Evelin Ilves Moskvas, mis võib juhtuda Sadovajat ületades ning setu külast Siberis

Tallinnast käis jälle külalisi Moskvas – Evelin Ilves. Väga mõnus pingevaba visiiti oli tal. Evelin ise suhtus Moskvasse-käiku väga mõnusalt positiivselt ja sestap on tal ilmselt ainult kõige paremad mälestused Moskvast. Väga super, et ta Moskvasse tuli ning siin intervjuud andis ning esines. Fotol on ta koos suursaadik Marinaga reede hommikul Punasel väljakul.
Evelin Ilves on mu endine päris pikaaegne kolleeg Päevalehest, ta juhtis kunagi meie lehes turundust, sestap saame hästi läbi. Ainult et polnud kaua näinud. Seda enam oli väga hea meel näha, et Evelin on endiselt sama positiivse ja ambitsioonika suhtumisega nagu varemgi. Eestis minu arust jääb kahjuks just ambitsioonikusest paljudel inimestel puudu, ja millest veelgi suurem kahju – eriti ajakirjanikel. Päris hea, et meil on selline inimene Kadriorus.
Ma kirjutasin lehes suurema osa Ilvese juhtumistest ära (siin, siin ja siin). Polegi suurt lisada. Panen siia lingi tema intervjuule Ehho Moskvõle ning katkendi tema esinemisest neljapäeval naistekonverentsil teemal „Kas meest tervis on naiste teema”.



Reede õhtul käisime suursaadik Marina Kaljuranna, Evelin Ilvese ja tema saatjatega Tallinnast Et ceteras vaatamas „451 kraadi Fahrenheiti”, kus Nüganen mängib. Shapiro on võrreldes varasemaga etenduse kuskil 15-20 mintsa lühemaks teinud. See mõjus hästi. Etendus oli pisut tempokam küll.
Pärast käisime tantsimas, Evelin ja kaaskond läksid viisakal ajal minema, aga me möllasime tuttavatega veel täitsa hommikuni. Öö jooksul kohtasime muu hulgas ühte naisnõida Majakis (seal õnnestus lõpuks ometi see, mis mul seni oli tegemata Moskvas – olime viimased külalised, nad ei saanud muidu meist lahti, kui ütlesid, et kassa on kinni ja nad ei müü enam meile midagi! Siuksed trikid!), lohutasime ühte osseedist tüdrukut Puškinis, kuulasime tema peika, kes tundus kahtlaselt narkoärika moodi, monoloogi jne.
Nädalast veel. Sain tuttavaks Kommersandi erikorrespondent Mihhail Zõgariga. Huvitav tüüp, kes kirjutas koos kolleegiga Vedomostist Panjuškiniga hiljuti raamatu Gazpromist kui uuest Venemaa relvast. Väga huvitav raamat, eriti oma ekskurssidega ajalukku. Ma sain tast aru, et üks Eesti kirjastus plaanib seda lähiajal avaldada. Kui läheb nii, siis soovitan lugeda. Üsna palju välismaalasele huvitavat on raamatus.

Ühest Novaja Gazeta (vaata kolmapäevast kannet) ajakirjanikust ka. Vjatšeslav Izmailov, juhtis kuni eelmise aasta sügiseni nende uurivat toimetust, aga siis sai insuldi ning oli pool aastat kodus, nüüd on hakanud tasapisi taas kirjutama. Huvitav selle poolest, et on endine Nõuka armee ja hiljem ka Vene armee ohvitser, kes 1987-1988 teenis ka Eestis – Kloogal. On teeninud Afg-s ja Tšetšeenias. 95. aastal sai sellega tuntuks, et kirjutas avalikult, et Tšetšeenia sõda on lollus, mille peale saadetigi sinna sõtta kohe. Töötas aastaid nii, et kirjutas lehes ajakirjanikuna, aga sai edasi ohvisteri palka. Nüüd hiljuti lahkus lõpuks armeest.
Põnev tüüp, kes aastaid tegeles sellega, et otsis ning aitas pantvangist välja osta, õigemini vahetada, tšetšeenide kätte jäänud pantvange. Hiljem võttis Politkovskaja osaliselt selle töö talt üle. Vjatšeslav teab tohutult palju taustu Kaukaasia sündmuste ja inimeste kohta. Eriti inimeste kohapealt nagu elav entsüklopeedia.
Väike õpetus Moskvas liiklemiseks, isklikust kogemuste pagasist. Igaks juhuks ärge üritage Sadovajat (lai ringtee ümbes Moskva kesklinna) ületada isegi öösel. Ma üks öö proovisin ja hea et ellu jäin! Vaatasin, et tee suht tühi, kaugelt paistis üks auto tulevat ja mõtlesin, et jõuan rahulikult üle. Hakkasin astuma ja äkki kuidagi silmanurgast märkasin kohtuva kiirusega autot lähenemas. Ma jõudisn ühe kiire sammu teha ja tundsin kuidas püksisääred lehvisid...See must mürsk tuli ilmselt kuskil 200-ga. See oligi see auto mis tundus mulle väga kaugel ja ohutu. Tegelikult jõudis ta hetkega kohale. Mõistisn, et see pole hea idee isegi öösel Sadovajat ületada. Asi selles, et öösel kõiksugused rullnokad teevad Sadovaja peal lihtsalt kiiruskatseid ning võidusõite.
Kes mäletab, siis kuskil aasta tagasi ma kirjutasin blogis ja Päewalehes sellisest külast nagu Haidak, mis asub Krasnojarski krais ning kus elavad setud. Vahva küla ja vahvad inimesed. Hiljuti kirjutas mulle Vera Oinets, et Haidaki küla setu muusem võitis oma väljapanekuga Krasnojarskis muuseumite rahvusvahelisel bienaalil Grand Prix. Väga vahva!
Siin on selle kohta Vera saadetud ingliskeelne ülevaade. Juures on fotod sellest, milline siberi setude ekspositsioon välja nägi.

In the 7th International Museum Biennale, the installation from the Museum of the Estonian Community, Khaydak Village won the Grand Prix and was fascinating to all the participants from different countries. The theme of the Biennale was “Design of Siberia”. Siberia is a word that attracts some, and frightens other. What is Siberia really? Siberia is a special part of the Russian Federation—a problematic territory. Here people came who were seeking freedom and large spaces. Siberia was also a place of exile. Estonian Setu came to Siberia in search of good farming land and freedom.
Setumaa…The Return of a Dream is the name of this project. Several years ago, a teacher from Khaydak Village, Galina Yeevsejeva, created an ethnographic museum by gathering artifacts and documents from local inhabitants. In collaboration with the Krasnoyarsk artist Victor Sachivko, she took materials and ideas from the museum to create this installation. The artist worked very carefully with this theme of national identity. He spent many happy days in the countryside where he worked with local children to make small sculptures from aluminum foil. But the special feature of this project is that it includes no irony or shock. The project shows affirmative and creative images that are rarely found in modern artworks.

“He has a great life. His land is rich,” might have been the remark made about a well-to-do farmer in Setumaa some 100 years ago. The fertility of the land was crucial to the well-being of a peasant. In Estonia fertile land is scarce, while in Siberia the supply is plentiful. Nowadays we can only imagine farmers’ cherished dreams about distant Siberia – the Promised Land where everyone could live freely and happily. It is difficult for us to understand their feelings towards their new Motherland, not only because 100 years have separated us from that time, but also because we have forfeited their sacred attachment towards tilled soil.
Our project helps people develop an insight into this dream of a Setu husbandman–owning and working a piece of rich land that yields good crops.
About 3000 Orthodox Christians of Setu Estonian descent migrated to Yenisei Province from 1900 to 1914. They had to leave the homes of their ancestors as arable land had become scarce in their country. In 1900 the Khaydaksky Migration District was created. Within this area Setu Estonians set up 79 farms and the village of Khaydak, which became the regional center for the Siberian Setu.
In 1915 Trinity Church was built in Khaydak. Up until 1938 the local school was taught in Estonian. In 1938 the school was closed, books in Estonian were burnt, and the authorities placed a ban on teaching in the native tongue.
Currently, 191 people live in Khaydak Village.
Children of Khaydak Village who took part in the project – Dasha Efimova, Polina Kozlova, Vika Ledo, Ksenia Peterson, as well as Alena Grigorieva, Dima Evseev, Egor Efimov, Zemurbeis Ivan, Vitaliy Kravtsov, Lena Mamedova, Amalia Nikitina, Pasha Nikitin, Dasha Peterson
Veidi nalja ka, mitte küll Venemaalt...

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON
Brüssel 8.11.2006
KOM(2006) 669 lõplik
2006/0224 (CNS)
I LISA
I PEATÜKK
ÜLDNÕUDED
4. Olenemata artikli 3 lõikest 5, peab sigadel olema juurdepääs piisavale kogusele uurimist ja tuhnimist võimaldavale materjalile.