Tere-tere, kullakesed. Paus kiskus jälle pikale. Mis teha! Minuga on kõik korras, mul lihtsalt: a) oli vaja veidi isiklikke asju ajada (kahju, et see sellisele actionit täis ajale sattus, aga isiklikku elu ei saa ju uudiste järgi elada), b) pidev blogipidamine on hakanud veidi tüütavaks muutuma. Nüüd olen loodetavasti jälle energiat täis.
Olen võlgu kirjelduse Engelsis Vene strateegiliste pommitjate baasis käigust. Kirjutan ja panen pildid üles lähiajal. Praegu on veidi kiire nagu alati Moskvasse saabudes, et ree peale saada.
Uurisin täna, kuidas Tshinvali saada. Gruusiast pole mingit üleminekut ajakirjanikele, kui just mõne ametliku delegatsiooniga a la Hammarbergiga kaasa ei saa. Eelmisel sügisel veel lasti Gruusia poolt ajakirjanikke üle, kellel oli Venemaa akreditatsioon. Nüüd loomulikult mitte.
Venemaa poolt on praegu peaaegu võimatu omal käel minna. Seal on see paha asi, et LO-sse pääseb ainult läbi Roki tunneli, aga seda kontrollib Vene armee. Isetegevuslasi-välismaalasi sealt minu andmetel praegu läbi ei lasta. Vene ajakirjanikud saavad, aga välisajakirjanikud peavad taotlema loa Vene kaitseminni pressitalitusest. Homme uurin, kuidas see käib ja mida tähendab nende orgunnitud reis. Kui see on stiilis, et me ise näitame, mida teil on vaja näha, siis ma ei lähe. Aga ilmselt nii on.
Minu teada sõidavad selle nädala keskel nagunii Tshinvali grupp ajakirjanikke Eestist. Nemad peaksid minema mingi ametliku pressigrupiga, mida vist orgunnib Kremli juures tegutsev Ühiskondlik Palat, kui ma õigesti olen aru saanud. Kõik suuremad lehed ja ETV peaksid minema. Ma arvan, et parem minna kui mitte minna. Saab midagigi näha. Kogenud inimesed loodetavasti lähevad, saavad aru, mis ja kes ning ei lase endale väga pähe astuda. Samas – minna tohutu eelarvamusega pole ka kõige erapooletum. Aga tänapäeva sõjas on nagunii raske aru saada, kus on tõde, kellel on tõde.
Täna sain veidi imestada. Läksin postkontorisse, et elukohas arvele võtmiseks (registreerida) blankette võtta. Selgus, et lähima postkontori telegraaf (seal antakse blankette) töötab nüüdsest vaid paaris kuupäevadel – kuna pole piisavalt töötajaid. Vot siis. Läksin järgmisse, see oli lahti. Astusin vajaliku leti äärde (selle sain teada pärast paari küsimist juba), selle taga istus üks mutt ja kirjutas midagi, küsisin, et andke palun registreerimise blankette. Vastuseks sain teada, et mutil on lõuna ning ärgu ma segagu teda ning minu nina alla tõsteti plastmasssilt: Lõuna. Ütlesin, et te ju nagunii istute siin, et kas te tõesti ei saaks mulle blanketti anda. Mutt vaatas mind oma gürsapilguga ja küsis, et kas ma olen haige, et ma aru ei saa? Ütlesin, et ei ole, aga et minu arust on tema haige. Vastust ma kuulama ei jäänud, pöörasin ringi. Aga midagi ta ütles, et sest kõrval järjekorras seisnud paar meest hakkasid irvitama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar