10 000 km läbi Venemaa, VII osa

Oktoobris sõitsin koos tuttavate Jakuutia ajakirjanikega autoga läbi Venemaa. Kokku 10 000 km Sotšist Jakutskisse, maailma suurimasse igikeltsale ehitatud linna. Päevalehes ilmub sellest alates 2. novembrist jupikaupa mu reisikiri. Siin ma täiendan iga päev seda osa, mis ilmub/ilmus täna lehes.

12. oktoober, Novosibirski lähedalt Krasnojarskisse
LEHE LUGU:
Hommikul jõuame Novosibirskis, Venemaa suuruselt kolmandasse linna, Venemaa Aasia-osa suurimasse linna. Alles 19. sajandi lõpus asutatud linna elanike arv saab kohe-kohe täis 1,4 miljonit.
Omskist-Novosibirskist alates toimub Venemaa liikluses terav muutus – enamus autosid on juba parempoolse rooliga, Jaapani-päritolu. Ekspertide andmetel on teispool Uuraleid 65 protsenti liikluses osalevatest sõiduautodest parempoolse rooliga. Kaug-Idas on selliste autode osakaal juba 90 protsenti.
Autojuht Deniss viib meid korraks külla oma sugulasele. Viktor elab Novosibirski äärelinnas ning töötab ühes arvukates siinsetes sõjatehastes. Lukksepp Viktor irvitab varjamatult, kui oma tööst räägib. Mida tehas täpselt toodab, seda ta ei tea. Tehas pidi olema nii salajane, et töölised ei tohi sinna isegi mobiiltelefoni sisse viia. ”No, aga kui ma sulle eile päeval helistasin ja sa toru võtsid, kus sa siis olid?” küsib umbuskliku näoga Deniss. ”Tööl!” naerab Viktor. ”Tegelikult võtavad enamus töölisi salaja mobla kaasa, sest asju on ju vaja ajada.”
Palk on tal 20 000 rubla (7000 krooni) ümber, mis pole iseenesest kõige kehvem. Viktori suur probleem on selles, et tal pole Novosibirskis sissekirjutust. Ilma selleta ei tohiks ta salajases tehases töötada, aga sellele vaadatakse läbi sõrmede, sest töölisi on vaja.
issekirjutust pole Viktoril ega tema naisel-lastel aga sellepärast, et nad tulid siia Jakuutiast. Tööd otsima. Veel 2000-ndate keskel oli selline asi nagu nn Põhja-soodustus, mille järgi said Põhjapiirkondadest mujale Venemaale kolinud pered soodustingimustel osta korterit või maad, mis andis automaatselt ka sissekirjutuse. Nüüd on see soodustus ära kaotatud, mis tähendab Jakuutia ja muude karmimate piirkondade elanikele sisuliselt pantvangideks jäämist, sest ärakolimise võimalused muutusid kohe üsnagi olematuteks.
Viktori poole sõites satume maanteel pikalt-pikalt jooksva pideva joone alasse, mis tähendab aeglast loksumist veokite kannul. Eemal passivad juba mendid. Viktor räägib sellega seoses isegi minu kaaslasi tummaks võtva loo.
Viktori hea sõber töötab Novosibirski oblastis liiklusmiilitsas. Nende vastutusalas on lõik, kus samuti jookseb pikalt pidev joon. Pideva joone ületamine tähendab Venemaal neljaks kuuks lubade ära võtmist ning selle rikkujad on sestap mentidele rammus saak. Nupukad mendid palkasid ühe kohaliku traktoristi maanteele sõitma – ikka 40-ga ühtpidi pideva joone ala, siis ümberpöörd ja tõka-tõka tagasi mööda pideva joone alla. Ise sättisid mendid ennast nagu jahimehed lõksu mõlemasse otsa passima. Püüdsid nad neid autojuhte, kellel närvid ütlesid üles 40 kilomeetrit tunnis loksumisest ning tõmbasid traktorist mööda. Teenistus olla mentidel hea olnud (osa läks loomulikult ülemustele) ning ka traktorist ei kurtnud. Viktor teada pidi selline trikk olema mentide seas levinud ka mujal Venemaal.
Novosibirskist Kemerovo poole sõites seisab umbes 30 kilomeetrit enne Bolotnoet teeviit: ”Эстонка 3”. See on tõesti kunagine eestlaste, peamiselt Lõuna-Eestist pärit ümberasujate küla. Astrid Tuisu andmetel elas seal 1990-ndatel eesti keele oskajaid alla kümne, aga Eesti päritolu olid peaaaegu kolmandik külaelanikest. Novosibirski oblastis oli tsaariaja lõpus vähemalt kuus eestlaste küla.
Suures kaevanduskeskuses Kemerovos eksleme üle tunni aja linnast väljasõitu otsides. Teeme linnale peaaegu tiiru peale, aga välja, suurele trassile ei saa kuidagi. Kõik viidad, mis justkui juhatavad trassile, viivad lõpuks jälle linna tagasi! Peame esimest korda reisil taksojuhi palkama, kes meie ees sõites näitab lõpuks päästva tee trassile. Hiljem tuleb seda trikki mõnes kohas veel korrata.
Pärast Kemerovot satume esimest korda lume peale, kuigi on alles oktoobri keskpaik. Sajab lörtsi, pime. Palju rekkaid, palju pimedaid kurve, pori, kitsas tee. Ringtee, mille ees pole pimedas ühtegi hoiatussilti. Istume autos suht vagusi, kehv tunne on sellistes tingimustes sõita.
Ööseks jõuame Kransojarskisse, sõidame üle Jenissei ning ööseks jääme Berjozovkasse. Tänase päeva saldoks jääb veidi üle tuhande kilomeetri.

TÄIENDUSEKS LEHELOOLE:
Kemerovos oleks nagu keset linna sütt leitud. Terve kesklinn on üles kaevatud, tänavaid parandavad, kuigi talv juba tulekul. Ainult ümbersõidud, aga viitasid ei kuskil.
Kemerovo oblast on sellepoolest Venemaal tuntud, et sealne kuberner Aman Tuleejev on üks viimaseid tõsiseid kommareid, kes on regioonijuhina veel ametis. Ta on selline osav segu populistist ja tugeva käega majandijuhist. Hiljuti oli tal kena lugu, kus ajakirjandusse lekkis info, et ta kavatseb oblasti 30 parimale õpetajale ja arstile kinkida 30 kullast ja briljantidega käekella. Millegipärast tuli sest isegi Moskva lehtedes suur kisa ja ta loobus. On siis vaja kadedaid kuulata, õpetajate ja arstide palk niigi väike Venemaal.
Rehvivahetus, mida meil tuleb kehvade teede tõttu iga päev ette, on siinkandis õnneks suhteliselt odav. Näiteks täna otsime kummiparandust Atšinskis, Krasnojarski oblastis, tuntud vangilaagrite paik. Maksame ühe rehvi paranduse pluss balanseerimise eest kõigest 190 rubla ehk 66 krooni.
Kui autodest veel, siis leidsin Venemaa suurima autotööstust monitooriva agentuuri Avtostati aastaraamatust huvitavaid andmeid.
Venemaal on arvel 32 miljonit sõiduautot. 2,2 miljonit neist on parempoolse rooliga ehk 7 protsenti autopargist. Kaug-Idas aga on 1,4 miljonist arvel olevast autost 870 000 parempoolsed ehk tunduvalt üle poole.
Välismaa mudeleid on Venemaa autopargist 34 protsenti. Erinevaid Ladasid on 39 protsenti (Lada „klassika“ (2101-2107) 24 protsenti ja Lada Samara + 2010 modifikatsioonid – 15 protsenti). Volgasid – 5 protsenti, Moskvitšeid – 5 protsenti, Lada Nivasid – 3,5 protsenti,
Zaporožetšied – 3 protsenti ja muid marke – 11 protsenti.
Öömaja leidmine käis seekord nagu jumal juhatas. Berjozovkas juhatati meile kaks motelli, mis pidi olema normaalsed. Üks oli täis, aga teist ei leidnud me kuidagi üles. Õnneks peatasid meid liiklusmendid, niisama dokumentide kontrolliks, kes näitasid meile füüsiliselt kätte ühe sõna otses mõttes raja majade ja garaažide vahel, mis viis ühe kõrge müüriga majani. Ühtegi silti ei olnud, aga mentide jutu järgi pidi see motell olema. Oligi.
Venemaal on tihti nii, et välimuse järgi saab harva midagi otsustada. Nii siingi, sest sees on parimad toad üldse meie reisil. Numbris on vann ja massaažiga dušš. Kahene tuba maksab Eesti rahas 350 krooni. Ja, peaaegu oleks unustanud, motelli sisenemisel palutakse kõigepealt välisjalanõud ära võtta ning meile tuuakse sussid. Saapad tuuakse pärast tuppa järgi. Leia veel kuskilt sellist teenindust nagu Jenissei kaldal!
Aga algusest peale tundub meile selles motellis midagi kummalist. Sest ega meid hea meelega tegelikult vastu ei võeta, pika hambaga. Aga minema ka ei hakata saatma, kell on ikkagi juba üks öösel. Mulle isiklikult tundub koht olevat rohkem bordell kui motell. Aga oleme nii väsinud, et jääme kohe magama ja ei märga ega kuule midagi.
Hommikul märkame, et motelli nimi on ka vastav – ”Tihii Omut” (Vaikne Keeris). Venelastel on nimelt selline vanasõna, et ”vaikses keerises elavad kuradid” (v tihim omute tšortõ vodjutsa). Lisaks on suurelt kirjas, et siin on saun. Saun tähendab ainult üht siinkandis...
Hommikul üllatab mind veel Deniss. Ma tean küll, et ta on paaniline suitsetaja, aga see, et ta hommikul ärgates esimese asjana kohe suitus ette paneb ja sellega duši alla läheb, on mulle ka liig. Päris rokkstaar teine kohe.

FOTOSID KA PÄEVAST:

Novosibirsk. Pargased Obi jõel.

Vaade Novosibirskile.








Meeleolupildid Novosibirskist Kemerovo poole sõites.



Pildikesed Kemerovost.

Meie ööbimiskoht – "Vaikne keeris".