Kes on need Eesti sõdurid, kes lamavad tundmatute sõdurite haudades Velikije Luki all?

Pihkva oblastis asuv Velikije Luki on koht, kus Punaarmee 8. Eesti laskurkorpus sai 1942. aasta detsembris oma tuleristsed. Need olid väga verised, linna vabastamisel Saksa vägedest hukkus seal vähemalt paar tuhat eestlast. Seetõttu on eestlane seal siiamaani kõige suurem sõber.
Velikije Luki lähedal asub Dubrava küla, sisuliselt on see umbes 100 000 elanikuga Luki eeslinn. Ja külas asub kool, Lõtševskaja keskkool. Keskkoolis tegutseb ajalooring, mida juhatav Vera Aleksejevna Samsonova. 15 aastat on tema ja õpilased kogunud mälestusi ja materjali peamiselt just Luki vabastamise lahingutest detsembrist 1942 kuni jaanuari lõpuni 1943. Väga ilus ettevotmine.

Käisin õpetaja Vera ja tema laste juures 9. mail. Neil on oma „sajandi projekt“ – kuidagi välja uurida, kes on see Eesti sõdur, kes lamab praegu tundmatu sõduri hauas Dubrava kõrvalkülas Kamenkas. (Fotol ongi see haud. Haua ees seisavad ajalooringi õpetajad ning vasakul õpetaja Vera.)
Selle haua stoori on selline. 1943. aasta märtsis, kaks kuud peale lahingute lõppu, sulas lume alt Kamenkas välja ühe Punaarmee sõduri laip. Kohalikud matsid ta maha, keegi muidugi ei teadnud, mis ta nimi on. Hauda hooldati enam-vähem kogu aeg. Kohalikud tõid sinna vahest lilli selleks, et mälestada oma lähedasi, kes jäid sõjaks kadunuks ja kelle hauakoht pole teada. Sellinne sümboolne haud on see kohalike jaoks kogu aeg olnud. Aasta tagasi tegid Vera ja tema lapsed haua korda, istutasid sinna lilled ja tegid ise väikse mälestusmärgi. (Ametlik pole see haud kunagi olnud.)

Vera Samsonova (fotol) selgitas välja, et Kamenka kõrgustiku pärast kaklesid sakslastega 25.-29. detsembrini 1942. aastal just Eesti korpuse üksused. Küla taga oli sakslastel väga tugevalt kindlustatud kõrgustik, millelt paistis kogu Luki nagu peo peal. Strateegiline koht.
Eesti allikate järgi sai Vera teada, et Kamenkas hukkusid ametlikult kuus Korpuse meest. Need on: Kehtna vallas elanud Elmar Elb (s 1911), Tallinnas Suur-Ameerika tänaval elanud Albert Iarllepp (s 1921, ilmselt on tema õige perekonnanimi Järlep(p) või Jerlep(p)), Põltsamaal elanud Endel Iurimaa (s 1922, ilmselt on tema õige perekonnanimi Jürimaa), Jaan Kodasmaa (s 1921), Kolga vallas elanud Endel Laurenol (s. 1915, ilmselt on tema õige perekonnanimi Laurend või Laurent) ja Kuti vallas elanud Eduard Lelgus (s 1916). (Kõik elukohad on ilmselt enne sõja aegsed.)
Õpetaja Vera ei tea nüüd, kust otsast väljaselgitamist jätkata. Ilmselt on ainus šanss sõduri isikut teada saada see, et kui leiduks kellegi neist sugulasi, siis võrrelda DNA-proove. Igatahes, kui keegi nende kuue korpuslase sugulased satuvad neid ridu lugema, siis minu käest saab Vera Samsonova kontaktandmed.
Üks ebakindel vihje hukkunu isiku kohta on olemas: keegi kohalikest olla mäletanud, et kui sõdurit maeti, siis oli tal portupee. Mis peaks justkui viitama, et tegemist võis olla ohvitseriga.

Samas Kamenkas on Vera ja tema õpilased korda teinud veel ühe tundmatu sõduri haua (fotol). Ilmselt lamab seal ka keegi eestlane. Ilmselt siis taas keegi neist kuuest ülalnimetatutest. Kui mina seal nendega olin, siis tuli üks kohalik vanem naine rääkima, et veel Nõukogude ajal käisid sellele hauale pidevalt Eestis sõjaveteranid lilli toomas. Aga kes ja kui palju üldse sinna hukkunuid on maetud, seda tädi ei teadnud.
Kui nende hukkunute väljaselgitamine on suht keeruline ülesanne, siis on õpetaja Veral ja lastel veel teinegi unistus – lõpuks ometi kohtuda mõne eluse Eesti korpuse veteraniga. Vera Samsonova on küll kirjavahetuses kahe veterani – Valentin Villemsoo ja Karl Rammusega, aga isiklikult nendega kohtunud ei ole. Minu teada peaks korpuse-mehi elus olema Eestis ligikaudu 120-130.
Velikije Lukis endas Lovati jõe kaldal seisab endiselt vägev monument hukkunud eestlastele. Selle autor on kuulus Öismäe projekteerija Mart Port, kes ise sõdis Eesti korpuses. See on üks väheseid monumente Venemaal, mis on enamuses eestikeelsete kirjadega.