Infosõja seminaril ja dessantväelaste päevast

Ma läksin täna pealtnäha huvitavale seminarile – infosõjast. Seda korraldab siin üks erafirma ning viib läbi Vene siseministeeriumi (MVD) akadeemia üks õppejõud, kes on enda sõnul aastaid osalenud igasugu poliitiliste kampaaniate läbiviimisel.
Homme jätkub seminar, sestap kirjutan pikemalt hiljem. Esimene mulje – ausalt öeldes lootsin et on huvitavam. Seminar keskendub rohkem räpase PR tegemisele ja kuidas selle vastu võidelda (ega eriti ei võitle, on lühike kokkuvõte täna räägitud jutu põhjal). Kui homme huvitavamaks ei lähe, siis pean tõsiselt nuputama, kuidas sellest põnevat lugu välja pigistada.

Meid on seminaril üldse vaid neli inimest! Kummaliselt vähe, aga seda parem on muidugi kuulata. Seminar toimub sellises üsna troostitus piirkonnas nagu fotolt näha, kuigi see on iseenesest veel üsna kesklinn, Paveletskaja vaksali lähedal.
Näited räpase PR-i kohta leiab siin muidugi päris häid, Venemaal ollakse sellise asja peale mihklid, kui on vaja kellelegi sitta keerata. Näiteks ühes linnas panid natsbollid (Limonovi juhitud natsionaalbolševikud, kes on Putini võimu vastu koos Kasparoviga) üles loosungid „Mutin pudak” – see on sõnade mäng, vaheta esimesed tähed ära, siis saad, et „Putin mudak”. Mudak on hästi halvustav sõna mehe kohta. Ühesõnaga, et mõtetu ja halb mees. Putini-mehed nuputasid päevakese, siis tekkisid natsbollide loosungite asemele uued plakatid – „Pimonov lider”. Sellest saate ehk ise aru...
Üldiselt käib infosõja pidamise kohta hästi üks venekeelne ütelus – как ты скажесь, так и было. Ehk siis eesti keeli – nagu sa ütled, nii ka oli. Kui mõelda, siis on selles üsna palju tõtt. Kui mõelda näiteks, kuidas Eesti vastu vaenulikku propagandat on tehtud.
Mul tuli selle ütlusega seoses meelde veel paar toredat lauset vene keeles, mida viimasel ajal olen kuulnud. „Mida rohkem ma tunnen tolliametnikke, seda rohkem austan liiklusmiilitsaid.”, „Karmid seadused kompenseeritakse Venemaal sellega, et neid pole kohustuslik täita.”
Üks tore lugu argipäevast. Juba teist korda sain sõimata selle eest, et kogemata moblaga valele numbrile helistasin. Esimest korda mõtlesin, et sõimaja oli lihtsalt ebaviisakas inimene. Aga eile juhtus jälle nii, et valisin eksikombel vale numbri, keegi tädi võttis toru, vabandasin viisakalt, ikka juhtub. Aga kus tädi pistis sellepeale pröökama: „Ärge enam valige valesti numbreid! Selge??” mul jäi jälle täitsa suu lahti. Eelmine kord, kui numbriga eksisin, sain ka samamoodi sõimata. Küllap siin Moskvas elavad ilmeksimatud inimesed.
Ja veel. Ma hakkan kohe taotlema üht spetsluba ühe koha külastamiseks Venemaal. Selleks on mul vaja saada akrediteerimiskaart. Ja vot kui tore tingimus on selle kaardi kohta – „Kaardi kaotamise korral tuleb viivitamatult sellest teatada kaardi tagaküljel oleval telefonil.” Kust kurat ma seda numbrit saan enam vaadata, kui kaart kadunud on!
Täna tähistati üle Venemaa dessantväelaste päeva. Moskvas on dessantväelastel selline traditsioon, et nad joovad end täis ning siis suplevad linna purskkaevudes. Kokku pidi Venemaal olema miljon endist dessantväelast. Panen siia selle päeva puhul piduliku video, sellest kuidas meile kõige lähema dessantdiviis, Pihkva oma, seda päev tähistas. Peab ju teadma, kes meile „külla” võivad tulla. See oli Rossijas. Aga see on NTV uudiste video, et kuidas päeva Moskvas tähistati.