Üks minut Siberi Jeesusega - reisikiri Krasnojarski kraist

Siin siis lubatud väike reisikiri eelmise kahe nädala sündmustest koos väikeste videolõikudega ja fotodega. See foto siin üleval ongi see usklike Päikeselinn keset taigat, mida ma otsima läksin. Ja millest mul peaks lugu ilmuma järgmise laupäeva Päewalehes. Aga selle peate küll sõbrad andeks andma, et kuna tuli päris pikalt ja enam-v ühe jutiga, siis ma seda üle lugeda pole viitsinud. Küllap on ropult kirja- ja stiilivigu.

10. juuli - neljapäev
Öine lennuk Moskvast maandub Abakanis veidi enne kaheksat hommikul. Moskva jääb ligi 4500 km kaugusele. Abakan on Hakassia pealinn. Hakassias elab veidi üle poole miljoni elaniku, kellest vaid 12 protsenti on põlisrahvus ehk siis hakassid. Hakassid on tatari hõimud, kes elavad põhiliselt steppides. 80 prossa elanikest on venelased, aga ka üle 300 eestlase peaks viimase rahvaloenduse andmetel Hakassias elama.
Lennujaamas algas kõik nagu alati. Mul oli vaja bussijaama, aga mul polnud aimugi, kui kaugel see oli. Seda teadsin, et lennujaam asub praktiliselt linna sees. Ajasin paari taksojuhiga veidi juttu, taheti 250 rutsi (108 krooni). Kauplesin veidi, tahtsin vähemalt 200 peale hinna saada. Näha oli, et taksojuhid olid kohe nõud, aga neil paistis pealik olevat, kellega tuli hinnad kooskõlastada. Eemal seisis üks pikk ja turske vana. Juht, kellele ma 200 pakkusin, kaapis selle juurde dobrood küsima. Pealik vaatas mind eemalt tükk aeg, aga oli nõus. Tegelikult oli 200 ka ilmselgelt liiga palju, sest sõit kestis viis mintsa ja olimegi bussijaamas.
Mul oli vaja sõita Krasnojarski kraisse sellisesse väikesesse linna nagu Kuragino, et sealt edasi siis juba üles otsida külad, kus elasid uue Jeesus Kristuse, Vissarioni imetlejad, kes ehitasid keset taigat oma ideaalühiskonda.
Sain kaubale ühe Ziguli-juhiga, kes 150 rutsi eest oli nõus Kuraginosse viima, see on umbes 120 kiltsi Abakanist. Tal oli juba kolm reisijat veel välja vaadatud. Kokku sai ta otsa eest 600 rutsi. Pärast küsisin talt, et palju ta nii päevas teenib. Ütles, et ühe otsa teeb edasi-tagasi päevas, sest sõitjaid on vähe. Bensu peale läheb 400 rutsi, 800 rutsi jääb siis justkui talle.

Kuraginos oli bussijaam (fotol on bussijaama plats, selliste bussidega käib seal kogu liiklus, bussijaam on see roheline hoone paremat kätt) puust, väike ja vana nagu kurat. Piletiluuk oli kinni, vabandusega, et kuna elektrit pole, siis nagunii pileteid välja trükkida ei saa. Pirukamüüjate-muttide käest õnnestus teada saada, et esimene buss mulle vajalikku Petropavlovka küla poole läheb kell 12. Selle peale ma ei mahtunud, mis oli isegi hea, sest tund hiljem läks pooltühi buss. Sõita oli 90 kiltsa, pilet maksis 83 rutsi.

Petropavlovkas on umbes 800 elanikku, neist kuskil 700 on Vissarioni õpetuse järglased. Fotol on nende kirik,mille eest külakutid kohaliku kõige popima riistaga mööda sõidavad. Kokku elab usklikke ümberkaudses 30 külas umbes 5000 inimest. Vissarion on endine miilits, kodanikunimega Sergei Torop. 47-aastane. Kuulutas ennast 1991. aastal uuestisündinud Jeesus Kristuseks ning kutsus inimesi üles rajama Siberi taigasse oma ideaalset ühiskonda, mis elab kooskõlas loodusega. Neil on omad kirikud ja õpetajad. Neil on keelatud alkohol, suitsetamine, relvad, lihasöömine. Elada tuleb positiivsete emotsioonidega. Mõni nimetab neid tõelisteks lillelasteks. Keda täpsemalt nende usk huvitab, see lugegu nende koduleheküljelt.
Nende suurim vägitükk, mida kaema läksingi, on keset taigat oma linna ehitamine – Päikeselinn. Teine põhjus oli, et nende juurde sõidab inimesi ühe rohkem ka Eestist. Talvel Sakala kirjutas juba ühe problemaatilise loo sellest, kuidas vissarioonovlaste hulka kuuluv Eestis elav ema kasvatavat justkui oma last halvasti, mitte-tervislikult.
Kõik see ajendaski mind sinna sõitma.

11. juuli - reede

Vissarionlased (siin fotol on nende juht ja õpetaja) teatasid mulle, et kuna nende kohta näidatakse-kirjutatakse palju sitta ja valet (peamiselt Vene meedias, eriti teles), siis ma pean nendega alla kirjutama lepingu, et kohustun oma materjali neile enne avaldamist ette näitama ning neil on õigus nõuda faktide parandamist. Ütlen, et mul ükskõik. Lugegu mu eestikeelset lugu mis pidi tahavad. Lõpuks nad vist ise unustasid ära, igal juhul lepingut ei olnud pärast kuskil. Isegi kahju veidi, oleks tahtnud seda imelepingut näha, et kuidas see siis sõnastatud on jne.
Päeva veetsin põhiliselt Petropavlovka peal, rääkisin inimestega elust jne. Eks pärast loete, aga seda võin küll kinnitada, et kui neid vissarionlasi seal ei elaks, siis oleks see küla täiega välja surnud või suremas. Ja naaberkülad ilmselt samamoodi. Selles suhtes peab Vene riik neile väikest viisi isegi tänulik olema.
Eraldi jälgisin lapsi, kuna seesama Sakala artikkel jättis mulje nagu kannataksid lapsed selle eluviisi käes, mille vanemad neile peale suruvad. No ei tea, minu arust olid lapsed küll kõik rõõsad ja väga rõõmsad. Mingit kannatust ma visuaalselt küll nende nägudelt ma ei näinud. Nüüd on neile igatahes piimajoomine lubatud, mida algusaastatel ei tohtinud. Võib olla siis nägid lapsed vähemrõõsamad välja. Praegu on kõik kohad seal kitsesid täis. Nad lehmi eriti ei pea.

Leidsin naaberkülast ka ühe Eestist pärit pere. 40-aastane Svetlana Tambovskaja tuli oma 9- ja 6-aastaste tütardega siia 1999. aasta talve algul. Nüüd kasvatab veel viiekuust tütart. Ütleb, et tunneb ennast väga hästi ja on õnnelik. Ka tema vanem tütar Daša ütles sama. Sama väitsid mulle enam-vähem kõik. Et tunnevad ennast õnnelikuna. Palun väga, milles siis küsimus.
Paar välist omapära veel. Nad ei keera seal kella, elavad nö vööndiajas, mis suvel ja kevadel erineb ametlikust kellaajast tunni võrra. Ebamugav on bussiaegu arvutada. Lisaks on neil aastanumber 48, mitte 2008. Aastaarve loevad nad oma õpetaja Vissarioni sünnist. Ka jõulud ei ole neil detsembri lõpus, vaid jaanuari keskel, kui on Vissarioni sünnipäev.
Silmad pidid välja kukkuma, kui nägin külas Itaalia-numbritega (!!) Citroeni. See oli üks moldaavlane, kes oli usku astunud ja sõitis sealt üle 8000 kiltsa maha, et siia elama tulla.

12. juuli - laupäev
Nii, täna sain lõpuks sõita Päikeselinna. Välja nägi see nii, et kõigepealt tuli veoauto kinnises kastis loksuda mööda sigaauklikke taigateesid kaks tundi. Seejärel tuli veel kaheksa kilti jala läbi taiga murda. Ja siis olingi kohal.
Sellest kohast, kust jala tuli liikuda, jäi lähima külani kümmekond kilti. Peaaegu kogu kaheksa kilti läks läbi metsa palkidest tee. Mis ise oli juba üsna märkimisväärne, sest kohati oli üsna mägine.

Päikeselinna (fotol üks esimesi maju, mis külalist tervitab - ei usuks ju, et see maja ja hoov asub keset metsikut taigatsisenemiseks tuli ennast registreerida ja külalistelt paluti, et nad kõik alkoholi, suitsud, narkootikumid ja relvad maha jätaksid. Jätsin siis kõik maha.
Päris fantast paik, peab ütlema. Nagu oleks Jack Londoni kangelaste maailma sattunud. Usklikud oli metsast kätega puhastanud umbes 80 hektarit. Keset kõige sügavamat taigat. Kes taigas käinud, see kujutab seda ette. Tavaline seeder on kaks-kolm korda tavalisest männist jämedam jne.
Selline näeb siis see loodav linnake taigas praegu välja, vaadates ülevalt mäe otsast.



See video on tehtud sellises veidi jällegi uskumatus kohas nagu Päikeselinna viinamarjaistanduses :) ja-ja, viinamarjad kasvavad seal ja annavad saaki. See habemega on külaelanike aednik. veidi on näha ka elanike maju.



Neil ju seal masinaid pole. Ainuke abivahend on hobune, mille seljas tariti kohale kõik vajalik. Alustati 1996. kaks-kolm aastat elati tavalistes telkides, siis ajutistes puust majakestest ning nüüd on keset taigat kerkinud u 50 uhket puust maja, kõik käsitsi tehtud ning iga üks näeb erinev välja. On isegi kolmekorruselisi. Majade ustel pole isegi luku kohta.
Elanikke on Päikeselinnas 200 ringis, neist üle veerandi on lapsed. (selle aasta jooksul on juba sündinud 8 last..)
Kristus ehk Vissarion ise elab ka seal, aga teistest eraldi mäe otsas. Nn linn asub kuskil 500 meetrit üle merepinna, Vissarioni elupaik veel 500 meetrit kõrgemal. Tema usklikud on talle sinna päris korraliku maja ehitanud koos abimajapidamiste ja muuga. Õpetajat teenindab mäe otsas viis peret. Järgmisel päeval käisin seal üleval ja sattusin kiikama ka Vissarioni aeda. Kuuri all paistsid paar lumesaani ning ATV-d. All-linna elanikel neid pole. Aga nad ütlesid, et õpetajal peavad needolema, sest tal on aeg-ajalt vaja kiiresti taigast välja sõita. Selleks osteti. Ma ei hakkanud rohkem oma küsimustega sel teemal neid kiusama.
Talvel on neil lähimast külast taigasse rajatud zimnik ehk talvetee, mida mööda nad toovad kohale kõik suurem kraami ning tagavarad.
Kolmveerand taigaelanikest ja umbes samapaljud külades elavates järgijatest on kõrgharidusega suhteliselt noored inimesed. Ja reeglina oma eelmised elus ka edukad. Müüsid oma korterid linnades maha ja tulid siia.
Praegu on nad oma Päikeselinna rajamisega nii kaugel, et hakkavad tänavaid rajama. Linna põhiplaan on lühidalt selline, et keskpunktiks on vabaõhukirik ja palvetamiskoht (ehk siis päike), kust tänavad jooksevad laiali nagu päikesekiired. Tänavaid ühendavad kaks ringteed – üks keskel ja teine küla ümber. Küla olevat Krasnojarski krais ka juba ametlikult registreeritud.

Elan Ali juures, kes on Dagestanist pärit. Lõbus sell. Fotol seisab oma maalapi ees. Vaadake seda vaadet tema selja taga! Ei tunne tal külas olles nagu millestki puudust. Õhtul viib ta mind Tiberkuli järve ujuma. Ilus järv keset taigat, väga selge veega. Sigamõnus, sest kõikidel päevadel on püsivalt üle 30 kraadi palav.
Kõlab veidi sürrilt, aga Ali, kes on kiviraidur, kavatseb sinna taigasse ehitada endale ainsana kivimaja....valgest marmorist. Kust sa seda saad, küsin? A vaata aknast välja, seda on siin palju, vastab ta!

13. juuli - pühapäev
Täna nägin siis Jeesust ennast! Mulle öeldi kohe, et ta annab tänapäeval väga harva intervjuusid. Viimati AP Newsile aasta algul. Et pole mõtet üritadagi. Aga see-eest lubati, et mind võetakse kaasa pühapäevasele jumalateenistusele Päikeselinna mäe otsa, kus Jeesus elab ning pärast teenistust pidi ta rahva küsimustele vastama.
Hommikul oli kogunemine kell 7.30 Päikeselinna alumises osas. Vabaõhukirikus oli väike teenistus ja siis hakkas umbes sadakond inimest hanereas üles mäkke liikuma. Varahommikune teenistus nägi välja selline.



Tõus oli päris järsk. Kahe kilomeetriga tõusime 400 meetrit. Läksime oma poolteist tundi. Tempo oli väga rahulik kaasas olnud vanurite tõttu, üks oli koguni 80-aastane. (tuli ise jala läbi taiga 8 kilti mööda suht rasket rada.) Tihti olid peatused, mille ajal lauldi.
Lõpuks olime üleval. Seal oli minu arust veel uskumatum see asi, sest kõik elumajad, üks kiriku moodi suurem hoone ning kellatorn – kõige selle jaoks sikutati materjalid (puud, lauad, kellad – neist raskeim 650 kilo) ju käsitsi ja hobustega üles! Haige töö. Aga noh, seda kõike tehti laupäevakute korras, kus küladest tulid sajad mehed appi.
Jumalateenistus üleval koosnes peamiselt ainult lauludest. Jälle oli nö vabaõhukirik. Ma ei oska neid laule kirjeldada, aga need on veidi teistsugused kui nt õigeusukirikus, aga pigem ikka sinnapoole oma meloodialt ja sõnadelt kui luteri või katoliku kiriku oma. Välja nägi see kõik selline nagu siin väiksel videolõigul.



Seejärel valgus rahvas mäetipu alla ning palvetas koos oma Kristusega. Kahjuks otsustas aga see uuestisündinud Kristus küsimuste-vastuste vooru ära jätta. Vahel harva pidi ta seda tegevat, kui ta tundvat, et tal pole midagi olulist inimestele öelda, seletas mu saatja. Pidi see nüüd just seekord olema!

Korraks ainult nägin uut-Jeesust läbi rahva, kes kõik tormasid teda katsuma. Tal olid oma turvamehed-sulased, kes rahvast päris kättpidi talle ligi ei lasknud. Ja nende varjus ta minema läkski. Eemalt sain paar pilti ainult teha. Fotol kõnnibki ta just ära ning rahva ees seisavad tema sulased-jüngrid.
Pärast nägin ta maja. Korralik, midagi pole öelda. Ja milline vaade veel! Alt paistab rajatav küla ning eemal Tiberkuli järv.



Selle koha Päikeselinna jaoks olla ta välja valinud pärast seda, kui oli helikopteriga teinud tiiru siin ümbruskonnas. Pole kahtlustki, et Vissarion valis välja kõige ilusama koha. Päikeselinna elanike väitel on see koht nende poolt riigi käest pikaajalisele rendile võetud, õigusega hiljem välja osta.
Vanadel on all Päikeselinnas oma spordisaal tehtud, vutiväljak, lasteaed, koolimaja ja ehitavad isegi hotelli, kuna külalisi pidi nii palju olema! Kohtasin seal bulgaarlast, sakslast ning veel pidi külas elama kuubalane, täiesti ehtsa Kuuba perekonnanimega – Castro.
Õhtul sõitsin taigast tagasi Petropavlovskisse. Oi, kuidas tagasiteel parmud tüütasid ära. Need on seal suured, nagu väiksed linnud.

14. juuli - esmaspäev
Viimane päev Petropavlovkas. Kuigi vissarionlaste eesmärk on liikuda ühiskonna poole, mis raha ei tunnista, siis esialgu on nad sellest kaugel. Seda tunnistas see, et kolme öö eest nende külalistemajas kaseeriti mult 2900 rutsi. Polnud küll palju, sest nt toit oli äärmiselt maitsev, kuigi taimedest. Kõik oli vähemalt värske ning maasikaid oli ämbritega. Külalistemaja perenaine Galja hoolitses minu eest nagu ema. Väga südamlik inimene.
Sõitsin edasi Ülem-Suetukki, mis ei olnud sealt üldse kaugel. Kõigepealt 90 kiltsa tagasi Kuraginosse, siis umbes sama palju bussiga Karatussi ning sealt jäi veel 30 kiltsa Ülem-Suetukki.
Kuraginos pidin kolm tundi parajaks tegema. Otsisin mõnda baari, kus paar külma õlut juua. Esimesel baari, mille leidsin, oli küll suur kiri, et on avatud, aga suurel rauduksel polnud ukselinki... Lihtsalt üks must uks ja kõik. Tagumisele keegi ei reageerinud. Teises baaris teatas mutt mulle, et nemad panevad end juba kell 4 pärastlõunal kinni, nii et lasku ma jalga. Lõpuks küsisin ühe sokimüüja käest, et kus on töötav baar. See siis juhatas mu nurga taha asutusse, millel polnud mingit silti...Küsi ikka kohalikelt.
Karatussi jõudsin kella 8 õhtul. Selgus, et bussi Suetukki ei lähe. Pärast selgus, et buss käib üldse ainult esmaspäeviti ja reedeti. Õnneks oli piisavalt suur asula taksode olemasoluks. 350 rutsiga nõustus üks jorss mind ära viskama. Kiitis mulle tee peal eestlasi, et vot on mehed, kui seal midagi juhtub, siis ei saa miilits kunagi midagi teada – keegi ei tunnista midagi teise eestlase vastu.
Veidi taustaks - Krasnojarski krais elab Venemaal üldse kõige rohkem eestlasi – 4104 inimest viimase rahvaloenduse järgi 2000-ndate algul, järgneb Omski oblast üle 3000 eestlasega. Üle 1000 eestlase veel Krasnodari krais, Lenska ja Pihkva oblastites, Moskvas (1200 millegagi) ja Piiteris.
Sissejuhatuseks väike video Suetuki külast.



Ja väike foto ka, et saaksite aru külatänava koloriidist.


Olin Suetukki nö külavanemale, tegelikult juhib ta ametlikult ainult küla orkestrit, Lelle Ärnile ette helistanud. Aga kuidagi oli ta valesti aru saanud, et ma tulen Eestist mingist misjonikeskusest ja tahtis mind algul kiriku juures tegutsenud noorte kristlaste laagrisse elama panna. Jumal hoidku! Õnneks maandusin hoopis ühte tühja majja elama, mille eelmised elanikud olid 2006 sügisel Eestisse kolinud. Toa seintel olnud diplomite järgi elasid seal perekond Blankid. Palju tervisi teile, et teil hästi läheks! Nende endine kodu sai nüüd neljaks ööks minu ajutiseks koduks. Selline šeff magamisase oli mul!



15. juuli - teisipäev

Väike ülevaade Ülem-Suetukist. Ärni andmetel elab külas veel 180 inimest, kellest umbes 130 on eestlased. Neist omakorda veidi üle poolte on juba pensionil. Ülejäänud rahvast on enamus pensionärid. Põhikoolis käib 16 last, paljud segaperedest. See aasta lõpetas kooli kuus last, aga enam nii suurt klassi ei ole ning vist ei tule ka (fotol tänavused 9. klassi lõpetajad). Kevadel lõpetas esimese klassi üks õpilane ning sügisel läheb esimesse klassi samuti üks õpilane.
Külas on kaks poodi, velskripunkt, klubi, raamatukogu, kirik. Ja kool muidugi.
Lelle Ärni eestvedamisel registreeriti hiljuti ametlikult kohalik Eesti kultuuri fond „Estõ“, milles praegu on kümme liiget.
Moblalevi külas ei ole!
2010. aastal tähistab küla oma 160. aastapäeva. 2011. tähistab küla orkester oma 110. aastapäeva. Kas Eestis on mõni küla, kus tegutseks külaelanike enda initsiatiivil kokku tulnud puhkpilliorkester?

Saan hulga külaelanikega tuttavaks, ka nooremate elanikega. Lingeri Sass (madrusesärgis) ja Tomsalu Osvald putitasid Osvaldi tsiklit. Mõlemad 27-aastased. Osvald teenis Tšetšeenia sõjas, saab selle eest pensioni umbes 1500 rutsi ning kiidab, et kasvatab kõik eluks vajaliku ise. Ka tubaka. Poest ostab põhimõtteliselt ainult õlut. Sass müüs just 100 000 rubla eest maha kümme siga, igaüks sada kilo. Väidab, et kui „peaga elada“, siis elab selle raha eest aasta ilusti ära.
Pealelõunat saadab Vladimir Saar mulle auto järgi – tulgu ma temaga kohtuma Karatussi. Saar on ilmselt kõige kõrgemal kohal eestlane Siberis. Ta on Karatussi rajooni ülem, juba 2003. aastast. Karatussi rajoon on Eestist 4,5 korda väikem, aga elanikke on vaid 18 000!
45-aastane Saar on nagu eestlaste genofondi haldaja isiklikult – heledate juuste ning helesiniste silmadega. Räägib väga normaalselt eesti keelt. Ütleb mulle kohe, et intervjuud ei anna, aga sedavõrd ausamalt saame kõigest rääkida.

Saar on pärit Ülem-Bulanka külast (fotol olemegi selles külas, tsiklil istub Milleri Ruudi, seisab Leeri Sass), mis asub samuti samas rajoonis. See on ka vana eestlaste küla. Isegi rohkem eestlaste küla kui Suetuk, kuna seal elas kuni 1918. aastani tegelt rohkem soomlasi, kellest siis enamus Lenini loal Soome sõitis. Eestlastel Lenin lahkuda ei lubanud.
Ü-Bulanka tähistas just 150. juubelit. Praegu elab seal 52 inimest, neist 40 peab ennast eestlasteks. Saar viis mind sinna. Klubi juhataja kattis laua ja puha. Koos kõige vajalikuga. Aga elanikud on enamus kõik vanemad inimesed muidugi. Noori polegi. Saar räägib, et kui ta 1960-ndate lõpus kooli läks, siis ta oskas ainult eesti keelt ning külas polnud ühtegi vene peret.
Ma olen kindel, et kui Saart poleks, siis oleks Ü-Suetukis ka kool kinni pandud juba.
Ü-Bulankast veidi eemal asub Alam-Bulanka küla. See on Läti küla. Sadakond lätlast veel elab. Neil on alles algkool, seal pidi õppima vaid neli last.

16. juuli – kolmapäev
Saare abiga saan endale ühe vanema Volga koos juhiga, et ära käia vägevas kohas. Umbes 200 kilomeetri kaugusel asub maailma üks vägevamaid hüdroelektrijaamu. Juhust ei saa kasutamata jätta.
Sõidame Sajano-Sušenski HEJ vaatama. Võimas asi. Nimelt on selle tammi kõrgus 240 meetrit! See on kõrgem kui Tallinna teletorni restoraniosa ja peaks olema kõrgem kui ükski Eesti mägi oma jalamilt võttes. Kui seda ehitati, siis ta oli raudselt maailma kõrgeim, nüüd vist enam mitte. Asub Jenissei jõel.



Vanasti pääses HEJ tammile ning sai sealt alla vaadata. Nüüd kahjuks enam mitte. Automaaturid on igal pool ees.
Sõit HEJ-d vaatama on ka omamoodi tore. Nimelt ei lähe Suetukist sinnapoole ametlikult ühtegi teed. Sestap kimame algul Volgaga 15 kiltsa mööda põlluteid. Vahepeal on ligi 100 rauas. Volga sõidab nagu tank. Ja imeb bensu ka samamoodi – 15 liitrit sajale! See edasi-tagasi sõit läheb mulle bensu- ja õlirahadega maksma ligi 1500 rutsi. Juht ütleb, et kui on vaja rajoonist näiteks sõita krai keskusesse Krasnojarskisse, siis edasi-tagasi sõit neelab 180 liitrit benssu. Umbes kümneaastase, heas korras Volga saaks seal 50 000 rutsiga kätte, kui mitte isegi odavamalt.
Tagasiteel põikame Sušenskojesse, seal oli 19. saj lõpus asumisel tuntud mässaja Lenin. Teen poole tunniga tiiru peale kohalikule Rocca al Marele, kus on säilitatud ka majad, kus elas Lenin. Ei midagi erilist. Seal on sellest tehtud muidugi suur atraktsioon, aga mida muud neile müüa.

Õhtupoole saan Suetukis kokku õpetaja Airiga (fotol koos pja Jukuga Suetuki kooli ees), kelle Eesti riik 2001 sügisel saatis siia eesti keelt õpetama. Airi jäigi, abiellus kohaliku klubi juhi Alekseiga ning nüüd kasvatab väikest Jukut ja mitut looma. On ühesõnaga täiega külaellu sisse elanud. Ütleb mulle kell kaheksa õhtul asjalikult, et ega veel saa lehmi lüpsma minna, sest nood ainult hüppavad parmude käes ega lase nagunii lüpsta. Jutustame siis niikaua.
Kool on Suetukis muide ainuke koht, kus külas on interneti püsiühendus. Ühes arvutis.
Eesti keelega on nii, et see läheb lastele tunnistusele kirja seni veel emakeelena. Eesti keelalgab teisest klassist. Kuni neljanda klassini on kaks tundi, viiendast kuni üheksanda klassini on kolm tundi, aga selle sees ka kirjandus ja kultuurilugu. Eesti Keelt hakati koolis õpetama 1986. aastast.
Keelega on neil huvitavad lood, sest põhimõtteliselt on see neil jäänud selliseks nagu 150 aastat tagasi, kui esivanemad siia tulid. Enamus uusi mõisteid on neil kõik laenud vene keelest nagu näiteks bolnitsa (haigla), masin (auto), pomidor (tomat), motoor (tsikkel) jne. Räägivad ka nii armsalt, näiteks ütlevad nad „suomlased“.

17. juuli – neljapäev
Kolan niisama mööda küla. Sepikoja juures askeldavad ühed. Räägivad, et leidsid lähedalt võsast ühe vana kaadervärgi, millest saaks kokku keevitada riistapuu, millega saab heina rõukudesse tõsta. Nii siis teevadki ise tööriista.

Satun nägema, kuidas sead kasutavad juhust ning nosivad aidas vilja. Sigadele mõeldud vilja, s.t. et nad võisid seal vabalt nosida veidi aega. Kuni söödavilja vankrile laaditi. Lihtsalt väga armsalt üks siga põlvili ahnelt sööb.
Külas on 4-5 suhteliselt edukat majapidamist ka, kes teevad rohkem põldu ja kellel on rohkem tehnikat. Piimaliiter maksab kokkuostus 6 rutsi (2,5 krooni), sealihakilo 100 rutsi (43 krooni), nisutonn 6000 rutsi (2600 krooni). Kõige kasulikum olevat vilja kasvatada müügiks.
Kuulen ka küla must kroonikat. Paar nädalat tagasi olid üks naine vintis peaga ja suur vihaga oma mehele noa südamesse susanud. Mõlemad olid 30-ndates ning eestlased. Nüüd on üks surnuaial ja teine vangimajas. Üks kutt istub 15-päevast aresti selle eest, et tskiliga avarii tegid ja üks tüdruk veidi viga sai. Selliseid asju võib juhtuda igas külas, ka Eestis.
Käin surnuaial. Tohutult kunstlilli. Elusad surnuaialilled ei pidavat siinset talve üle elama. Räägivad, et kõik kes siit pärit, tahavad, et neid ikka siia maetakse.
Poeviina siin ei jooda. Igaüks vaaritab puskarit kodus. Täitsa hea. Kui müügiks, siis on liitri hind 100 rutsi.
Tuleb välja, et esimene kruusatee tehti Ülem-Suetukini alles 1989. aastal ehk vähem kui 20 aastat tagasi. Enne seda käis külani ainult põlluvahetee. Aga ümbrus on sarnane nagu Lõuna-Eestis, vihmase ilmaga sellisest teest üles ei saanud.
1991. aastal elas külas veel 400 inimest.
Aga eks ma sellest külast kirjutan veel pikalt lehes.
See mees siin on küla ja küla uskumatu orkestri juht Lelle Ärni. Ühtlasi ka kohaliku Eesti seltsi juht ja asjaajaja. Mees, kes pole eestlusele ja Eesti kultuuri arendamisele seal käega löönud, kuigi põhimõtteliselt võiks. Nagu ta ise mulle ütles: "Kõige tähtsam ja kõige suurem saavutus on see, et sa kuulsid siin eesti keelt!"


Ja see on Ülem-Suetuki puhkpilliorkester. Eesti kultuuri raudvara. Eestis tuleks teha külades selle orkestri tuur, et Eesti külad kuulaksid ja tunneksid uhkust Siberi eestlaste üle. Mõni küla teeks ka ehk oma orkestri. Nagu vanasti olid.



18. juuli – reede
Rääkisin Kensapi Jaaniga kohalikust kirikust, ta oli seal õpetajana töötanud mitu aastat 2000-ndate algul. Mina olin seni arvanud, et tegemist on eestlaste kirikuga, aga tuleb välja, et selle ehitasid soomlased ning pärast NSV Liidu lagunemist tegid selle korda üks Krasnojarski saadik ja ameerika luterlased. Praegu kuulub kirik ingerisoomlaste luteri kirikule. Lähim Eesti luteri kirik asub Abakanis, kus on venelasest kohalik õpetaja.
Kuulen veel ühte huvitavat väljendit kohalikus eesti keeles. „Turna tulid“ – ilmaasjata tulid. Ilmselt vene keele sõnast „durnoo“.
Pealelõunat sõidan Kransojarskisse edasi. Kõige pealt bussiga Karatussi. Pilet sinna maksab 46 rutsi.
Karatussi kohta on raske midagi öelda. Seal ei ole midagi. Vahvlijäätis maksis kuus rutsi (2,5 krooni), see jäi meelde. Ja et kinopilet maksis kümme rutsi (4,3 krooni). Selline nägi näiteks välja Karatussi keskus.


Karatussi bussijaamas käisid näiteks lehmad vabalt ringi. Sealsed väikelinnad olid üldse nagu väikesed Indiad, sest kõikvõimalikud koduloomad aelesid ringi, kus tahtsid.


Krasnojarskisse sõitsin bussiga, pilet maksis 650 rubla ümber (280 krooni). aga sõit kestis ka kümme tundi. Läbi Abakani. Buss oli vana ja päris sitt oli seal magada. Kõik kohad olid vana hea kombe kohaselt nätsu täis kleebitud.
Imestasin, et kuigi oli pikk sõit, siis mitte üks inimene ei lugenud mitte midagi! Vahiti niisama aknast välja.
Vanad head ajad tulid meelde siis, kui üks noor naine hakkas oma väikse lapsega maha minema ning tegi seda bussijuhi meelest liiga aeglaselt, kes siis käratas üle bussi: „Kätel tuleb laps välja viia!“
Minussinski-nimelisest linnast läbi sõites nägin kesklinnas üheksakorruseliste majade katusel plakateid: „Lenini asi elab ja võidab!“
Abakanis sõitsime mööda ilmselt Venemaa viimasest Jukose-nime kandvast bensukast.

19. juuli – laupäev

Varahommikul jõudisn siis bussiga Krasnojarski (920 000 elanikku). Vaksal (fotol) asub seal linna teises otsas. Jälle läks taksojuhtidega kauplemiseks, aga seekord edukalt – 400 rutsi pealt kauplesin lõpuks hinna 250 rutsi peale.
Mul oli vaja piletit osta Novosibirskini. Vaksalis müüs hommikul pileteid neli kassat. Astusin neist ühe sappa. Jõudsin luugini, kui piletimaadam röögatas „Pererõv!“ (vaheaeg) ja lõi luugi mürtsti nina ees kinni. Astusin teise luugi taha. 10 minutit jõudsin seista ja peaaegu luugini jõuda, kui see pani ka ennast vaheajaks kinni.
Fakk! Alles jäi kaks kassat. Kuidas valida õige kassa, sest järjekorrad muutusid järjest pikemaks? Seekord vedas rohkem, sest „pererõv“ tuli, aga õnneks teise luugi taha. See-eest kui ma lõpuks kolmandat korda luugini jõudsin teatas piletimutt, et tal jooksis arvuti kinni ja läks minema. Ja tuli juba 8 minuti pärast tagasi õnneks. Sain lõpuks pileti kätte vähemalt. Võtsin kupee, sest ei tahtnud palavaga platskaardis sõita. Palavaga on platskaart täielik põrgu, kõik higistavad ja haisevad ning tualetti pole võimalik minna, sest alati on seal keegi ees.
Kupees sõitsime ainult kahekesi. Peale minu oli 55-aastane Valentin, kes töötas Tatarstanis Naberežnõi Tšelnõs Kamazi-veokite tehases. Tema tööks oli autosid tellijani ajada. Just oli ühe masina viinud Irkutski, 4500 kilti sõitu, ja loksus nüüd koju tagasi.
Valentin rääkis, et tehases on palgad 7-10 000 rutsi (kuni 4300 krooni). Rahvas elavat halvasti, et ei saa kuskilt otsast aru, et Vene majandus tõuseb mürinal. Ainult hinnad tõusvat. Tööliste nurisemise peale toonud direktor eelmisel aastal tööle 2000 hiinlast, kes on nõus 5-7000 rutsi eest ilma lõunapausita tööd uhama. Küll sõimas Valentin selle eest Vene riiki. Lõpuks küsis mult ära küsimuse, mida ma juba ootasin: „Ütle, kellele oli vaja NSV Liidu varisemist?“
Vahepeal seisime tükk aega keset taigat. Ümberringi põlenud mets. Kõrvalkupees sõitis umbes viieaastane tüdruk, see vaatas-vaatas, lõpuks ütles: „Ilmselt karud panid põlema!“. Suuremad naersid ja ütlesid, et küllap ikka inimesed. Plika mõtles-mõtles ja ütles: „aa, küllap tahtsid šaslõkki teha!“
Keset taigat oli Kemerovo oblastis väga originaalse nimega peatus – Taiga.
Õhtuks olin Novosibirskis, aga las see olla. Tööasjus ma seal ei käinud.