Intervjuu Moskva alternatiivse teatri teatr.doc looja ja juhi Mihhail Ugaroviga

Eelmisel laupäeval ilmus Päewalehes minu intervjuu Mihhail Ugaroviga (fotol), kes juhib Moskvas sellist huvitavat teatrit nagu Teatr.doc. Teevad peamiselt dokumentaalset teatrit. Nende pisike lava asub otse kesklinnas Majakovka ja Tverskaja metroojaamadel vahel mitte kaugel Patriarhi tiikidest. Soovitan vägagi külastada.
Viis aastat tagasi Beslani panvangidraamast jutustanud dokumenaalnäidendiga Eestiski käinud 54-aastane Ugarov pälvis aprilli keskel Venemaa suurimal teatrifestivalil Kuldne Mask žürii eripreemia näidendi „Elu läks korda“ lavastamise eest.

Miks Moskvas, üldse Venemaal tehakse nii vähe sotsiaalset teatrit? Venemaal oleks ju teemasid küll ja küll.
Selles ongi asi, et teemasid oleks väga palju, aga teatrit ei võeta Venemaal kui sotsiaalset institutsiooni. Publik ei võta selliselt, ja mis kõige solvavam, ka teatriinimesed ise arvavad, et pole vaja selliseid teemasid teatris käsitleda, teater ei pea tegelema poliitikaga, sotsiaalsete probleemidega. Et need on kõik ajutised asjad, peab tegelema kunstiga. Parem lavastame Tšehhovit, Shakespeare´i – et seal on kõik need tänapäevased probleemid olemas. Tšehhov ja Shakespeare on muidugi tore, aga lisaks nendele eksisteerib veel reaalne elu meie ümber, mida absoluutselt ei kajastata. Kaasaegset inimest sa laval ei näe.

Moskva üks tuntumaid nooremaid lavastajaid Kirill Serebrjannikov ütles hiljuti ühes intervjuus ka umbes samasuguse mõtte: lavastada praegu Tšehhovit ja Turgenevit, see on konformism. Nonkonformism oleks lavastada kaasaja elust.
Jah, ma olen temaga nõus. Kuigi ma olen nõus ka sellega, et on vaja Tšehhovit ja Turgenevit, aga on palju lavastajaid, kes teevad seda minust lihtsalt paremini. Sellepärast ma tegelengi ainult kaasaegsete näidentidega, või siis dokumentaalsete tükkidega.

Millised teemad teid eelkõige huvitavad praeguses Venemaa elus?
Mind huvitab muidugi teema inimene ja riik. Minu jaoks on see praegu peamine teema. Viimase aasta jooksul on Venemaal kujunenud väga huvitav ühiskondlik situatsioon, sest on märgata üsna suurt vastuhakkamist režiimile. See läks lõpuks lahti, ja avalikult. Seda tuleb toetada. Teine oluline teema, aga ka väga ohtlik teema, mida peaaegu keegi ei julge puutuda on inimene ja religioon, õigeusk. Seal on väga palju probleeme tänasel päeval. Meie pole ka sel teemal veel midagi teinud, aga me mõtleme selle üle. Seda on vaja.

Miks õigeusu-teemal ei julge keegi midagi Venemaal teha? Kas näitlejad ja lavastajad ise kardavad seda teemat?
Jah, kardavad. Kuigi tegelikult mitte niivõrd ei karda, kui pigem see, et me ei tea, kuidas seda teha. Kaasaja Vene inimene on justkui usu ja mitteusu piiril. Me teame, et ametlik Vene õigeusu kirik väga ärritab inimesi.

Miks nii?
Sest see on väga bürokraatlik, üks suur kantselei. See on justkui veel üks valitsus, kus istuvad samuti tšinovnikud, kellel on põhimõtteliselt sülitada usu peale. Seal on kohtutav konformism. Neis pole tegelikkuses erilist kaastunnet õnnetutele, alandatutele. Mai lõpus tuleb meil esietendus Magnitskist. Seal me puudutame sellist teemat, et kes peaks avaldama halastust inimestele, kes istuvad vanglas. Õigeusu kirikul on praegu positsioon, et meie ei sekku. Mitte keegi ei sekku.

Väga huvitav, et teete dokumenaaltnäidenit jurist Sergei Magnitskist (USA investeerimisfirmat Venemaal esindanud jurist, kes eeluurimisvanglas istudes ei saanud vaatamata raskele haigusele arstiabi, mille tõttu ta eelmise aasta novembris vanglas suri. Tema surm põhjustas Lääne ja ka osas Venemaa ajakirjanduses tugevat vastukaja, sest arvatakse, et tal lasti meelega surra, kuna ta süüdistas Venemaa eriteenistustega seotud ametnikke 230 miljoni dollari väljapetmises riigilt-J.P.), mis on Venemaa üsna tundlik poliitiline teema. Millele te selles keskendute?
Ma olen kogunud väga palju materjali, väga palju suhtlesin tema sugulastega, tema emaga. Ema andis mulle tema kirjad, tema päeviku. Ametlikud isikud keeldusid Magnistki teemal suhtlemast. Kõik keeldusid – uurijad, prokurör, kohtunik. Nad keeldusid ilma sigasuguse põhjenduseta. Ma saan neist isegi aru, sest mida neil on öelda? Magnitskit ennast etenduses pole, vaid ainult need pahad. Igal ühel on monoloog, kus ta räägib, et tema pole milleski süüdi. Ma nimetame etenduses nende kõikide pahade reaalsed nimed. Nad võivad, kui tahavad, tulla etendusele ning ennast seal vaadata. Ja kui tahavad, siis võivad anda meid kohtusse. Ring sulguks sel puhul.

See pole teil ju esimene selline kõlav poliitiline tükk.
Jah, mul oli September.doc, mis rääkis Beslani pantvangidraamast (Teatr.doc mängis seda Tallinnas 2005. aasta sügisel-J.P.). See oli ka dokumentaalne näidend, mis põhines internetifoorumitel. Me võtsime tšetšeenide, inguššide, osseetide ja venelaste populaarsed internetifoorumid ning panime nende arvamused juhtunust vastakuti. See oli poliitiliselt väga ebakorrektne etendus, ütleks isegi, et hirmus.

Teil oli selle tükiga probleeme?
Oli. Moskvas süüdistati meid, et me võtsime tükiga venelaste-vastase positsiooni. Kuigi selles tükis pole üldse mingit meie positsiooni, seal on lihtsalt antud järjest sõna sellele, sellele, sellele ja sellele. Ja kui me viisime seda tükki festivalile Prantsusmaale Nancysse, siis seal oli vastupidi – meid süüdistati selles, et vot nüüd saabus Putini teater. Ja meie vastu tehti miitinguid. Seal on ju palju kõiksugu organisatsioone tšetšeenide kaitseks – kusjuures pikettidel ma ei näinud ühtegi tšetšeeni ennast, kõik olid inimesed nendest ühingutest. Kusjuures nad polnud etendust veel näinudki, aga juba piketeerisid. Põhimõttel, et kui juba Venemaalt tulid, järelikult tuleb protestida.

Miks te Magnitski teema võtsite?
Sest see õudne lugu puudutas paljusid. Moskva kesklinnas (Magnitski istus Butõrka eeluurimisvanglas, mis asub kesklinna vahetus läheduses-J.P.) tapetakse inimene. Moskva kesklinnas asub sisuliselt koonduslaager – kuidas on see võimalik? Kõik need arstid, kes vaatamata Hyppokratese vandele ei andnud talle mingit abi – kõik see avaldas väga tugevat mõju. Siiamaani inimesed räägivad sellest palju.

Mis te arvata, kas tänasel Venemaal hakatakse segama sellise näidendi välja tulemist, sest tegemist on võimude jaoks ju ebamugava teemaga? Või vähemalt Moskvas pole see probleem?
Aga kuidas nad saaksid segada?

Tuleb näiteks tuletõrjeinspektor, ta leiab kindlasti põhjuse teatri sulgemiseks.
Nojah, inspektsioon võib tõesti tulla. Maksuamet võib veel tulla. Kui jah, siis sellise meetodiga saaks küll.

See oleks kõige efektiivsem viis teie etendus nurjata.
Kõige efektiivsem! Aga me katsume kogu aeg nii oma asju ajada, et meil oleks kõik need asjad piinlikult korras. Teisest küljest on etendusele juba selline toetus, et nad lihtsalt kardavad seda teha. Kõigile oleks kohe selge ju, miks seda tehakse, kui tulevad inspektorid.

Venemaa president Dmitri Medvedev on palju rääkinud sellest, et vabadus on parem kui mittevabadus jne, aga Magnitski juhtumile polnud mingit erilist reaktsiooni ju. Jah, mõned vanglasüsteemi ametnikud lasti lahti, uurimine algatati, aga kedagi pole siiamaani inimese hukkumise eest vastutusele võetud ja ega ilmselt ei võeta ka. Miks siis nii, kui arvestada Medvedevi lubadusi?
Selles ongi asi. Me oleme eri instantsidest küsinud selle uurimise käigu kohta, aga me pole saanud mingit infot, mis seisus uurimine on. Isegi ametlik inimõigustekomisjon, kes tegeleb vanglatega, saab selle uurimise kohta väga vähe infot. Kõik inimesed, kes minu arvates on konkreetselt süüdi Magnitski hukkumises, töötavad rahulikult edasi, kõik nad on edasi uurijad, prokurörid, arstid. Nad võivad ka niimoodi edasi ükskõik kelle tappa...

Kuidas teie noored näitlejad suhtusid sellisesse teema valikusse?
See on päris huvitav lugu. Kui ma esimest korda korjasin grupi näitlejaid kokku ja ütlesin, et teeme näidendi Sergei Magnitskist, siis nad kõik küsisid, kes see on? Nad ei teadnud temast midagi. Nad elavad oma teatrite sees ning on täielikult oma tööga hõivatud. Nad ei tea suurt midagi, mis toimub väljaspool. Aga kui nad süüvisid sellesse loosse, siis osadele avaldas see väga tugevat mõju. Näitlejad kohtusid samuti sugulastega, lugesid dokumente, tema päevikut.

Kes teil etenduse peategelane on, kui Magnitskit ennast üldse näidendis polegi?
Kohtunik. Tema on meil peamine paha. Minu arust sooritas ta väga selge kuriteo. Magnitski palus kohtult abi, et talle antaks sooja, keedetud vett, mida ta oli vaja ravimitele peale juua. Magnitski ei suutnud vanglas nimelt 24 tundi saada keedetud vett ravimite võtmiseks. Kohtunik vastas talle, et kohus pole kohustatud kindlustama kinnipeetut keedetud sooja veega. Meie etenduses palub kohtunik ise teises ilmas keedetud vett, aga keegi ei anna talle. Lõppeb näidend sellise väga julma stseeniga, kus ta saab teekannu keeva veega. See näeb väga efektne välja. Vot, me tahaksime talle niimoodi tasuda selle eest, mis ta tegi. Näidendi idee ongi selles, et kõik need meie arvates süüdlased saavad karistuse teises ilmas. Kuna siinilmas pole see reaalne.
Me nüüd muide kavatsema näitlejatega minna vaatama seda kohtunikku mõnele suvalisele kohtuistungile. Et näha teda vähemalt. Seda ei saa ta meile keelata, sest istungid on avalikud. Kohtuda ta meiega ju ei taha.

Erinevus eelmisest poliitilisest dokumentaalnäidendist September.doc on siis selles, et seekord on teil väga tugev oma seisukoht etenduses välja toodud.
Jah, väga tugev meie positsioon.

Miks Magnitski näidendi nimi on „1 tund ja 18 minutit“?
Tal oli äge pankreatiit (kõhunäärme põletikuline haigus-J.P.). Ma olen aru saanud nii, et inimesel pole sel juhul väga valus, kui ta on sellises vastsündinud asendis, kägaras. Valvurid nägid teda niimoodi lamamas, kutsusid nn tugevdusgrupi – need on sellised tugevad mehed kumminuiadega - kes sidusid ta spetsiaalsete nööridega sirgelt sellili voodi külge. Sellises poosis pidas ta vastu üks tund ja 18 minutit, enne kui tema süda seisma jäi. Arste ei kutsutudki. See oli piinamine.

Talle tehti meelega nii, et tal oleks veelgi valusam?
Jah! Ettekäändel, et tal on psüühiline reaktsioon ja teda tuleb rahustada. Tegelikult oli tal väga valus... Etendus peaks ka kestma täpselt üks tund ja 18 minutit, et ka selles jälgida mingitki dokumentaalsust.

Kuidas te oma teatrit rahastate?
Ei kuidagi (naerab). Meil on ebaregulaarsed grandid (toetusstipendiumid). Venemaal on see grantide süsteem väga segane ja algeline, sa ei tea kunagi ette, kas sulle antakse või mitte. Sellele ei saa loota. Peab ütlema, et kuigi tegemist on erateatriga, siis Vene kultuuriministeerium ikkagi aitab. Nad saavad aru, et tegemist on väärtusliku teatriga ning pakuvad juba, et kas te ei taha saada riiklikuks teatriks. Meie loomulikult kohe keeldusime, sest see tähendab kohe kontrolli jne. See pole meie tee. Aga ministeerium ikkagi aeg-ajalt annab meile grante. Need ei ole suured, aga vähemalt jätkub rendi eest maksmiseks.

Kas nii ei või juhtuda, et kui te oma Magnitski tüki välja toote, siis kultuuriministeerium ütleb, et teie tükk on valitsusvastane ja me teile enam grante ei anna?
Võib küll. Nii juba oli ka. Kui me tegime September.doc-i, siis meil olid Moskva linnavalitsuse grandid ja nad hoiatasid meid, et ärge palun tehke sellist etendust, miks te ronite poliitikasse jne. Ma vastasin, et teeme, sest meile on seda vaja. Siis nad teatasid, et ärge meie rahadele enam lootke. No ja mis siis! Kaks aastat nad ei andnud kopikatki. Nüüd nad on ilmselt selle ära unustanud ja vaikselt on hakanud neilt midagi tilkuma. Aga ma ei nimetaks seda rahastamiseks, see on heategevus sisuliselt. Sellepärast me ei kardagi, et meilt Magnitski etenduse pärast raha ära võetakse, sest need on niigi naeruväärselt väiksed.

Kes teie näitlejad on?
Need on noored Moskva näitlejad, kellest osad töötavad suuremates teatrites. Aga näiteks selle „Elu läks korda!“ (mis sai Kuldse Maski eripreemia-J.P.) etenduse näitlejatest ei tööta ükski kuskil teatrites. Nad elavad selle arvelt, et nad väga palju mängivad filmides, seriaalides. Nad on väga head noored näitlejad, nad on sellised tõusvad staarid. Nad teenivad teles ja kinos väga hästi, aga kui sa ööd ja päevad võtteplatsil oled, siis saab teater nende jaoks väga tähtsaks. Nad kõik osalevad Teatr.doc-i etendustes tasuta. Ainult sellepärast, et see on nende jaoks tähtis ja huvitav. Honorar, mida meie suudaks neile pakuda, oleks neile naeruväärne.

Kui palju see tasu oleks?
No ma ei tea, ütleme, et tuhat rubla (400 krooni-J.P.) ühe etenduse eest. See on naeruväärne summa ükskõik millise seriaaliga võrreldes.

Palju neile seriaalides ja filmides keskmiselt makstakse?
Üks võttepäev on ütleme 500-1500 dollarit (5850-17 550 krooni). Inimesed teenivad teatris ehk kuu aja eest sellise summa. Mulle see põhimõteliselt meeldib, sest neil on siis juba teised probleemid, neil pole probleemiks, et kuidas ära elada. Siis tõuseb küsimus loomingust. Et ühte asja ma teen raha pärast ja teist, kasvõi tasuta, loomingu enda pärast. Samamoodi tegutsevad enamus alternatiivseid teatreid Moskvas.

Te ise ka teenite oma palga kusagilt mujalt?
Loomulikult. Ma teen samuti kinos ja televisioonis. Ma pole kunagi saanud Teatr.doc-ist mingit honorari.

Te ütlesite intervjuu alguses, et Venemaa ühiskonnas on märgata varasemat suuremat vastuhakkamist valitsevale režiimile ning et seda saab teha avalikult. Paljud läänes ja ka Eestis ei usu, et see on võimalik. Võite te seda tõesti kinnitada, et teie meelest saab juba Venemaal vabalt protestida?
Jah, muidugi aetakse meil endiselt pidevalt miitinguid laiali. Me teeme seda sama asja, ainult teatris ja üldiselt pole meil kunagi probleeme olnud. Isegi miilits pole kordagi käinud.

Kunstivabadust tunnete te täielikku?
Täielikku! Aga vaadake – me oleme väga väike teater. Võim saab ka aru, et noh, las nad teevad seal omi asju. Tsensuuri on vaja kus? Televisioonis, kus on tohutu auditoorium, kinos, kus võib ka olla suhteliselt suur auditoorium, - ja kõik! Teatrid on täielikult vabad. Ajalehed kirjutavad täielikult vabalt. Internetist ma Venemaal üldse ei räägi, seal toimub praegu kõik kõige olulisem. Internetikeskkonnas areneb väga tormiliselt Puntini kriitika ja kõige selle kriitika, mis riigis toimub. Selles mõttes need viimased terroriaktid Moskva metroos avasid paljude silmad ning viimanegi hirm on kadunud. Need inimesed (peab silmas võimusid-J.P.) kaitsevad ainult iseennast!

Teie teatri noored näitlejad arvavad ka niimoodi?
Ma arvan küll. Praegu on ettevalmistamisel meil veel üks dokumantaalasi - nendest plahvatustest Moskva metroos. Seda teeb üks ajakirjanik ja see põhineb nende inimeste intervjuudel, kes jäid ellu metroos.

Eelmisel sügisel tekitas Venemaal palju kahinat romaan „Nullilähedal“ (Okolonulja), mille autoriks peetakse pseudonüümi Naatan Dubovitski taha peitunud Kremli peamist ideoloogi Vladislav Surkovi. Seal raamatus ta ütleb, et kõige suurm nonkonformism praegusel Venemaal on olla aus... Mis te sellest arvate?
Kas tõesti nii kirjutas? (Naerab.) Seda on kohe raske kommenteerida... Ma suhtun sellistesse avaldustesse väga skeptiliselt, sest ei saa ühe käega teha seda, mida ta teeb, ja teise käega kirjutada niimoodi. See on lihtsalt järjekordne mingi poliitiline trikk, et pälvida mingi osa intelligentsi tähelepanu. Aga kõik saavad ju aru, et see on kõigest trikk.

Aga kuidas te suhtute, et moodne lavastaja Kirill Serebrjannikov tahab seda lavale panna? Kuidas te sedasorti asjade lavastamisesse üldse suhtute?
Ega Serebrjannikov ei pane seda lavale sellepärast, et ta tahab, vaid sellepärast, et sellise tüki välja toomine on glamuurne sündmus ja see toob publiku kohale. Ma tean hästi Kirilli – teda huvitab ainult see. Ta ei vaevle probleemide üle nagu ideoloogia ja moraal. Ta tahab lihtsalt teha sellest seltskondlikku sündmust.

Kas te näete sellisel suunal teatris nagu uuriv teater tulevikku?
Ei, suurt ei näe. See, millega mina tegelen, dokumentaalne teater, see on ajutine etapp, mis iseenesest peaks avaldama mõju nö suurele teatrile, mainstream-teatril.

Kas te juba näete teiesuguste alternatiivteaterite mõjutusi Moskva mainstream-teatrites?
Jah, on küll täitsa otseseid mõjutusi. Näiteks meil on välja töötatud erilised näitleja tehnikad ning neid tehnikaid on juba hakatud kasutama traditsioonilistes teatrites. Me teatasime, et teeme näidendit Magnitskist, seejärel teatas riiklik, suhteliselt suur teater, mille nimi on kaasaegse dramaturgia kool, et nemad toovad lavale tüki Mihhail Hodorkovskist (Venemaa rikkaim mees 2000-ndate alguses, kes on mõistetud seitsmeks aastaks vangi, paljude arvates poliitilistel põhjustel-J.P.). See on Hodrokovski ja kirjanik Ljudmilla Ulitskaja kirjavahetuse põhjal (nad pidasid seda eelmisel aastal, kui algas uus kohtuprotsess Hodorkovski üle, kus teda võib oodata uus,kuni 20-aastane vangistus-J.P.). No nad on sellised veidi opositsioonilised ka seal teatris. Absoluutselt meie mõjutusel tuleb see välja, ma tunnen neid väga hästi. See on väga hea, sest see pole enam väike keldriteater.

Aga kas Moskva teatrites mängitakse selliseid praegu Kremli silmis väga poppe teemasid nagu võitlus korruptsiooni vastu, moderniseerimine?
Moskvas ma küll ei tea, et teatrites keegi mängiks neid teemasid. Need on ju sellised jutumärkides teemad. Kui on kaasaegsed tükid teatrites, siis need keerutavad enamuses kõik psühholoogia ümber. Tema armastab temakest, temake ei armasta teda jne. See võib ka olla hea teater, aga probleemaatika on selline kitsas. Puudutab peamiselt isiklikku elu, ja vaataja on selliselt juba kasvatatud. Kui hakataks sotsiaalseid teravaid teemasid laval tõstatama, siis publik mõtleks – kuhu ma olen küll tulnud, mis toimub? Meil ju, tegelikult kogu maailmas on see nii, inimesed reageerivad väga närviliselt reaalsusele. Reaalsus on ju väga ohtlik! Seetõttu on kunsti ülesanne nende arvates viia reaalsusest võimalikult kaugemale.

Miks Vene inimesed ei armasta reaalsust?
See on psüühika selline. Nad tahavad põgeneda. Näiteks minevikku. Nooremad elavad ka tulevikus. Aga et elada praegu ja nüüd, see on väga raske paljudele. Olevikust on neile väga närvesööv rääkida. Seetõttu mind ajavad väga naerma need meie kampaaniad, et ühtäkki hakatakse massiliselt arutlema sõja tagajärgede üle. Sellepärast, et selles teemas tunnevad nad ennast väga mugavalt, saavad kõigest aru. No kellele see enam nii väga tähtis on? Aga ei! Inimesed võitlevad sel teemal, lähevad miitingutele ajaloo võltsimise vastu jne. Just sellepärast, et sellest saavad nad kõik aru, neil pole seal midagi segast.

Te tegelete palju ühiskonnaga. Kuidas te iseloomustaksite praegust aega Venemaal?
Väga raske küsimus... Umbes aasta tagasi ma oleks seda perioodi nimetanud „restauratsioon“. See oli Nõukogude võimu resturatsioon. Ainult nafta oli kallis, arvutid olid, aga muidu nagu Nõukogude võim. Ja mind hirmutas, et kõik väga rõõmsalt reageerisid sellele. Oli selline loosung, et Venemaa on põlvist tõusnud jne. Nüüd on see muutunud.

Mis suunas?
Paremas suunas muidugi. Äkitselt on see kõik paljudele muutunud ebahuvitavaks. Väga palju muutis intelligentsi meeleolusid sõda Gruusiaga. See oli juba üle piiri. Seetõttu ma arvan, et praegu pole sugugi halb periood. Aga ma ei tea, mis on selle põhjuseks tegelikult... Võib olla meid lihtsalt kasutatakse ära võitluses Putini-Medvedevi vahel. See võib vabalt olla.

MIS ON TEATR.DOC
Mihhail Ugarov lõi Teatr.doc-i 2002. aastal Uue Draama festivali jaoks. Moskva kesklinna keldris u 100-kohalist saali omaval teatril on kaks suunda – kaasaegne dramaturgia ja dokumentaalsed näidendid. „Tahtsime kaasaegset elu peegeldada,“ ütleb Ugarov teatri loomise kohta. „Euroopas on palju rohkem sotsiaalse seisuga teatrit, meil arvatakse siiamaani, et teater see peab olema puhkus.“
Teiseks nõuab sotsiaalne teater Ugarovi sõnul hoopis teistsugust näitleja tehnikat. „Kui näitleja töötab dokumentidega ning rolli asemel töötab konkreetse persooniga, võtab talt ise intervjuud, siis ta ka mängib hoopis teistmoodi,“ räägib ta. „Ma tahtsin neid kahte asju Venemaal veidi muuta.“
Teatri kodulehekülg on http://www.teatrdoc.ru/

UUEST NÄIDENDIST, MIS SAI PREEMIA
Kuldsel Maskil pälvis Mihhail Ugarovi lavastatud „Elu läks korda“ eripreemia „julguse ja täpse kunstilise diagnoosi eest keelelisele reaalsusele, milles elab praegu Venemaa“.
Näidendi autor, Minskis elav Pavel Prjažko on praegu Moskvas väga populaarne. Tema tükke mängivad korraga vähemalt neli teatrit. Tema „Elu läks korda“ on üles ehitatud sellele, kuidas inimesed ei oska omavahel suhelda.
See räägib keelelisest tupikust, kus tavalised äärelinna noored ei oska oma tundeid ja mõtteid eriti välja öelda. Ei suuda, sest nende sõnavara on piiratud. Kõigile tuntud vene roppude sõnadega väljendavad nad oma kõige olulisemaid tundeid. Näha, et inimeses toimub tõeline tragöödia, aga ta ei oska seda väljendada. „See on laiemalt paljude inimest probleem - ka intelligentsete, igaüks omal tasemel – et ei suudeta või ei osata oma tundeid ja mõtteid selgelt väljendada nii, et teine sellest õigesti aru saaks. Keelt justkui ei jätku,“ ütleb Ugarov.
Tegemist pole tavaliselt lavastatud tükiga. Näitlejad loevad laval raamatust oma teksti maha, üritades niimoodi sisse elada oma kangelaste maailma.