Viies päev Vladikavkazis

Nagu ma vist juba kirjutasin, siis minu arust on Vladikavkaz Venemaa Kaukaasias kõige euroopalikum linn. Kesklinnas on päris hulga kohvikuid, bistroosid ja õllekaid läänelikus stiilis, aga kahjuks ei näe üldse rahvuslikkus stiilis kohti. Nagu tuttavad ütlesid, siis peab selleks linnast välja sõitma. Ja need läänelikud kohad on sellised üsna kitšilikud nagu neid Venemaal osatakse teha, sellised totralt ülepingutatud ja plastmassist. Aga vähemalt puhas ja meeldivam kui Nõukalik olme, mida on palju nt Dagestanis.
Ka kõik noored käivad väga lääneliku malli järgi riides, Dolce & Gabbana, Versace on in nagu kogu Venemaal. Kõik see lääneliku ülevõtmine on seda vastuolulisem, et meeleolud siin on väga selgelt USA ja Euroopa vastased. Päris paljud vanemad inimesed ütlevad, et pärast Lõuna-Osseetia (LO) sõda pole nende jaoks USAd ja Euroopat olemas, sest nad olid Gruusia poolel. Lääne-vaenulikus on üsna tuntav, aga peaks rõhutama, et kui täpsemalt veidi uurida, siis selgub, et see on Lääne valitsuste vastane, mitte Lääne inimeste vastane. Nad annavad päris hästi aru, et mitte kõik inimesed Euroopas ja USAs ei mõtle nii nagu valitsused. Ja nooremate seas olen tegelt kohanud mitmeid, kes tunnistavad, et nende arust on need Lääne-vastased meeleolud meelega ja liialdatult üles puhutud.
Mulle tundub, et selle Lääne-vastasuse pärast keeldus mulle intervjuud andmast ka Vitali Kalojev (vaata eelmist sissekannet). Ta vastas telefonis reipalt, aga muutus silmapilkselt üsna tõrksaks, kui ütlesin, et olen Eesti ajakirjanik. Seletasin, et tahaksin rääkida temaga osseetide ajaloost ja tulevikust. Ta vastas, et õppigu ma oma riigi ajalugu ning et ta ei soovi Eesti ajakirjanikuga rääkida. Noh ma saan muidugi aru, miks ta kui kõva rahvuslane nii ütles...
„LO kodanike komitee genotsiidi vastu“ inimestega rääkides tõstsid nad esile seda, et pärast sõda oli Eesti Gruusiale appi saatnud 150 reservisti Eesti sõjaväevormis. Just nii nad väitsid, et olid ühest Gruusia venekeelsest lehest (väitsid, et see oli nimega Ponedelnik ja nr 35) lugenud. Ning sain selle eest epistlit kuulda. Üritasin veidi selgitada, mille peale nad ütlesid, et nad loodavad, et nii ei olnud ja leht (nagu lehed ikka, nende väitel) oli liialdanud.
Veel veidi seiku, mis pähe tulevad....
Kesklinnas on palju foore, aga enamus ei tööta, autojuhid sõidavad oma sisemise suva järgi. Selle eest lastakse jalakäijaid viisakalt üle tee, mis on vähemalt Venemaal väga haruldane. Vladikavkazis on tramm! Ühevagunilised ja pilet maksab 5 rutsi (alla 2,5 krooni), takso maksab ükskõik kuhu 50 rutsi ja marsakas 7 rutsi. Jäätisetops maksab 6 rutsi. Shaurma voi tauuk (sama mis shaurma, aga kanalihast) maksab keskmiselt 40 rutsi.
Ajaleheputkad on tõeliselt vaesed tõsise lugemise poolest nagu enamus Venemaa provintse. Moskva päevalehtedest on müügil ainult kollased Komsomolka ja Izvestija + suht kollane nädalalahet siiski AiF. Kvaliteetseid ajakirju pole üldse, ühes kioskis nägin ainult ühte vana Vlasti. See-eest igasugu sitaajakirju on lademes.
Õlu maksab kohtvikutes-baarides 20-35 rutsi ja enamus kohtades on nende kohapeal vaaritatud pastöriseerimata õlu saada. Vägagi joodav.
Ühe taksojuhiga rääkisime seksist. Tema sõnul läheb iga vähegi lugupidav osseedi tüdruk mehele neitsina, et vastupidine pidi siiani suur häbi olema. Sestap on ka kuttidel väga suur energia ülejääk (see on kogu Kaukaasias muidugi nii...). Kutid on ju ka enamus abielludes ilma mingisuguse kogemuseta. Kuigi proste pidi ka Vladikavkazis olema. Kui mees lahutab ennast naisest, siis on naisel sisuliselt lips läbi, sest eriti keegi teda enam ei taha. Kui siis ainult siis, kui on suur armastus. Aga naised peavad ikka maru korralikud olema ja meeste meelejärgi. Sama taksojuht ütles, et ta on lahutatud ja rääkis, et tema naine ei tulnud ühel öösel koju. Hommikul ütles, et olevat olnud sõbrantsi juures, mille peale see taksojuht väitis, et ta ütles naisele, et sa oled abielus, sinu koht pidid olema kodus ning nüüdsest sa enam pole mu naine ja lase jalga. Lahutas ära. Kusjuures meeste puhul pole varasem lahutus takistus uuesti abiellumisel...
Pruudirööve pidi endiselt olema. Tuttav Indria väitis, et umbes pooled abiellumised juhtuvad nii. Aga lisas – need pole enam sellised pruudiröövi nagu varem, 95 prossal juhustel on pruut ise nõus ning teab, millal tullakse röövima. Lihtsalt traditsioonist tehakse, kuigi paljudel juhtudel polevat pruudi vanemad siiski nõus ja niisama kätt paluma tulles saaks kutt isalt „ei“. Aga kui röövitakse, siis pole pruudi perel enam midagi teha, kui pruut ise nõus on.
Veidi sain jälle peetida, mis muidugi muudavad komandeeringud Venes veidi ebamugavateks, aga neid tuleb lihtsalt rahulikult üle elada. Nimelt ma oli esimese öö tuttava juures, siis otsustasin hotelli minna, et saada registratsioon. Tavaliselt hotellid teevad seda. Läksin kõige suuremasse Vladikavkazi-nimelisse hotelli, seal peatuvad praegu enamus ajakirjanikke, aga seal olid toad täis. Käisin siis veel kaks hotelli läbi, nemad ütlesid, et nad välismaalasi ei võta, sest ei viitsi registreerimisega jamada. Nii ütlesidki. Leidsin siiski kesklinnas väikse hotelli väga mõistliku hinnaga. Nad lubasid, et ajavad regamisse joonde. Andsin passi ja muud dokud neile.
Tulen järgmise päeva õhtul hotelli, kuulen, et nad ei osanud pabereid vormistada, regada ei õnnestunud ning üleüldse nad kahetsevad, et mind hotelli võtsid. Veidi vaidlesime, ma üritasin madalt joont hoida, et adminnimutid mu peale end väga välja ei valaks. Nad kuinusid tükk aega, et enam ei võta kunagi ühtegi välismaalast elama, aga lõpuks lubasid, et lähevad next päev ehk siis eile uuesti migraametisse ja proovivad ära teha. Noh ja eile oli siis mul päev otsa küünenärimist, et kas nad ikka tegid ära või mitte. Kui nad poleks ära teinud, siis oleks mul täna Moskva lennukile minnes igavene probla. Oleks pidanud jälle lennujaama FSBsnikutega jagelema hakkama, et miks ma pole ennast reganud. Ükskord Naltšikis mul oli see mõnu, korrata ei tahaks.
Õnneks-õnneks, hotellimutt ületas ennast veidi ja tegi regamise ära. Kui õhtul hotelli tulin, siis andis mulle sõnalausumata passi, ja põrnitses altkulmu. Veidi kahju hakkas tast ikkagi ja viisin talle hiljem väikse kommikarbi. Siis mutt sulas ja hakkas jälle muga rääkima ja saatust kurtma. Aga veidi ikka sakivad sellised asjad.
Keegi kysis kommentaarides kohaliku turu kohta. Yks hommik kaisin. Turg nagu turg ikka, sarnane Tallinna keskturule 90-ndatel, peamiselt myygil toiduained, majapidamistarbed ja riided. Suht viisakas koht. Hea oli see, et kohe hommikul saab seal varsket ja sooja lavashi osta. 14 rutsi asi. Osseetide lavash on ysna paks, mitte selline ohuke nagu armeenlaste oma. Mulle meeldis see, et kohe hommikust oli seal myygil ysna palju varsket kala, ilmselt siis joekala. Pyytud kuskil Tereki ylemjooksult magede alt. Ysna purakad olid. Rahvas ostis kala ainult kuidagi visalt, rohkem vist lihaga harjunud. Mulle tundmatud kalad, aga suured.
No olgu, lähen nüüd peagi Moskva lennukile.