Isegi Aasia kööki pole linnas eriti.
Venelaste iroonia annab silmad ette ükskõik kellele. Orski külje all asub kohalik nö Lollideküla, kus siis elab kohalik eliit. Koha nimi on Krutõie Rožõ, kohe ametlikult. Seda võib viisakalt tõlkida kui ”tähtsad näod”, aga täpsem vaste on ”pakslõustad”.
Siinkandis on üldse lahedad kohanimed, sest hiljem sõidame läbi veel asulatest nimega Vesjolaja Žižn (”lõbus elu”) ja Mokraja Desjatka (”märg kümnekas”) ning linnakesest nimega Feršampenuaz (hea keeleharjutus, eksole). Viimane on jälle tükike Vene huumorit, sest oma nime sai linnake Fère-Champenoise lahingu järgi 1814. aastal prantslaste ja preislaste vahel.
Tšeljabinski oblastis teeme kõrvalepõike Arkaimi, mida Venemaal peetakse müstilise iidse linna asupaigaks. Osa Vene arheolooge peavad Arkaimi vanimaks slaavi linnaks, mis oli 5000 aastat tagasi kõrgel kultuurilisel järjel. Räägitakse isegi Arkaimi kosmilisest päritolust, kuna just kosmosest paistvat ala eriti korrapärane. Samuti võrreldakse Arkaimi Stonehenge´i kuulsate kivikujudega. Arkaimis pidi olema müstilisi kivist ringe, mis on pärit samast ajastust Stonehenge´i kividega.
Mul ei ole kahjuks midagi lähemalt rääkida nende väidete kohta, sest kuna on oktoobrikuu ning turistide hooaeg läbi, siis keeldutakse Arkaimis meile seda väidetavat müstikat näitamast. Öeldakse, et kui me oleks vähemalt viiene grupp, siis veel võiks kutsuda giidi, aga kuna meid on ainult kolm, siis nii väheste inimeste pärast küll keegi välja tulema ei hakka. Meie pakkumisele, et me maksame viie eest, ei hakata üldse vastama. Me ei kauple ja kõik!
Kondame omapäi, aga leiame ilma mingite viitadeta tohutu põllu pealt vaid korrapäraselt, silmnähtavalt hiljuti inimkäte poolt laotud kivist moodustisi, millest osa meenutavad kivist vanne. Pettunult sõidame ära.
Arkaim sai Venemaal kuulsaks turismiobjektiks pärast seda, kui 2005. aastal käis seal Vladimir Putin. Putinil on üldse õnnelik omadus – kõik kohad, kus ta käib või mida ta puudutab, muutuvad kohe tähtsateks objektideks.
Imesid näeme hoopis edasi sõites, Tšeljabinski oblastis Magnitogorski lähedal. Maantee ääres näitab suur teeviit vasakule koos mingi asula nimega, aga ühtegi teed sinna ei lähe! Isegi ligiduses pole jälgegi teest. Edasi sõites kaardub üle maantee kolakas viadukt, aga ühtegi peale- ega mahasõiduteed pole! Viadukt oli, tõsi küll, pooleli. Võib olla teevad kõigepealt viadukti valmis ning siis ka teed? Venemaal ei tohi ehitajaid alahinnata. Samas – arusaamatuks jäi, et kuhu need teed pidid viima, sest ümberringi oli lage stepp. Teedevalitsuses võidi kaardi peal viadukti asukohaga muidugi veidi mööda panna.
Maanteed muutuvad järjest kehvemaks. Peale Magnitogorskit saab Deniss kahe nädala jooksul esimest ja viimast korda trahvi. Kiiruse ületamise eest, veidi alla 20 kilomeetri ületas. Maksab sada rubla (35 krooni) ja saame kohe tulema. ”Kuidagi vähe võtsid,” ütleb Deniss mõtlikult. Jakuutiast Sotši sõites maksid nad trahve ja altkäemakse mentidele 9000 rubla eest (3150 krooni). Iseenesest polnud küll sedagi palju nii pika teekonna kohta.
Oblastikeskus Kurgan on suht hall linn. Elevust tekitab ühe elumaja seinale kleebitud kuulutus – ”Mittejoov santehnik, helistada sellel ja sellel numbril”. Reisikaaslased hakkavad kohe meenutama muid kummalise sisuga kuulutusi ja silte, mida nad ise on näinud või kuulnud.
Parimaks tunnistame Albiina nähtud sildi ühe viinapoe uksel: ”Ostad kaks pudelit 0,7-liitrist viina, saad tasuta kingiks noa”. Kui veidi ümber teha, siis saaks päris hea loosungi president Medvedevi alkoholivastaseks kampaaniaks. Teise koha saab silt Permi linnas ühe ujula uksel: ”Uiskudega basseini minek keelatud!”
Päevaga sõidame maha täpselt tuhat kilomeetrit. Kokku oleme selja taha jätnud juba 3500 kilomeetrit.

TÄIENDUSEKS:
Orskis pakkusid Denissi sugulased omapärast šašlõkki. Marinaadiks kasutasid nad nimelt hapnema pandud kurgi-tomati soolvett. Seisis paar tundi liha seal ja varda otsa. Midagi erilist ei olnud, keskmine šašlõkk nagu ikka, aga tähelepanuväärne millest kõigest marinaadi küll ei tehta.
Magnitogorski ümbruses saime jälle orienteerumiseksmit teha, kui sõitsime lõunapausiks sisse eeslinna. Välja saime suure surmaga, sest ühtegi teeviita muidugi polnud.
Tšeljabinskist mööda sõites tuli mulle meelde talvel Vene valitsuse lehest Rossiskaja Gazetast loetud lugu sellest, kuidas ühes sealses koolis oli nö fakultatiivainena hakatud õpetama kaardimänge. Selleks et arendada laste mõtlemisvõimet. Kooli direktor põhjendas, et miks mitte, kui täiskasvanud korraldavad terveid turniire turaka tagumises. Lastele siiski turakat ei õpetatud vaid pokkerit ja millegipärast preferansi, kui ma õigesti mäletan. Venemaal mängivad tänapäeval kõik nüüd pokkerit, bridžist on millegipärast vähe kuulda...
Kurgan on jälle sellepoolest üle maailma kuulus, et seal asub Illizarovi-nimeline kliinik, mis teeb keerulisi kirurgilisi operatsioone. Õmbleb jalgu, käsi tagasi jne. Ühesõnaga kõik õmbleb tagasi, mis sult keha küljest ära tuleb või ära murdub. Imekliinik juba Nõukogude-ajal. Raha teenivad nad muuhulgas välismaalastele jalgade pikendamise operatsioonidega. Daily Mail kirjutas sellest kunagi pika loo, mida saab lugeda siit. Võib olla pikendavad nad seal muid kehaosi ka, ei tea.
Kurganis muideks puutusin kokku taksojuhiga, kes teatas mulle, kui oli teada saanud, et ma Eestist – Viru valge!
Viru valge ja kaine santehniku jutu peale – et miks see tegelikult päris aktuaalne kuulutus on – veidi statistikat.
Ligi 18 liitri puhast alkoholi aastas juuakse iga elaniku kohta Venemaal, väidab Venemaa tervishoiu- ja sotsiaalministeerium. 12 miljardit liitrit õlut (84 liitrit inimese kohta) ja 1,9 miljardit liitrit viina (13 liitrit inimese kohta) aastas juuakse Venemaal. Viinamarjaveine läheb alla 800 miljoni liitri jagu.
Kurganis käisime korraks vahelduse mõttes kohalikus ööklubis ka. Metro oli nimi. Seal polnud muud omapära et kui kohalikud poisid ja plikad juba üsna jokkis olid, siis kippusid neist paljud endalt särke seljast heitma. Plikadel polnud mingi probleem seal livtšikute väel ringi tuhiseda. Seda imelikum oli välja kuulutatud striptiis, kus tantsija tegelikult õieti midagi seljast ära ei võtnudki ning kui ta tantsu lõpetas, siis oli ta rohkem riides kui mõnedki klubilased. Ju siis seal on kombes striptiisi vastu pidi teha, et külastajad teevad ööklubi töötajatele.

FOTOSID KA PÄEVAST:



Kaks fotot Orskist. Alumisel pildil sõidab tramm, üsna vana tundub olevat.


Arkaimi turistide vastuvõtu keskus, kus meid jutule ei võetud.


Ainsad vaatamisväärsused, mis me Arkaimis leidsime. Ei tundunud väga ehe värk olevat.

Veel Arkaimi kivimonumentalistikat.

Euroopa-Aasia piir Uraali jõel Kizilskojes.


Teeäärne söögikoht Južnouralskis.

Kuulutus Kurganis, kus ennast pakkus mittejoov santehnik.