Vene mehest, kes kuulab närvide rahustamiseks eesti keelt

Paarist pullist juhtumist. Ühest kirjutab sõber Anton oma blogis. Panen selle lühidalt eesti keelde ümber.
Anton rendib suveks 50 kiltsa Moskvast suvilat (ütles, et maksab 60 000 rutsi ehk 26 000 krooni selle eest, kolm kuud ja et pidi veel suht odavm olema). Ükspäev käinud ta kohalikul turul, hakanud sealt juba rattaga tagasi sõitma, kui märkas, et kõrval seisis auto, aken alla lastud, ja sealt tuli raadoist ilmateade. Eesti keeles. Ning seejärel teatas diktor, et nüüd tuleb muusikat. Eesti keeles.
Anton oli kõvasti imestunud, astus ligi ja küsis juhilt, et kuidas teil siin Moskva oblastis raadio eesti jaama püüab.
Hoidke nüüd toolist kinni, sest mees vastas järgmist: „Ma ei ole eestlane ja eesti keelt ei räägi. Lihtsalt puhkasime naisega eelmisel aastal Eestis ja mulle hakkas eesti keel nii meeldima – selline hästi meloodiline, eriti raadios – et ma lindistasin Raadio 2 kaks tundi omale kasseti peale, et pärast autos kuulata. Sõidad naisega ja eesti raadio rahustab närve....“!!!!!!!
Veel üks veidi absurdne lugu. Jalutasime mõni aeg tagasi sõpradega mööda suvist Moskvat, tulime Punaselt väljakult Kitaigorodi poole, janutas, astusime teenindusasutusse sisse. Ja mis me näeme – seal müüakse Eesti õlut! Üsna uskumatu pilt Moskvas, ma pole siin kusagil seni eestis toodetud õlut müügil näinud. Õllefirma külmkapp ja sildid pudelitel eesti keeles ja puha.
Ma igaks juhuks ei kirjuta, millise õllefirmaga on tegu. Ilmselt nad pole eriti huvitet, et sellest kirjutatakse. Paraku on siin need reeglid sellised, et kui mõni patrioot loeb kuskilt, et mida kuradit, müüte Eesti õlut, siis võidakse see homme päev müügilt koristada. Aga seda ei tahaks, sest on ju tore sõpradega vahel Moskvas Eesti õlut saada.
Ajaloohuvilistele paar linki. Esiteks Venemaa Teaduste Akadeemia teadur, ajaloodoktor Jelena Zubkova („Прибалтика и Кремль 1940 – 1953” autor) vastas „Argumenõ i Faktõ” online-konverentsi raames lugejate küsimustele.
Mõned tema mõtted.
„Objektiivset diskussiooni Baltimaadega ajaloo sõlmküsimuste üle pole seni toimunud. Suurem osa kirjutistest esitavad ühel või teisel moel mingeid pretensioone. Kasutatakse mõisteid, mille tähendusse ei süüvita. Näiteks ei kavatsenud Stalin Baltimaid okupeerida, sest okupatsioon on ajutine võõra territooriumi hõivamine sõja puhul. Stalin tuli Baltimaadesse kauaks ja tõsiselt, inkorporeerides rahvusvahelise õiguse vastaselt kolm riiki.“
„Seni on Baltimaad jäänud Vene ajalooteaduse perifeeriasse, kuid kolleegide huvi teema vastu kasvab. Oleks hea, kui vene ajaloolased saaksid rahulikult ja professionaalselt tegelda Baltimaadega. Kolleegid ajaloolased Balti riikidest on vaatamata professionaalsusele ja objektiivsusele siiski justkui mobiliseeritud oma ajaloo kaitsele. Sestap on näiteks saksa ajaloolaste käsitlused vabamad, sest neil on rohkem manööverdamisruumi. Venemaal ilmunud ajalooteosed „balti fašismist”, kus pole viiteid kasutatud kirjandusele ega arhiivimaterjalidele, on kahjulikud. Mitte professionaalsetele ajaloolastele, kes oskavad tõde väljamõeldisest eristada, vaid tavalugeja jaoks. Väljapaistvamad Vene ajaloolased, kes praegu tegelevad Baltimaade ja nõukogude perioodiga, on Natalja Lebedeva ja Aleksandr Kokurin.“
Teine viide on sellele, kuidas noor Vene ajaloolane Aleksandr Djukov vastas internetis portaali InoSMI korraldatud konverentsil lugejate küsimustele. Djukov avaldas eelmisel aastal raamatu, milles väitis, et erilist küüditamist Baltimaades polnud ning arvud inimeste Siberisse saatmisest on ülepingutet.... Tema on siis selline Zubkova vastand Venes.
Ja keda huvitab, siis esmasp ilmus Päewalehes mu esimene lugu eestlastest Krasnojarski krai lõunaosas. Ülem-Bulanka külast ja Vladimir Saarest.