Intervjuu Sergei Manukjaniga

Tänases EPL Laupäevas ilmunud intervjuu täistekst

„Jazzmuusik on nagu hea vein või viski, mis peab kaua seisma”
Elus oleneb kõik väärtustest, mida sa elult tahad, räägib kaua Eestis elanud jazzmuusik Sergei Manukjan. „Uhke auto ei muuda elus midagi,” ütleb ta.
Te olete pärast Eestist lahkumist juba 17 aastat Moskva elanik. Eestis olite väga tuntud jazzmuusik, kas Moskvas õnnestus teil samuti kiiresti läbi lüüa?
Mul ei olnud eriliselt vaja läbi murda, mind teati niigi. Teate, ma pole elus kunagi seadnud eesmärgiks läbi lüüa. Eestis läks ka kõik kuidagi iseenesest. Ma olen oma elus mõistnud ühte asja – kui sa midagi oskad teha, siis see on nagunii kellelgi vajalik.
Lihtsalt tuleb teha seda, mida sa kõige paremini oskad?
Jah, täiesti õige. Siis tuleb välja, ja tuleb tunnustus. Tuleb mitte tunnustuse poole püüelda, vaid teha oma asja. Kõik. Tunnustusest ja rahast ei tohi mõelda.
Miks te üldse Moskvasse kolisite?
Ütlen ausalt, et neid põhjusi oli palju. Ma olin ju Eesti elanik, aga ma mõistsin, et Moskvas on lihtsalt mastaap palju suurem. Mul tekkis Moskvas palju tööd ja siis ma pidin otsustama, kus elada. Aga ma ei jätnud Eestit maha. Mul on Eestis alaline elamisluba ja ma tihti sõidan Eestisse, annan kontserte jne. (Järgmine kord annab Sergei Manukjan Eestis kontserte 5.-10. juunini Tallinnas ja Viljandis. - J.P.) Eesti on mulle samuti kodumaa. Muidugi oli veidi ebameeldiv, kuidas hakati Eestis suhtuma venekeelsetesse 1990-ndate algul.
Kas teil oli selliseid ebameeldivaid juhtumeid siis?
Olmetasandil natuke oli. Ma ei pööranud sellele tähelepanu, sest ma teadsin, et see on ajutine. Aga mis on meeldiv, et ma ei saa öelda, et Eestis oleks olnud mingit natsionalismi. Oli selline solvumine, ülekohtu tunne, selline poliitiselt veidi üleskuumendatud solvumine. Võib olla poliitiliselt oli seda kellelgi vaja. Aga praegu, kui ma olen Eesti elanik, aga elan Moskvas, siis ma näen, et Eestis on korda palju rohkem. Näiteks tuled Eestisse, keegi ei hakka sulle kohe tüütavalt pakkuma „Kas taksot on vaja?” nagu Moskvas.
Kodakondus on teil ikkagi Venemaa oma?
Jah.
Mis on teile kui muusikule on praegu kõige olulisem Venemaal?
Ma siiralt rõõmustan selle üle, et Venemaal on kõvasti tõusnud tellimus jazzi järele ning on tõusnud jazzi tase. Tugevasti on tõusnud. Ilmunud on väga palju noori andekaid muusikuid.
Tase on nüüd kõrgem kui Nõukogude aja lõpus?
Kõrgem-kõrgem. Jazzmuusikutel on palju tööd. See on imestamapanev, aga tööd on palju.
Miks see on imelik?
Suur osa inimestest ikkagi ei huvitu ju sellisest muusikast. On ikkagi vaid kitsas ring, kes jazzi armastab.
Aga sellel kitsal ringil jazziarmastajatel on Moskvas palju raha?
Jah, on teatud ring rikkaid inimesi, kes armastavad just sellist muusikat.
Kust tuleb Moskvas jazzmuusiku põhiraha?
Rahalises mõttes on väga head gastrollid, neil makstakse hästi. Siis on veel kinnised üritused, kuhu ka kutsutakse jazzmuusikuid üha rohkem. Mind kutsutakse näiteks sellistele esinemistele.
Kui palju sellistel kinnistel üritustel jazzmuusikutele makstakse? Öelge palun vähemalt suurusjärk?
Minu taseme jazzmuusikud võivad vabalt küsida 5000 eurot sellistelt üritustelt.
Pop- ja estraaditähtede tasudega seda vist võrrelda siiski ei saa?
Muidugi, nende tasudega me ennast ei võrdle. Aga sellele vaatamata ma arvan, et kui kuus on paar sellist esinemist, siis võib täiesti hästi ära elada.
Moskvas pritsib praegu raha igalt poolt. Kas jazzmuusikaga on võimalik saavutada Moskvas kommertsedu?
See sõltub sellest, et kes mida tahab. Kui ma tahan osta omale isiklikku saart või helikopterit, siis ei saa ärilisest edust rääkida. Aga kui ma tahan tagasihoidlikult, aga väärikalt elada, ei taha eputa mingite väärisasjadega ega sellega, et ostsin Bentley või mingi Mercedese, siis võib täiesti elada.
Jazzmuusika esitamise eest Bentleyt ei osta?
Vaevalt küll. Ma ütlen ausalt, et kui mul tekiks palju raha, siis ma parem ostaks korteri, sest mul on lapsed. Ma ostaks igatahes korteri, mitte mingi uhke auto, mis midagi minu elus ei lahenda. Teate ma arvan, et isegi kui jazzmuusikuid reklaamitaks sama kõvasti kui poppmuusikuid, siis see ei annaks erilist efekti. Mina ei tahaks, et mind pidevalt näiteks teles reklaamitaks ning inimesed siis satuksid selle õnge, tuleksid minu kontserdile ning siis pettuksid seal. Inimesed peaksid siiski teadma, mida nad kuulama lähevad. Poppmuusikas on teistpidi. Tähtis on, et võimalikult palju inimesi tuleks kontserdile. Ja pole üldse tähtis, kas see inimestele meeldib. Paljusid mitte eriti häid kaupasid reklaamitakse samal põhimõttel. Peaasi, et inimesed ostaksid, pole vahet, kas neile on seda vaja või mitte. Aga mulle on tähtis, et minu kontsertitele tuleksid inimesed, kellele see muusika meeldib ja kes teavad, mida nad kuulama tulid. See pole ikkagi selline muusika, et tuled lihtsalt kuulama sellepärast, et sul pole parajasti mitte midagi teha ja on igav.
Te olete 53-aastane. Kui oluline on jazzmuusikule vanus? Kas vanus tuleb kasuks heale jazzile?
Jazzmuusikut võib võrrelda veiniga, et mida vanem, seda parem ta võib olla. Või nagu hea viski. Sa saad rohkem aru muusikast juba, muidugi kui sa pidevalt arened, tungid sügavalt muusikasse. Sa ei tee enam asu, mida ei ole vaja teha. Mille poolest erineb tarkus elutarkusest? Lihtsalt tark teab, mida tuleb teha, aga elutark teab, mida ei tule teha.
Vanemana leiad rohkem nüansse muusikas?
Loomulikult. Sa hakkad asju teistmoodi nägema. Hakkad küpsemalt aru saama ja mõistma. See on väga tähtis. See on see, mida noortel ei ole. Noortel on muidugi kirge ja energiat rohekm, aga ma ei saa öelda, et mul praeguseks vähem energiat alles oleks. Mul energiat veel jätkub. Kui sa hoiad ennast vormis, otsid pidevalt midagi uut, siis sul jätkub energiat. Aga kindlasti peab isegi siis, kui sa kodus mängid, mängima nagu kontserdil. Jazzis on midagi sellist, mis hoiab sind pidevalt vormis, kui sa sellega tegeled. Jazz nõuab seda.
Kas estraadis või rokis pole sellist asja siis, et muusika nõuab pidevalt vormis olemist?
Vist siiski ikkagi on seal ka... Jah, on ikka. Estraadimuusikas vähem, aga rokis kindlasti. Rokki peab mängima nii, et oleks drive´i.
Kui tihti te üldse rokkmuusikat kuulate?
Kuulan ikka, ma armastan head rokkmuusikat.
Milline on teie jaoks hea rokkmuusika?
Ma armastan Led Zeppelini, Deep Purple´it, Black Sabbathit ja teisi selliseid gruppe, nad mängisid tõeliselt hästi rokki.
Kuidas te Alla Pugatšovasse suhtute?
Suure austusega. Ta on palju teinud meie estraadi jaoks. Ta oli laval alati selline avatud ja avameelne. Ma väga hindan seda. Ja siis ta oskas veel valida häid laule, head muusikat. Sest mis on hea laulja? Kui ta ise ei kirjuta laule, siis tal peab tingimata olema hea helilooja. Alla oskas leida head muusikat ja hästi seda ette kanda.
Oskas? Või oskab siiamaani?
Siiamaani. Ehkki see muusikaline materjal, mis praegu, ma ei tea... võib olla on heliloojad hakanud teistmoodi kirjutama lugusid... Ta on siis väga palju teinud. Praegu mõned kritiseerivad, et tal oleks aeg juba lõpetada (Alla Pugatšova sai aprillis 59-aastaseks), aga ma pole sellega nõus. Niimoodi inimesi lavalt minema ajada ei tohi. Öeldakse, et peab õigel ajal taipama lavalt lahkuda. Mina nii ei arva. Minu arust peab õigel ajal aru saama, et võiks teha midagi muud. Teha teistsugust muusikat või teha mingi selline projekt, mis vastaks rohkem sinu kogemustele, teadmistele.
Mis on teie jaoks muusika saladus, salapära?
Kõige tähtsam saladus on see, kust muusika tuleb.Mina tean seda. Ta tuleb Jumalast. Ja väga hea kui Jumalast, sest vahest laulab ju ka keegi teine... Mina tahan et muusika tuleks Jumalalt.
Te olete alati nii tundnud?
Mina tunnen jah kogu aeg nii. Sest kui sa kuuled midagi head, siis hea ei saa tulla halvast. Saab olla vaid Jumalalt, kes armastab. Aga kuidas õnnestub Jumalat kuulda, vot see on saladus. Võivad küll olla õiged sõna, aga esinemine on selline, et selles ei ole Jumalat. Oluline on, et inimene rõõmustaks muusikast, et ta saaks sellest kaifi.
Kui te mängite, kas te alati kaifite muusikat?
Ma rõõmustan alati. (Moskva muusikakolledžis jazzlaulu õppivaid tüdrukuid õpetab Manukjan nii: „Laulge nii, et te tahate lennata! Kui inimene laulab, siis ta muutub selliseks nagu ta tegelikult on. Muidugi, kui ta laulab siiralt. Mingit biograafiat ei ole vaja siis inimesest kirjutada, vaid kuulata, kuidas ta laulab.)
Vahel ju tehakse muusikat esitades haltuurat. Teil ei juhtu seda?
Kuidas teile öelda...Minu haltuura võib seisneda selles, et ma ei pruugi ennast alati hästi tunda selleks, et ma nö lendaks, aga siis ma kasutan oma professionalismi, mille ma olen paljude aastatega saavutanud. Selle abil ma keerutan välja.
Millest sõltub hea kontsert?
Sellest, kuivõrd sa oskad või suudad minna muusika sisse, sellesse sukelduda. Sukelduda ise ning viia kaasa oma sõbrad ja publiku. Siis tulebki välja üks tervik. Pole tähtis, kui palju on publikut. Kui muusika tuleb hästi välja, siis tekib alati tunne, et publikult on palju, olgugi neid on võib olla vaid kümme inimest.
Teie naine on ühes intervjuus öelnud, et te suhtute ellu väga õigesti. Pole üleliigset uhkust, liigseid ambitsioone. Miks teil ambitsioone pole? Võiks ju olla.

Ambitsioonid pole tõesti mulle tähtsad. Ma olen kindel, et ambitsioonid segavad muusikat. Mina tahan, et minu muusikat ei segaks mitte miski. Kui sa paned selga kostüümid, hakkad ennast tähtsaks tegema jne, siis see kõik kohe peegeldub muusikas.

No aga mingid unistused muusikas teil ju on?

Ei tea... Mis unistused? Tahaks rohkem muusikat kuulda. See on ainuke unistus.

Aga no ütleme, et soove?

Paljusid asju tahaks. Ma tahan, et mu maa elaks paremini.

Venemaa?

Jah. Ma tahaks, et ka Eesti elaks paremini. Ma väga tahaks, et valitseks võrdsus. Meil ei ole võrdsust maailmas. Ma väga tahaks, et sellisele väikesele maale nagu Eesti keegi ei dikteeriks, kuidas ta peab elama.

Ma arvan, et ka Venemaale oleks hea, kui talle ei dikteeritaks, kuidas ta peab elama.

Jah, ka minu maa on praegu sellises olukorras. Aga mina ei tahaks, et teised samasugused inimesed nagu mina, dikteeriksid mulle, et mida ma pean kuulama, kuidas ma pean elama.

Venemaast veel korraks. Kuidas teile tundub, kas see suund, kuhu Venemaa praegu läheb, kas see on õige?

Ma ei tea, ausalt öeldes... Kuidas maailmas praegu elu käib? Kõik toimub nagu suurel turul. Ja kui ma nüüd tulen sellele turule, kus mul pole sotsialistliku mineviku tõttu mingit kogemust ega oskusi, siis öeldakse mulle, et kõik kohad on juba täis. Ja mulle öeldakse, et vot sinu koht on siin, ja mina ei oska midagi öelda jällegi, sellepärast et mul pole kogemusi ega midagi. Ma pole jõudnud teha midagi sellist ära, mida teised on teinud saja aastaga. Ja mul jääbki üle olla kohas, mis mulle näidati. Aga kui ma nüüd suudan mobilseerida oma rahvast, et mulle ei näidataks kätte kohta, kus ma pean olema? Kui sa näiteks tuled turule, ja sul on oskusi ja teadmisi, siis ma ei hakka ju sind spetsiaalselt alandama selleks, et mul oleks parem ja sul halvem. Mõni annab sellele järele, mõni mitte. Aga eks maailm olegi ebaõiglane. Me ju kõik käitume aeg-ajalt ebaõiglaselt, oma lähedastega või sõpradega kasvõi.
Ka Eesti pole enam selline nagu varem minu arust. Eesti pole enam nii töökas. Inimesed teevad tööd vähem kui varem. Eesti sõltub liiga palju teistest, minu arust pole see hea. Võib olla ma eksin.
Tagasi muusika juurde. Rääkige lähemalt, kuidas te Frank Zappaga kokku sattusite ja koostööd tegite?
Me kohtusime temaga Ameerikas ja Moskvas 1980-ndate lõpus ning meil olid head plaanid. Kahjuks ei õnnestunud neid plaane realiseerida.
Mis plaanid teil oli?
Filmimuusika. Ta tegi siis ühte filmi, tahtis mult muusikat võtta. Muusika ma talle tegin, aga kuhu see läks, mis sellest sai, seda ma ei tea siiani.
Peale Zappa olete teinud varem koostööd paljude maailmakuulsate muusikutega nagu Cindy Lauper, Michael Bolton, Earth, Wind & Fire. Kas selliseid pakkumisi tuleb endiselt?
Teate, sellised võimalused mul on. Ma võin oma toetajate abiga põhimõtteliselt kutsuda endaga koos mängima ükskõik millise muusiku maailmast. Aga ma ei taha seda teha.
Miks?
Ma tahan, et sellised kohtumised oleksid loomulikud. Et inimesed ise tahaksid kokku saada ja midagi sulle kirjutada. Mitte nii, et mul on raha ja ma võin helistada ja nad tulevad kohale ning ütlevad „Maksa ja me mängime, mida sa tahad!”. Mulle on korduvalt pakutud võimalust teha plaate paljude kuulsustega Aga ma ei taha. Ma tahaks, et mingil loomingulisel kohtumisel sünniks idee, mis meeldiks ja oleks kasulik kõigile. Mitte et minu raha otsustaks. Ma tahan, et minu muusika meeldiks teistele ning siis me sellepärast mängiks koos. Ma pole küll selle vastu, et inimesed raha pärast tulevad kokku ja teevad midagi, aga ma pole kuulnud, et nii oleks midagi asjalikku välja tulnud.
Kes need teie sponsorid on?
Nad on Moskva inimesed. Nad pakuvad mulle siiamaani, et davai tee midagi sellist...võimast! Nad on rikkad inimesed. Pakuvad, et ütle ainult, kus sa tahad lindistada, kohe sõidame. Tahad, sõidame näiteks Inglismaale. Mul pole sellega probleeme. Täiesti avameelselt, ma võin ka puhtalt oma raha eest sõita kuhugi lindistama ning see ei mõjuta oluliselt mu isiklikku eelarvet. Aga mina tahan, et see oleks huvitav veel kellelgi, mitte ainult minule. Ma ei taha öelda halvasti - aga ma ei taha inimesi osta selleks, et plaati teha.
Teile meeldib nii rohkem, et teie noored õpilased paluvad teie kontserdi ajal, et lubaksite neil teiega koos laulda?
Jah, ma tahan pigem nii.
Viimati ma kuulsin teid märtsis Moskvas esinemas koos Sofia Rubinaga Eestist. Mis te arvate Eesti jazzartistide tasemest praegu?
Hea tase, hea tase.
Kes teile kõige rohkem meeldivad?
Lembit Saarsalu, Villu Veski on suurepärased muusikud. Me oleme kaua koos mänginud, me mõistame üksteist.
Kellega te Eesti muusikutest praegu tahaksite koos mängida?
Kahjuks ma noortest muusikutest tean väga vähe. Aga – Villu (Veski), Toomas Rull, siis Taavo Remmel, Ain Varts, Raul Vaigla. Need on inimesed, kellega ma tahaks alati koos mängida.
Kuidas te Anne Ermi ja Jazzkaaresse suhtute?
Anne on muidugi tubli, ta tunneb jazzi väga hästi. Tal on oma vaatenurk jazzile, oma positsioon.
Kes on maailmas teie meelest jazzmuusikas praegu kõige huvitavamad tegijad?
Avameelselt öeldes ei toimu praegu maailma jazzis selliseid asju nagu tegid omal ajal Herbie Hancock, Chick Corea või Charlie Parker. Selliseid sündmusi praegu ei ole.
Miks ei ole?
Ei tea. Seda ei tea keegi.
Jazz pole nii popp enam?
Jazz oli populaarne üldse vaid 1930-ndatel aastatel. Pärast kui 1950-ndatel tuli juba rock´n´roll, siis koristati jazz tantsusaalidest ära. Kui te küsisite enne miks, siis võib olla ka selle pärast, et tõeline kunstnik ei pea nii hästi elama nagu praegu. Aga kes seda teab?
Teile meeldivad anekdoodid, kas te räägiks ühe.
See on ameeriklaste anekdoot. Kuulus meesmuusik tuleb koju, aga seal on kõik laiali loobitud, naine on purjus ja poolalasti. Mees küsib, et mis toimub. Naine vastab, et tead su sõber astus sisse. Aga sõber on ka kuulus muusik, ma ei hakka nime nimetama. Mees küsib no ja siis, mis edasi juhtus? Naine vastab, et vot ma ei pidanud vastu ja andusin talle. „Ahah. Aga ta midagi rohkem ei öelnud? Et kas proov toimub täna või ei toimu?” küsib mees.
Teie nägemine on üpris halb. Miks on nii, et muudes muusikastiilides pole nii palju kuulsaid pimedaid või väga halvasti nägevaid muusikuid nagu jazzis Ray Charles, Diana Schurr, Steve Wonder või George Schering. Millest see tuleb? Kas jazzis on pimedate jaoks eriline vägi?
See on huvitav küsimus. Ma ausalt öeldes ei teagi... Mul on raske öelda, miks mina jazzi laulan. Juhtus nii. Ilmselt siis midagi on jazzis sellist, mida keegi ei oska öelda.
Vaatamata väga halvale nägemisele olete te väga elurõõmus, helge inimene.
Jaa seda küll, aga ma väga armastan Jumalat ja seda elu, mille Jumal mulle andis. Ja ta on mulle palju andnud. Kuidas mitte rõõmustada selle üle, et ta on andnud mulle neli last ja naise, et ta andis mulle selle, et ma sündisin heas peres. Ta annab mulle võimaluse muusikat teha, elada suhteliselt hästi. Selle kõige üle ei saa mitte rõõmustada. Jah, Jumal ei andnud mulle nägemist, aga ta andis mulle midagi muud.
Intervjuu täisversiooni loe Jaanus Piirsalu blogist jaanuspiirsalu.blogspot.com

Sergei Manukjan soovitab: Moskvas parimad kohad, kus saab jazzi kuulata:
Heliloojate klubi – Brjussovi põiktänav 8/10 (metroojaamad Ohhotnõi Rjad, Teatralnaja)
B2 – Bolšaja Sadovaja 8 (metroojaam Majakovskaja)
Forte – Bolšaja Bronnaja 18 (metroojaamad Tverskaja, Puškinskaja, Tšehhovskaja)
Sinija Ptitsa (Sinine Lind) – Malaja Dmitrovka 23/15 (metroojaamad Tverskaja, Puškinskaja, Tšehhovskaja)
Jazz town – Taganskaja väljak 12/4, ehitis 5 (metroojaam Tagansakaja)
Sergei Manukjan ka ise esineb pidevalt nendes kohtades

Lühidalt Sergei Manukjanist
Sergei Manukjan sündis 15. märtsil 1955. aastal Groznõis. Kohalikes jazzorkestrites mängis ta juba 12-aastaselt. Esialgu löökpille. Lauljana esines ta esimest korda suurel laval 1981. aastal jazzfestivalil Riias, pälvides kohe kriitikute kiituse.
1980-ndate keskel kolis ta perega Eestisse, kus elasid tema abikaasa sugulased. Ta elas algul Võhmas, siis Narvas. Lõpuks kolis Tallinnasse, kus lõi jazzbändi Avicenna, mis oli 1980-ndate lõpus üks kuulsamaid Eesti bände.
1989. aastal pälvis Manukjan esimesel üleliidulisel televisiooni muusikakonkursil „Aste parnassile” Grand Prix, lisaks ka publikupreemia.
Moskvasse kolimise järel pälvis ta 1994. aastal „Aasta parima jazzartisti” preemia.
Tänavu kevadel ilmus talt uus CD „Sergey Manukyan. Friends play Jazz, vol. 1”
Tema kodulehekülg internetis on: http://manukyansergey.ru/