Infosõja seminaril, vol II

Nonii, ma sain nüüd reedel Moskvas ilusti raami sisse pandud tunnistuse, sertifikaadi, et olen läbinud infosõjateemalise koolituse! Eks ta selline luft asi oli tegelikult, see koolitus. Teine päev oli veel igavam, koolitaja rääkis peamiselt endast, et kui äge tegija ta on jne. Tema nimi oli Igor Ljaguškin. Siin on tema kodukas, väidab et tal on kandidaadikraad filosoofiateadustes ehk siis meie mõistes peaks see vist olema doktor.
Õpetas meid kuulujuttu levitama näiteks. Kinnitas, et hea ja töötav kuulujutt peab sisaldama tõest fakti. Et välja mõeldud sündmusega kuulukas pole päris see.
Näiteks tõi juhtumi ühe tuntuma rahvuslasega Venemaal Rogoziniga. Kes mõned aastad tagasi prõmmis endale vastu rinda ja kutsus inimesi üles mitte ostma läti, leedu ja eesti kaupu. Aga ükskord oli ta meestega viina võtnud ja läinud poodi. Ja seal oli keegi näinud pealt, kuidas ta läti sprotte ostis ja kiitnud seejuures tuttavatele kõva häälega, et need on kõige paremad pealevõtmiseks. Mingi poliittehnoloogi tuttav oli seda juhuslikult pealt näinud, edasi rääkinud ja selle põhjal lasti ringlema kuulukas, mis olla Rogozini mainele riigiduumas kõvasti mõjunud.
Meie koolitaja soovitas kuulujutu levima panna mitmest kanalist korraga. Kõige paremateks levitajateks pidas penskareid ja – veidi üllatav – lapsi ja just kooli kaudu, kuna siis see jõuab lastevanemateni.
Näitajaks, et kuulujutt töötas, pidas ta seda, kui kuulujutt sinuni tagasi jõuab. Kusjuures rahvas siis ise reeglina mugandab selle sisu selliseks, et oleks põnevam.
Mis ta veel rääkis? Ma nii lühidalt kirjutan, sest ma pean sel teemal ilmselt miski loo ka tegema. Et kõige tähtsam on valida õige vahend, kanal, mille kaudu nö. löök anda. Et kus saavutad kõige suurema kahju. Ja et kindlasti tuleb alati arvestada sellega, et võidakse vastata väga hästi ja valusasti.