neljapäev, august 23, 2007

Imeline lennureis Mahhatškalast Moskvasse

Nonii, olen Dagestanist kenasti tagasi. Mägilaste pulm nähtud, samuti käisin tuhat aastat vanas külas, mis asub 2300 meetri kõrgusel ning pidi olema kõrguselt kolmas küla kogu Kaukaasias. Kirjutan sellest peagi Päewalehe Laupäevalisas.
Täna ma kirjutan veidi pikemalt, mida kujutavad endast Dagestani Õhuliinid (DÕ) ning kuidas käib Mahhatškalasse ja sealt tagasi lendamine. See on päris värvikas. Ma käisin Mahhatškalas juba teist korda ja seni pole Venes kusagile lendamine, pehmelt öeldes, nii lõbus olnud.
Märtsis lendasin Moskvast sinna Tu-134, mis väike lennuk ning rapub koledasti. Seekord oli DÕ kuskilt muretsenud juba suurema Tu-154M-i, kuhu mahub kirjade järgi 166 inimest.
DÕ pole seni veel kordagi tutvustanud päästevarustust, mis meie jaoks nii tavaline. Öeldakse, et vastav buklet on istmetaskus ning lugegu igaüks ise. See on juba tavaline, et erinevalt Lääne firmadest ei lülita Vene lennufirmad õhkutõustes ega maandudes kunagi salongitulesid välja. Õigemini see on pigem Vene lennukite eripära, et neil ei ole vaja tõustes-maandudes elektrit kokku hoida. Pärast, lennu ajal, põlesid sinna lennates ainult mõned üksikud salongituled, nii et lugeda oli võimatu. Passi niisama seal kitsas Tu-154, magada ka keeruline, sest põlvi pole kuhugi panna, kuigi ma olen ainult 179 ja pool senti pikki.
Ahjaa, ühtegi oksekotti ka polnud istmetaskus. Õnneks ei läinud vist kellelgi vaja ka ei sinna ega tagasi minnes. Ju siis keegi ei oskendagi kunagi DÕ-s.
Põhiline lõbu toimus eile Mahhatškalast tagasi Moskvasse lennates. Tõusin hommikul vara ja hakkasin kell 7 bussiga mägedest Mahhatškalasse loksuma. Kella 11 jõudsime 90 kilomeetri kaugusele Derbenti, sealt istusime marsaka peale ümber, et kiiremini jõuaks ja kell pool kaks olime sõbraga Mahhatškalas.
Kell 16.40 läks lennuk. Kaks pidu täis päeva olid mind parasjagu väsitanud, sestap olin õnnelikus tujus, kui poolteist tundi enne lennukit aeroporti jõudsin. Mõtlesin, et taram-taram-taram! teen check-in-i ära ja varsti lendangi kodu poole.
Allahil olid teised plaanid. Check-in Mahhatškala-moodi nägi välja nii, et oli üks lai lett, mille kohal polnud mingit kirja, et mis reisile registreeritakse. Küsisin inimestelt, et kas Moskvasse? Moskvasse, Moskvasse! Astusin sappa. Õigemini see polnud mingi saba, vaid leti ees oli sülem, mütsak inimesi, kes siis kaootiliselt leti poole liikusid, inimesi astus suvaliselt vahele ning sisuliselt oli varsti leti ees üks lai rivi, kust siis keskmised end leti ette surusid. Leti taga täitis pabereid vaid üks vanem naine, silmnähtavalt närviline. Tema ümber, mõlemal pool leti kõõlusid mingi ametnikud, kes ajasid selles mütsakus tuttavatega juttu, tervitasid sõpru jne...aga loomulikult ei aidanud kuidagi registreerijat. Ümber ringi karjutakse. Polnud mingi ime, et kellelegi anti teise inimese pass tagasi või 4 pardakaardi asemel hoopis kolm pardakaarti jne.
Tunni ajaga suutsin üleni higisena registreerijani suruda. Andsin pileti ja passi ja need lendasid momentaalselt mulle tagasi – „Praegu registreeritakse reisi 884! Aga teie oma on 373!” „Aga mul läheb ju lennuk juba 40 minuti pärast!” „Ei lähe, teie lennu registreerimine algab kell 21!”
Ui-ui-ui, ma olin nii pettunud, et oleks sellel registreerijal-naisel vuntsid võinud ära tõmmata. Säilitasin soliidsuse ja selgitasin välja, et pealelõunat läheb Moskvasse kaks reisi. Kurat, ja ei ühtegi silti selle kohta!
Tuli välja, et Dagestani valitsus oli lihtsalt nõudnud meie lennuki oma vajadusteks, et mingitel valitsustegelastel oli vaja kuhugi lennata. Nö. spetsreis. Ja reisijad oodaku, kuhu neil kiiret!
Pagan küll, üle nelja tunni vaja veel oodata. Mahhatškala lennujaam pole just maailma mugavaim. Rauast pingid, kus on käetoed vahel, et pikale visata ei saa.Põrandale ka mitte – räpane. Palav, umbne, kärbseid pilvede viisi. Sittagi teha pole. Lisaks olin ma eelmise õhtu toidust saanud ilmselt toidumürgituse, kõht valutas koledalt. Ma millegipärast elan alati toidumürgitusi raskelt üle. Olin üks suur higistamise masin ja peldikuvahet jooksja – oksendama.
Kuidagi nihelesin selle neli tundi ära. Kell hakaks üheksa saama. Oo, lõpuks ometi! Aga Allahil olid ikka omad plaanid.
Kõigepealt jälle sama vigur registreerimisega. Võitlemist mütsakus tund aega. Taas üks inimene registreerimas. Siis kestis tund aega pardale minek. Neil kontrollis dokumente taas üks miilits ning neil oli üks röntgeniaparaat. Et 166 reisijat sealt läbi lasta koos pagasiga, võttis taas üle tunni aja. Sealt läbi saanud, tuli mingis aedikus õues seistes passida veel ligi tund aega. Kokku pidid reisijad jutti seisma seega 3 tundi – tund check-in-is, tund pardalemineku sabas, tund aega niisama õues.
Rahvas oli juba jumala segane, ma mõtlesin, et nad lähevad lennujaama töötajatele kallale ja annavad peksa. Sest lennukit ei antud ka tunni aja möödudes ette!
Siis saabus absurdi tipphetk. Ma ise küll arvan, et keegi töötaja tegi nalja. Nimelt lossiti samal ajal inimestega ka ühte tšarterit Istanbuli, Türkki. Ja siis tuldi meile ütlema, et Moskva lennuki väljumise aeg pole veel teada, et lennukil miskeid probleeme, aga kui keegi tahab Istanbuli lennata, siis võib sinna pileti ümber vahetada, sest vabu kohti on....
Rahvas naeris selle peale. Aga kui poole tunni pärast tuldi ütlema, et Moskva lennuk on nüüd valmis, aga Vnukovo asemel maandub see Domodedovos ehk Moskva teises otsas, siis rahvas enam ei naernud... Vaid päris tigedaks läksid. Mõelge ise, kella oli juba 12 öösel, kohale jõuame seega kuskil pool kolm öösel, algse kella 19 asemel. Inimestel on tuttavad vastu tellitud Vnukovosse või siis veel parem – nende järgmine lennuk läheb edasi Vnukovost, aga nüüd satud keset ööd Domodedovosse, kust ainuke võimalus sel kellaajal Vnukovosse saada on takso. Ja maksab see 1500 rutsi vähemalt. Šeremetjevosse maksab Domost nt 2700 rutsi taksosõit.
Lõpuks saimegi lennukile, bussi ei viitsitud enam meile ette anda, nii siis jalutasimegi suure summaga lihtsalt üle lennuvälja lennukile. Lennuki ümber käis selline kisa ja kära jälle, umbes paarkümmend asjapulka õiendas lennuki ümber. Koerad jooksid ja haukusid. Ainult kisavad eeslid olid puudu, muidu oleks nagu turule sattunud.
Lend läks õnneks ilusti, kuigi nii kitsas ja palav oli, et magada eriti ei saanud. Kella kolmeks öösel olimegi nagu naksti Moskvas, õigemini Domodedeovos. Esimene rong linna läks alles kell viis. Mis siis ikka – otsisin tühja aknaaluse ja kerisin sinna magama. Lõpuks rongile ja kella 7 oli kodus. Olin higine ja räpane nagu käkk.
Seega võttis mu kojusõit Dagestani mägedest aega 24 tundi. Polnudki kõige hullem.
A üks huvitav asi veel. Et üldse Mahhatškala lennujaama pääseda, kontrolliti mul kaks korda passi – kõigepealt miilits vaatas kõik autod üle ning seejärel kontrolliti kõiki jaama sisenejaid. Loomulikult ei saanud lihtne Dagestani miilits aru, et miks ma pole ennast kohapeal registreerinud, kui ma olen välismaalane. Nagu seinale seletasin esimesele, et mul on sissekirjutus Moskvas ja MID on meile öelnud, et sellega me võime kuni 10 päeva ilma registreerimiseta kohapeal ringi rännata Venes. Lõpuks tuli päästev mõte – ütlesin, et mulle Dagestanis väga meeldis ja siin on nii vahva jne, et sellest kõigest ma kindlasti kirjutan. Siis tal süda heldis ning lasi mu minema. Teisele miilitsale rääkisin kohe seda juttu, temaga läks kiiremini.
Kokku kontrolliti kõigil reisijatel Mahhatškala lennujaamas passe kuus korda!! Kõigepealt autodes, siis jaama sisenedes, siis check-in-is, siis enne röntgenit, siis peale röntegnit (miks siis küll??, sest see oli kinnine ruum, kust ei saanud kuhugi minna) ja lõpuks lennuki trapil. Ja Domosse jõudes nägin esimest korda, et dokumente ja pagasit kontrolliti ka lennukilt maha tulles. Nii suur on siin Venes enne valimisi hirm terrori ees. Kontrolligu pealegi, peaasi, et lennukid alla ei kukuks. Emal ka süda nii väga siis ei muretse.

4 kommentaari:

kaja ütles ...

oh taevas arm, no on ikka sul huvitav elu...aga usun et see nii on, noores põlves sai ise palju venemaal ringi seigeldud, ja tundub, et asjad on ikka samamoodi. ei miskit uut siin päikese all - sellise mütsakaga olen võidelnud Voronezhis Moskva rongile piletit hankides...ja mütsakast läbi sain ainult seeläbi, et teesklesin invaliidi(noh mul tegelt natuke ikka jalad haiged ka, aga noh ikka ise liigun, ei ole selline hädine loomulikus olekus), muu enam lõpuks ei aidanud, invaliidile (kepiga ja tõsiselt ühte jalga järgi lohistavale) halastati ja nii sai ka pileti...muidu vist poleks piletit ka saand.(see oli see sama kord kui ma ka seal pulmas käisin). noh ma arvan, et kui ma oleks veteran olnud, siis vist oleks ka pileti suutnud hankida, aga muidu ei olnud reaalne...

indrek ütles ...

tõepoolest, loe ja imesta. lugeda on päris lõbus ja irvitada, aga arvata võib, et endal seal sabas ja lendu oodates nii väga lõbus ei olnudki.

muide, kas mingite teiste välismaalastega on ka Venes kontakti olnud? ma mõtlen välismaa all, ikka välismaad kapriikide mõttes, mitte endist idaplokki? mis nende arvamus sellest kõigest on? jagavad matsu ja suudavad kohaneda nagu meie inimesed või on pigem šokis?

Jaanus Piirsalu ütles ...

Väga pole selliste välismaalaste peale sattunud, kes niisama ringi seiklevad vahest. Komandeeringud on neil reeglina hästi korraldet jne. Komandeeringud olen ma ise ka üritanud hästi korraldada, et tullakse vastu jne :) see oli mul selline paaripäevane puhkuseots. Aga ka seal Mahhatškalas seisis sabas koos minuga üks inglise härrasmees. Seisis täiesti stoilise rahuga, ootas kuni põhimass oli end sisse möllinud ning registreeris ennast siis ära. Vahet ju polnud. Vahetasin taga paar sõna, oli mingi väikse Briti firma esindaja Venemaal. veidi segaseks jäi ainult, et mis firma see oli.

Arvo ütles ...

VÄGA värvikas ja hea lugemine! Tänud! :)