Gruusia-Armeenia trip ehk isa otsingud (infot ka oomajade ja hindade kohta)

21. aprill, esmaspaev – Varahommikul jouame Tbilissi. Oobime neljakesi vaikeses hotellikeses Mimi, 300 meetrit Rustavelist, Ooperimaja laheduses. Kahene tuba makab 80 dollarit oo. Kondame vanalinnas, mis oma raamas, aga ageda puuarhitektuuriga majadega meeldib vaga. Kahju, et seal peaaegu yldse kohvikuid pole. Poltergeist varastab meil Ruu juures toidu ara!

22. aprill, teisipaev – Soidame marsaga Kazbegi, otse Kaukasuse magedesse. Soit laheb maksma 10 lari (70 krooni) inimese pealt ja kestab neli tundi. Eriti kihvtiks laheb tee peale Gudaurit. Ehtne magitee koos tunnelitega ning aprilli lopus veel paarimeetriste lumehangedega! Oomaja leiame yhe lahke kohaliku mehe abil kohapealt. Shorena-nimelise naise juures, kes peab guesthouse`i. Voib taitsa soovitada – suur tuba neljale + hommiku- ja ohtusoogiga laks maksma 25 lari (175 krooni) nagu, kui ma oigesti maletan. Dushsh olemas. Naise mobla on +995 99 26 58 13 ja kodune number +995 245 5 24 80. Tema ingliskeelt raakiva tytre Nazi mobla on +995 98 38 27 00.

23. aprill, kolmapaev – Yyrime 70 lari (490 krooni) eest neljakesi Niva ning laseme ennast pool paeva ringi soidutada. Koige pealt miski suurema joa juurde Kazbegist veidi eemal ning seejarel laseme ennast vedada Kazbegi jalamile Gergeti kiriku juurde. Paris yles kiriku juurde ei saa, paks lumi segab.

Viimased pool kilti laseme jala. Vagev koht, igasugu reisiraamatud kirjeldavad seda kohta nii: „it is the photographerґs perfect shot”. Midagi sarnast voib olla kyll. Kirik on 14. sajandist. Paar aastat tagasi ehitati sinna ka klooster. Ajan munkadega veidi juttu. Lahked nagu nad on, pakuvad nad mulle ka veini. Igavene kange vein on. Parast ostan alt Kazbegi kylast veidi lahjemat koduveini 2 lari (14 krooni) liiter.

24. aprill, neljapaev – Soidame tagasi Tbilissi. Saame yhe kohalikuga kaubale, kes meid oma Nivaga 60 lari (420 krooni) eest ara viib. Tee on jalle voimas. Juht naitab meile hiljutise laviini jalge, mis pyhkis otse yle yhe tunneli suu. Tunnel tuli parast valja kaevata. Tbilissis votame oomaja yhes hostelis Marjanishvili linnaosas Rustavelist yle joe. Ninoshvili tanavas. Saame seal endale yhe toa neljakesi. Kui oigesti maletan, siis maksime 20 lari (140 krooni) per nina. Soe vesi olemas. Kolbas olla kyll. Hostelipidaja nimi on Irine Japaridze ja tema mobla on +995 99 111 669 ja lauakas +995 32 95 47 16 ja e-mail: irina5062@gmail.com. Maja oli tal valismaalasi tais. Ohtul pummeldame Tbilissi kohal mae otsas etnograafiamuuseumis yhes restos koos mu kohalike tuttavate Vahha ja Shalvaga.

25. aprill, reede – Soidame rongiga Tbilissist Jerevani. Pilet maksis 25 lari (175 krooni). Valjus 15.35, kohal oli Jerevanis next hommik kell 8.30 kohaliku aja jargi (Armeenias on kell Gruusiaga vorreldes 1 tund ees). Peale meie on vagunis vaid yks 83-aastane armeenia vanamees, kes hakkab plikadele kohe kylge looma, ning vagunisaatja, kes soidab sama liini juba 30 aastat! Hoiatati, et rong on vaga rapane ning ei kannata soita. Tegelikult kannatab kyll, kuigi ega ta mingi puhtuse etalon polnud. Venemaa selliseid ronge eriti ei leia. Ytleme nii, et oli tore eksootika. Pigem tyytas see, et rong soitis vaga aeglaselt, keskmiselt 30 kiltsa tunnis ning tohutu ringiga. Sadakhlo piirijaamas saab syya-juua osta otse perroonilt. Armeeniasse joudes selgub, et viisa hind on aastaga kerkinud. Veel eelmisel aastal olla viisa maksnud 30 dollarit, nyyd aga maksab juba 50 dollarit. Saame tuttavaks yhe piirivalvuriga, kes parit Noyemberjanist, kus peaks elama ka meie sobranna isa, keda otsime. Hiljem Sambatist isa otsingul taitsa kasugi.

26. aprill, laupaev – Hommikul jouame Jerevani. Rong teeb oosel magedes selliseid trikke, et tundub, et kohe laheb ymber. Aga ainult tundub. Tehniliselt see rong kyll korras polnud. Jerevanis leiame oomaja taiesti kesklinnas Sayat Nova 5, jallegi kohe ooperimaja vastas. Seal peab yhes suures korteris hostelit Anahit Stepanyan. Saame jallegi yhe toa kamba peale ja maksame selle eest nina pealt 4000 drahmi (u. 130 krooni). Veega on nagu on, sest Jerevanis on endiselt pidevalt veekatkestused. Pluss on jallegi taielik kesklinn ja odavus. Anahiti mobla on +374 91 502071, lauakas +374 10 527589 ja e-mail: stepanahit@yahoo.com. Jerevan tundub vorreldes Tbilissiga rohelisem ja seal on kovasti rohkem vabaohukohvikuid. Vedeleme niisama. Ohtul satume yhte vabaohurestosse, kus keset tiiki on VIP-saal, laud maksab meie rahas 100 krooni. Laseme ennast tunda VIP-idena.

27. aprill, pyhapaev – Otsutame hakata Noyemberjani poole liikuma, et isa yles otsida. Helistan tuttava vennale Rubenile, kes haige, aga ta saadab meile appi oma sobra Granti, kelle autoga asume teele. Koigepealt soidame Sevani jarve aarde, mis on jerevanlaste koige popim suvituskoht. U. 100 kilti Jerevanist. Vesi on korgel magedes asuvas jarves jube kylm veel. Meile seal eriti ei meeldi. Soidame veel 40 km edasi Dilijani ning jaame sinna. Seal leiame oomaja vaga kitshhis guesthouseґis nimega Magnit. Aga toad korralikud ning on isegi vann. Kahesed toad maksavad 20 000 drahmi (ligi 700 krooni). Jaame sinna, kuna ei viitsi muid oobimispaiku otsida. Pealegi on neil tore siseou. Perehotell, isa nimi on Husik Badalyan, nende number on +374 2680 2944 ja e-mail: bb_rima@mail.ru. Kui vaga raha lugema ei pea, siis on nende juures suht normaalne olla. Nad pakuvad lahkelt maitsvat lounat, mille eest kysivad parast 15 000 drahmi (500 krooni), ning pesevad 5000 drahmi (165 krooni) eest ara meie musta pesu. Kolame linna peal, mis Nouka-ajal oli suht kuulus kuurort. Saan lopuks aru, kuidas nardod mangitakse.

28. aprill, esmaspaev – Jaame Dilijani. Kaime vaikest magijarve vaatamas. Yks meist laheb ujuma, kohalikud teevad suured silmad. Vahetama oomaja poole odavama vastu. Ohtul pummeldame kohalikega.

29. aprill, teisipaev – Soidame lopuks Noyemberjani, kuhu on 80 km. Dilijani tuttav Tigran viib meid oma autoga 7000 tugriku (250 krooni) eest ara. Marsakaga oleks lainud 4000 drahmi. Tigrani Zhiguli pole just hiilgavas korras. Korra oleks ta yhes teravas kurvis peaaegu teelt valja soitnud, sest tema auto lihtsalt ei suutnud kurvi valja keerata. Ilus tee oli yle magede, Aserbaidžaani piir jookseb kohe korvalt. Enne isa yles leidmist sunnib tuttav piirivalvur Sambat meid koos oma sobra Vahega piknikule shashlokki sooma. Vahe jaab jumala purju ning teeb parast linna tagasi soites oma autoga hulle trikke. Taielik idioot ja rullnokk. Jaame autos rahulikuks ning onneks jouame tervelt tagasi. Ohtul leiame lopuks sobranna isa yles. Vaga ilus kohtumine. Isa ja tytar saavad esimest korda elus kokku, tytar on juba 27-aastane. Tal on nyyd kaks uut venda ja yks ode. Nagu filmis. Koik on vaga onnelikud.

30. aprill-1. mai, kolmapaev-neljapaev – Oleme need paevad isa juures. Koige agedam elamus on vanaisa ja vanaema juures kaik kaugele magedesse, kus nad suvel loomi karjatavad. Sinna on 30 km, aga tee on nii sitt, et soidame Latvija mikrokaga ligi poolteist tundi. Meid on oma 15 inimest, vist koik noorema venna sobrad tulid kylast kaasa. Tavaline vark Armeenias. Vanad elavad magedes ysna algelistes tingimustes, aga vorratu loodus korvab koik. Ykski turist ei nae Armeenias kunagi seda, millist elu me seal vanaema ja vanaisa juures magedes nagime! Tagasisoidul pimedas, kui koik on parajalt jommis, onneks bussijuht koige vahem, hakkab meie buss yhel tousul tagasi vajuma. Teeb kolm jarsku jonksatust mooda teed alla, vajub veidi kreeni, mitte sittagi ei nae. Tydrukud karjuvad, nutt kurgus. Kohalikud kutid aga laulavad, neil on lobus. Tegelikult ei tohiks tee kuhugi kadunud olla. Lopuks suudab juht bussi ikka edasi soitma sundida. Jouame onnelikult isa juurde tagasi.

2. mai, reede – Lahkume isa juurest tagasi Jerevani. Koige pealt soidame mikrobussiga 70 km Iljani. See on jalle voimas soit. Maletate Latvija mikrokaid Nouka-ajal? Rekordhetkel soitis bussis 25 inimest! Kes seisis, kes istus porandal, kes puust pingil. Vahepeal yks noor naine pistis soidu ajal pea aknast valja ja oksendas. Iljanist Jerevani saame enam-vahem normaalsetes tingimustes. Kokku laheb 185 km soitu marsakatega maksma 2500 drahmi (80 krooni) inimese pealt. Oo oleme Jerevanis sobranna vastleitud oe juures. Hakkame koostame eesti-armeenia vestlussonastikku.

3. mai, laupaev – Puhkame niisama Jerevanis. Kuna neli paeva pole dushi alla saanud, siis votame nelja peale 100 000 drahmi (3300 krooni) eest hea hotelli, kus korvuti kaks suurt tuba. Neljatarnine Ani Plaza Hotel Sayat-Noval. Ujume ja kaime saunas.

4. mai, pyhapaev – Soidame Grantiga Magi-Karabahhi. Nyydsest on sinna riiki, mida ainsana tunnustab Armeenia, vaja votta ka „viisa”, mida saab Karabahhi esindusest Jerevanis – aadressil ulitsa Zariana 17a. Viisa maksab 11 000 drahmi (ligi 400 krooni), ja lisaks on vaja ka yhte fotot. Granti venna abiga saame viisad yhe tunniga. Parastlounal asume teele.
Jerevanist valjasoit kulgeb piki Tyrgi piiri. Ararati mage pilvede tottu ei nae (fotol on Suur Ararat ja Vaike Ararat tehtud tagasiteel). Poikame labi 13. sajandil ehitatud Khor Virapi kloostrist (vordluseks – mis tasemel kultuur siis Eestis oli...). Mida rohkem lounasse, seda ilusamaks tee laheb. Karabahhi magede ilu votab sonatuks. Lounaosa ja Karabahh tunduvad olevat looduse poolest koige ilusamad kohad Armeenias. „Piir” koosneb ainult Karbahhi miilitsast, kes kontrollib „viisat”, endal makaron suusnurgast tilpnemas. Tulime just ajal, kui miilitsad ohtust soid. Ooseks jaame Shushiisse. Tee Jerevanist kestis seitse tundi. Mikrokaga oleks soitnud veel paar tundi kauem. 4000 elanikuga Shushiis on paris korralik hotell, kohe nende peakiriku vastas maekyljel. Saame seal neljapeale suure numbri 30 000 drahmi (1000 krooni) eest. Soe dush. Rohkem valikut seal eriti polegi. Nende telefon on +374 477 31357 ja +374 97 251 599 www.shoushihotel.com. Ohtul lahme linna ainsasse tootavasse baari sooma, kohalikud teevad konjakit valja.

5. mai, esmaspaev – Paeva marksona on udu! Kuni mai keskpaigani on Karabahhis tihti udu. Paks udu, millest pole voimalik labi naha. Panen siia kaks fotot, mis on tehtud enam-vahem samast kohast, vaatega meie hotelli poolt Shushii kirikule – yks ilusa ilmaga, teine uduga, siis saate aimu, kui paks see udu oli.




Kaime Karabahi pealinnas Stepanekerdis. Linna ehitatakse ysna aktiivselt, polnudki koige hullem kui arvestada, et 14 aastat tagasi kais seal veel soda. Suhhumi naeb minu arust palju halvem valja. Stepanekerdis elab u 20 000 inimest, terves Karabahhis 100 000 ymber. Veel kaime Gandzasari kloostris. Oeldakse, et kes pole Gandzasaris kainud, see pole Karabahhi ilu nainud.
Seal on vagev kirik ning vagev vaade mae otsast. Seda viimast me kahjuks ei nae udu tottu. Fotol on kirik, labi udu.
Ohtul soidame yhte nurgatagusesse kylla ehtsat Karabahhi puuviljapuskarit ostma. Seda myyakse poes ka, aga tahame ehtsat kylapuskarit. Saame. Platspudelis, pool liitrit maksab 1500 drahmi (50 krooni). See on tut`i viljadest tehtud puskar. Ma ei tea kuidas see vili eestikeeles kolab. Selline paris suur puu, umbes nagu ounapuu naeb valja. Selline tyyp myys meile viina...


6. mai, teisipaev – veel hullem udu! Shushii vagevat kirikut pole naha kaugemale kui 30 meetrit! Kolme paeva parast tulevad kirikus suured pidustused, sest 9. mail 1992 vallutasid karabahid ja armeenlased selle linnakese aserites kaest ja nyyd tahistatakse seda paeva kui voidupyha Karabahhis. Soidame tagasi Jerevani. Oleme taas Anahiti hostelis. Tolgendame niisama linna peal. Vaatame peavaljakul purskkaevude kontserti. Leiame kesklinnas poe, mis on filmisobra unistus. Naiteks ostan DVD, kus on Tarkovski kuus filmi peal ning see maksab 1500 drahmi ehk 50 krooni!! Proovin hiljem kodus jargi – mangib kyll.

7. mai, kolmapaev – Lendan Riia kaudu Moskvasse. Too ootab. Lennuk laheb Jerevanist kell 4.30 hommikul. Grant viib mu lahkelt lennujaama. Jerevani Zvartnotsi lennujaam hammastab mind – see naeb ootamatult age valja. Ebameeldivalt yllatab aga see, et armeenlased on kehtestanud riigist lahkumise maksu nagu mones Aafrika riigis. Et valja paaseda, tuleb maksta panka 10 000 drahmi (330 krooni). Aga siis laheb peagi mu nagu taas naerule. Siis kui jouan passikontrolli. Daam, kes votab mu passi, vaatab sinna sisse, vaatab mulle siis otsa ja teatab sulaselgelt: Tere hommikust! Ning naeratab. Ning kysib, et kas ma oppisin Tartus. Noogutan, mille peale ta jalle naeratab...

P.S. Kui saan kodus internetiga asjad korda, siis panen veel pilte yles Karabahhist. Seni on interneti kohapealt kolmas paev taielik vaikus...