Pikemalt saab Päewalehes lugeda, toon ära ühe tema vastuse. Arutlesin temaga selle üle, et paljude arvates on Eesti-Vene suhete põhiprobleem selles, et me saame 1940. aasta sündmustest erinevalt aru.
Simmu (fotol saatkonna hoovis) vastas nii: „See ei ole asja olemas või on pelgalt selle üks tahk. Probleem on eeskätt psühholoogiline. Eestis ja Venemaal ei olda veel lõpuni harjutud sellega, et Eesti ja Venemaa puhul on tegemist kahe omaenda elu elava riigiga. Kui Eesti poolt on selle märgiks see, kuivõrd palju me Venemaad oma uudistes kajastame ja kui emotsionaalselt me teinekord Venemaa sündmustele reageerime, siis Venemaa puhul on kokkuvõtvaks sõnaks – ebamugavus. Tuntakse ennast ebamugavana väiksema riigi kõrval, kellega kunagi olid leivad ühes kapis, aga kes nüüd elab omaenda äranägemise järgi. Kui on selline ebamugavu, siis see toob kaasa usaldamatust ning sealt edasi tulevad kõik muud probleemid. Kokkuvõttes ei aita miski muu kui harjumine uue olukorraga ja selle aksepteerimine. Soome ja Venemaa vahel kulus sellega harjumiseks päris kaua. Mõned autorid ütlevad et 1918.aastas kuni 1995. aastani. Ma loodan et Eesti ja Venemaa vahel läheb see palju kiiremini. Aga et see kiiresti läheb, et me jõuludeks sellega ühele poole saame, see on kaugelt liiga optimistlik, see poleks realistlik mõtlemine.“Pühapäeval käisin ühte oma Dagestani tuttavat koju bussi peale saatmas. See on karm sõit. Moskvast sõidab buss Mahhatškalasse üle 40 tunni. Õhtul sõidab välja ning kaks ööd ja üks päev tuleb bussis loksuda.
Bussid on kahekorruselised, esimesel korrusel on tavalised istmed, kus istutakse kõrvuti. Seal maksab pilet 2000 rutsi ehk 860 krooni. Teisel korral on istmete asemel kitsad lavatsid, kus saab kahekesi kõrvuti pikutada. Maksab 2500 rutsi. Pole seegi just väga mugav, eriti kellegagi peaaegu kaisus magada kaks päeva. Aga vist ikka veidi parem. Tuttaval oli vaid 2000 rutsi, laenasin talle siis 500 juurde, et ta saaks vähemalt veidi normaalsemalt magada.See Dagestani bussidega sõit on päris hea äri. Lužniki staadioni lähedal platsil seisis neid 14 bussi, mis kõik õhtul teele asusid. Tuttav Musa ütles, et sõiduaeg sõltub sellest, kui palju neid Dagestani busse teel kontrollitakse. Ega venelased dagestanlasi eriti ei usalda. Ja nagu ma olen juba kirjutanud, siis ega dagestanlased end ka eiti venemaalastena ei tunne. Ega nad Moskvas väga teretulnud ei ole, aga siin töötab neid ikka kümneid tuhandeid. Ma tean ühte pere, kust Moskvas töötab 10 meest – viis venda ning nende viie õe kõik mehed!
Bussipilet pidi ka suht kallis olema, sest nagu Musa ütles, siis kriminaalne katus pidi väga kõva olema. Orgkuritegevus pidi korralikult selle peale raha teenima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar