Moskvas on selline juukslate kett nagu Persona Imidžlaboratoorium. Seal on kolm hinnataset. Kõige odavam on meister. See ongi 750 krooni. Selle eest, et pestakse (kusjuures kaks korda!)-lõigatakse-kammitakse ja tehakse soeng. Edasi tuleb topmeister, tema võtab sama asja eest juba 1350 rutsi ehk 615 krooni. Kõige kallim on stilisti-tase, tema hind on 1800 rutsi ehk 820 krooni seansi eest.
Minu meister, nagu ma juba ütlesin, midagi erilist ei teinud. See-eest olid tal väga naljakad töövõtted. Näiteks, kui ta tahtis mul eest tukka lõigata, siis ta mitte ei astunud minu ette, vaid seisis edasi selja taga ning tõmbas mu pea lihtsalt nii kuklasse, kui veel sai.
Juuksuri nimi oli Rusanna, kuskilt umbes Dagestani kandist ta pärit oli. Tal oli veel üks tore omapära. Nimelt üsna suured rinnad ning üsna avar dekoltee. Nojaa siis, kui ta mult kuskil pealaelt lõikas, siis ta surus mu pea alla – peaaegu otse rindade vahele. Mul polnud kuhugi pilku pöörata ka, nii ma siis lugesin kokku, et tal pärlendas neli higipiiska rindade vahel. Moskvas oli täna ikkagi peaaegu 30 kraadi kuuma ....
Ma loodan, et mu hea juuksur Tallinnas – Katrin – ei pahanda, et ma käisin võõra juuksuri juures. Tervisi Sulle, Katrin! Paha asi on see, et ma nüüd ei kujutagi ette, kuidas ma võin Sulle edaspidi vähem maksta kui sellele algajale siin Moskvas.Muidugi, on ka alternatiive Moskvas, on ka odavamaid kohti. Ma tean, et saatkonna politseinikud leidsid kesklinnas koha, kus sai 70 rutsi eest ehk 32 krooni eest pea nudiks lasta. Aga nagu siit fotolt näha, siis ka see pole veel viimane sõna – saab ka 50 rutsi eest! ja otse Arbatil. Mul on ilge kihk see juuksur ära proovida, aga Katrin vist siis mind enam jutule ei võta... Ta on ikkagi ju Eesti meister olnud ja puha.
Täna nägin ühes väikeses poekeses Arbatil mehi justkui otse anekdoodist. Nad olid kahekesi ning ostsid 0,25-se viina (siin müüakse ka selliseid, ühe võtuka pudel), väikse, 100-grammise topsi mahla ja ühe väikse šokolaadi. Rohkem pole ju vaja peale võtta, ega nad mingid õrnahingelised pole.
Edasi läksid nad kuulsa „napsumüüri” juurde – koht, kus keset linna päevasel ajal panevad inimesed keset linna naturaalselt tina. Moskvas veidi pikemalt olnutele on see tuttav koht Eesti saatkonna lähedal Uue Arbati alguses jalakäijate tunneli juures. Seal näeb ikka selliseid kodanikke, et ohohoo!Üks asi ajab närvi Moskvas – kuigi ma tean, et kõige paremini saab Moskvas hakkama siis, kui sa ei lähe millegi peale närvi. Olgu, ütleme, et paneb muigama siis. Nimelt see, et igale poole, kuhu lähed, küsitakse luba ja kirjutatakse välja propusk.
Igas suvalises kohas, ka kõige mõttetumas kontoris istub miski valvur ja nõuab luba ning kelle juurde lähed. Siis saad loa ning pead lahkudes selle allkirjastatult – et sa oled selle isiku juures käinud – tagasi tooma! Muidugi – vaata kui palju inimesi jällegi saab tööd selle arvelt. Kontrollimise maania on ikka vägev siin riigis. Kuigi – see võib vabalt olla ka varaste vastu mõeldud. Sulidest siin ka muidugi puudust ei ole.
Selline püks on sel suvel Moskva naiste seas väga moodne. Mul on paar korda iiveldama ajanud, kui selliste pükste vahelt piilub, ei pigem ikka ripub tselluliit ning võbeleb nagu sült või tarretis...
Tuleb välja, et ratastooliga siiski pääseb iseseisvalt metroosse. Ma küll siiamaani ei uskunud seda, aga üleeile nägin, kuidas üks noor kutt ratastooliga eskalaatoril alla sõitis. Selg ees ta kuidagi kõõlus seal astmete peal. Ise vist ei tahaks siiski järele proovida. Ei paistnud väga kindel sõit tal olevat. Invaliidi elu on siin ikka väga ropp.Tuttavad saatsid mulle 27. juunil Tallinnast postiga sünnipäevakaardi. Täna sain juba kätte. Seega liigub tavaline post Tallinnast Moskva 12 päevaga.
Lõpetuseks vene vanasõna, mida kuulsin – kus on viina, seal on mu kodumaa, kus on protveini, seal on ka Moskva, kus on hea, seal meid pole, kus on halb, seal ongi Venemaa.
Ja lõpupilt – kolme erinevat tegevust ühel pingil Gogoli bulvaril.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar